Kuidas huumorit arendada ja teha sellest ellujäämisoskus?

Seda ei ole mina välja mõelnud, olen seda kuulnud mitmelt tuttavalt ja isegi oma psühhiaatrilt, et on eluliselt vajalik näha ka rasketel hetkedel probleemides huumorit – ja seda paranemise tööriistana ära kasutada.

Olen mõistnud, et kui elu on raske ja meel must, siis huumor reeglina ei kõneta. Nali, mille peale oled ikka naernud, paneb õlgu kehitama ja püstijalakoomik, kes on tundunud alati naljakana, tundub kuidagi lame ja labane.

Kui ma jälle naerma hakkan, siis ma tean, et midagi on paranenud. Mõnikord püüan end isegi poolvägisi naeratama sundida. Selleks võtmeks on vanad Eesti naljasaated (nagu Kreisiraadio või Edekabel), samuti mõned huumoriraamatud (Chuck Norrise naljad).

Huvitaval kombel on olemas täiesti tajutav murdumispunkt, kui sa tunnetad jälle huumorit ja oskad seeläbi probleemile läheneda teise nurga alt.

Kas nali lahendab probleemi? Ei, mure ei kao, aga sa suudad tõrkega paremini edasi tegeleda ja seda efektiivsemalt hallata. Kui sa kasvõi suunurgast muigad, tähendab see, et sinu elu on natukese võrra muutunud. Ja sageli sellest aitab, et suuta leida probleemile õige lahendus.

Kui huumor kaob, on asi tõsine

Ma olen olnud oma elus neis kohtades, kus huumorit ei olnud. Mitte sellepärast, et maailm oleks olnud naljavaba. Vaid sellepärast, et mina ei suutnud enam nalja näha. Kõik minu ümber oli raske, tõsine ja pinges. Isegi väikesed asjad tundusid katastroofina.

Ja see on üks märk, mida ma nüüd ära tunnen: Kui ma ei suuda enam naerda, siis ma ei ole lihtsalt “tõsine”, vaid ma olen kurnatud või katki.

Huumor ei tähenda, et probleem ei ole päris

Seda on oluline rõhutada: huumor ei tähenda eitamist. Probleem jääb esialgu ikka alles, aga kui suudame seda huumoriga võtta, avanevad täiesti uued võimalused, kuidas ebameeldivat olukorda lahendada. Huumor otsekui lahutab sind probleemi keskmest ja laseb olukorda distantsilt vaadelda. Seda pole palju, aga vahest piisab väikesestki uuest mõttest, et leida kriisiolukorrale sobilik lahendus.

Naer kui paus

Kui ma olen pinges, siis mu maailm läheb kitsaks. Kõik tundub olevat mõttetu ja näib, et peale probleemide maailmas muud toredat polegi. Ja siis on oluline hetk, kus ei tohi murduda. Parim lahendus on see, kui sa näed oma sandis olukorras absurdi, midagi, mis selle mureliku olukorraga hästi ei klapi. Sa ei pea selle avastuse peale laginal naerma puhkema. Piisab, kui muigad natuke enda sees. Aga su aju registreerib selle kohe ära, su pinge langeb, hingamine muutub ja pea läheb selgemaks.

Huumor ei lahenda probleemi, aga ta teeb teistele mõtetele ruumi.

Huumoriga ei sünnita, sellega kasvatakse

Ma arvasin kunagi, et huumor on midagi, mis sul kas on või ei ole. Et kas sa oled naljakas või ei ole. Aga elu õpetas mulle midagi muud. Huumor – eriti raskustes – on oskus. Ja seda saab õppida. Kui olin noor, ilmus vägev huumoriajakiri Pikker. Mäletan hästi, et kui mul olid koolis probleemid, tulin õhtul koju, viskasin pikali ja sirvisin vanu naljaajakirju. Ja tavaliselt midagi otsekui kõlksatas paika. Vanad karikatuurid ja naljamängud arendasid minu naljasoont ja istutasid minu pähe lahenduse hetkel domineerinud probleemile.

Täna ma püüan sama efekti avastada meie püstijalakoomikute loomingust. Alguses mulle need noored eesti huumorimehed üldse ei istunud – tundus, et kogu nali on üles ehitatud roppustele ja labasusele. Aga ma ei jätnud jonni ja jälgisin neid edasi, pidevalt oma huumorimeelt toites ja arendades. Ja nüüd ma võin juba täie kindlusega öelda, et mõned meie Eesti koomikud ei jää sugugi alla veneaegsetele superstaaridest naljameestele.

Kui varem suunas aju probleemi puhul vaatama alkoholi poole, siis nüüd löön esimese asjana lahti YouTube kanali ja vaatan naljasaateid – ja usu või mitte, aga aju võtab selle tänulikult omaks ja pakub mõne aja pärast välja mitu lahendust hetkel hinge närivale probleemile.

Kuidas ma õppisin raskuste üle naerma?

Aus vastus: mitte kohe. Alguses ma probleemi saabudes vihastusin, muretsesin ja tegin draamat. Aga aja jooksul hakkasin märkama mustrit.

1. Ma hakkasin absurdi märkama

Paljud olukorrad, mis tunduvad traagilised… on tegelikult natuke absurdsed. Kui ma suudan seda kõrvalt vaadata, siis seal on mingi koomiline element. Siin ei ole kindlat juhist või retsepti kuidas kriisiolukorras huumorielement ära tunda, sest kõik juhtumid on unikaalsed. Aga kõige tähtsam ongi mitte näha probleemi ühtlaselt musta libeda pallina, millest ei saa kuidagi kinni hakata. Alati on igas kriisis oma huumorielement, millest tuleb kinni hakata ja seda abiks võttes probleemipundar lahti harutada.

2. Ma lubasin endal mitte olla täiuslik

Huumor ja perfektsionism ei saa hästi koos eksisteerida. Kui ma pean olema alati tugev ja olukorda iga hinna eest kontrollima… siis pole ruumi naljale. Aga kui ma ütlen: “Jah, ma panin jälle mööda” …siis sinna mahub ka naer. Tasub alati meeles pidada, et keegi meist ei ole täiuslik, isegi pühakirja Jumal tegi vigu.

3. Ma õppisin enda üle naerma (mitte ennast maha tegema)

See on peen vahe. Eneseiroonia ei ole enesevihkamine. See on pigem: “Ma olen inimene. Ja vahel üsna koomiline.” Kui õpid oma vigade ja puuduste üle nalja heitma, on sul juba pool võitu peos. Paljud inimesed kasutavad eneseirooniat kilbina või maskina, et takistada teistel

oma sisemaailma tungimast. Eneseiroonias pole midagi halba, kuniks see püsib hea maitse piirides ja ei hakka inimest ennast madalaks suruma või alandama. Väike kild eneseirooniat meeldib reeglina nii iseendale kui teistele, sest kellelegi ei meeldi endast ainult hästi rääkiv ja uhke isiksus. Seega julgustan kõiki: rohkem lõbu ja eneseirooniat enda kallal, elu on elamiseks ja nautimiseks, mitte oma probleemipuntra sees vähkremiseks.

Huumor kui ellujäämisstrateegia

Mõnes mõttes on huumor üks kõige alahinnatumaid tööriistu. See aitab edukalt pinget maandada, muuta vaatenurka ja luua ühendust teiste inimestega. Kui kaks inimest saavad koos millegi raske üle naerda, siis midagi muutub.

See ei ole enam ainult valu. See on ka jagatud kogemus.

Aga ettevaatust – huumor võib ka peita ja petta

Nagu ennist ütlesin, kasutavad mõned inimesed huumorit kaitsva kilbina. Ka mina olen kasutanud huumorit valesti. Ikka selleks, et vältida tõsist vestlust, et mitte tunda ja et muuta kõik naljaks. See ei ole tervenemine. See on põgenemine reaalsuse eest.

Tervislik huumor ei väldi valu. Ta eksisteerib koos sellega.

Kuidas seda teadlikult arendada?

Siin on mõned asjad, mis on mind aidanud:

Kriisi sattudes küsi endalt: “Kas siin on midagi absurdset?” Peaaegu alati on vastuseks “jah”.

Teiseks on mõnikord hea anda endale lubadus mitte olla dramaatiline. Iga raske olukord ei ole veel maailmalõpp. Mul endal on sageli probleeme liigse dramatiseerimisega. Sellisel juhul olen õppinud enesega peegli ees rääkima. Kõlab kummaliselt? Võibolla, aga mind see aitab. Kui näen peeglist ennast puhevile aetuna, näost punase ja higisena, tuleb sageli hoopis naer peale ja minu isu draamakuningat mängida väheneb otsekui nõiaväel.

Kolmandaks soovituseks, kuidas oma ellu huumorit tuua, on enda ümbritsemine inimestega, kes naeravad. Huumor on nakkav (õnneks). Mul on üks sõber, kes kogu aeg naerab. Isegi kõige kurvemal hetkel (näiteks matustel), leiab ta ikka midagi, mida naeruks pöörata. Seetõttu on mul vahest kombeks talle helistada, kui probleemid üle pea kokku löövad. Kui sõber minu probleemid – mis näisid maailmast suuremana – omas lõbusas võtmes ümber sõnastab, tundub alati, et minu mured polegi nii suured ja neile leiduvad käega katsutavad lahendused.

Viimaseks soovituseks, kuidas kasvatada endas suuremat huumoripisikut, on oskus vaadata ajas tagasi. Asjad, mis olid kunagi katastroofilised… on täna lihtsalt õpetlikud lood. Ja sageli päris naljakad lood. Millegipärast on nii, et ajule meeldib talletada rohkem häid asju ja nutikaid lahenduskäike. Sellepärast on kaval nipp, alati kui mure kipub kannast näksama, pöörduda oma aju poole ja küsida, kas sul on varem olnud sarnast olukorda ja mis on olnud probleemi lahenduseks.

Kuidas tänast lugu kokku võtta?

Kui sul on komme endaga iga päev suhelda, ära küsi enam: “Kas mul läheb hästi?” Küsi parem: “Kas ma suudan veel naerda?” Sest kui vastus on jah, siis pole sa veel kadunud ega murdunud, vaid oled teel tagasi normaalse elu suunas.

Huumor ei tee elu lihtsaks. Aga ta teeb elu kergemaks. Ja võib-olla ei ole tugev inimene see, kes ei kuku kunagi. Vaid see, kes suudab ühel hetkel püsti tõusta… vaadata olukorda… ja mõelda: “No see oli küll nüüd täiesti jabur.”

Ja siis natuke naerda. Sest vahel algab tervenemine just sealt.