Üksildus täiskasvanueas – vaikne epideemia, millest räägitakse liiga vähe

Olen sellel teemal ka varem sõna võtnud, aga nüüd tundsin, et asi on sedavõrd oluline, et seda veelkord puudutada. Nimelt täna võtsin aega ja jalutasin rahulikult mööda Emajõe kallast. Üksinda. Märkasin tahtmatult, kui palju inimesi tegi sama mida mina. Jalutasid. Üksinda. Hakkasin mõtlema, et kas tõesti on nii paljude jaoks üksinda jalutamine valik, mitte paratamatus.

Mis teha, vahest tuleb ka minul ette üksildasi hetki. On õhtuid, mil telefon ei helise, postkasti ei potsata ükski kiri ja jalutama minnes tundub, et möödujad keeravad pead kõrvale.

Sotsiaalmeedias näed pilte sõpruskondadest, pereõhtutest, reisidest ja sünnipäevadest. Kõik justkui elavad täisväärtuslikku elu, samal ajal kui sina istud diivanil, vaatad aknast välja või kerid järjekordselt uudisvoogu, lootes, et aeg liigub kiiremini.

Ja siis tekibki mõte, mida paljud endale vaevu tunnistavad: "Kas ma olen ainus, kes end niimoodi tunneb?" Ei, sa ei ole.

Üksildus on üks levinumaid, kuid samas kõige vähem märgatud probleeme tänapäeva ühiskonnas. Sellest ei räägita kuigi palju, sest paljud häbenevad seda. Üksildust peetakse sageli iseloomuveaks või märgiks sellest, et inimesega on midagi valesti. Tegelikult pole see nii.

Üksildus võib tabada igaüht – noort või eakat, vallalist või abielus inimest, introverti või ekstraverti. Mõni kogeb seda pärast suurt elumuutust, teine märkamatult aastate jooksul.

Ja kõige kurvem on see, et üksildus ei paista alati välja. Üksildus ei tähenda tingimata üksi olemist

Paljud kujutavad ette, et üksildane inimene elab üksinda, tal pole sõpru ega kedagi, kellega rääkida. Aga päriselu on palju keerulisem.

On inimesi, kes elavad suures peres, käivad iga päev tööl, suhtlevad kolleegidega ja ometi tunnevad õhtul, et keegi ei tunne neid päriselt.

On inimesi, kelle telefon on täis kontakte, kuid pole ühtegi inimest, kellele helistada siis, kui süda on raske. Ja on neid, kes on suhtes, kuid tunnevad end partneri kõrval emotsionaalselt täiesti üksikuna.

Üksildus ei sõltu inimeste arvust meie ümber. See sõltub sellest, kas tunneme end nähtuna, kuulduna ja mõistetuna.

Kuidas me sellesse punkti jõudsime?

Tänapäeva elu on kiirem kui kunagi varem. Töötame rohkem. Liigume rohkem. Kolime ühest linnast teise. Vahetame töökohti. Veedame tunde internetis. Kõik see ühendab meid tehnoloogiliselt, kuid sageli eemaldab emotsionaalselt.

Vanasti oli loomulik, et inimesed elasid suure osa elust samas kogukonnas. Naabrid tundsid üksteist, sõprussuhted kestsid aastakümneid ja perekonnad elasid üksteisele lähemal.

Täna võib inimene kolida teise linna või riiki, alustada uut tööd ja avastada mõne aasta pärast, et tal polegi enam kedagi, kellega spontaanselt kohvi juua.

Täiskasvanuna on sõpru raskem leida

Lapsena juhtub sõprus peaaegu iseenesest. Istute samas klassis. Mängite samal mänguväljakul. Naerate samade naljade üle.

Täiskasvanuna muutub kõik. Kohtumised tuleb kalendrisse kirjutada. Kõigil on tööd, lapsed, kohustused ja väsimus. Mõnikord möödub kuid, enne kui leitakse aeg üheks kohvikülastuseks. Ja mida kauem üksildus kestab, seda keerulisem võib tunduda uute tutvuste loomine.

Üksildus mõjutab rohkem kui me arvame

Sageli mõtleme üksildusest kui ebameeldivast tundest. Tegelikult võib selle mõju ulatuda palju kaugemale. Pikaajaline üksildus võib mõjutada paljutki: meeleolu, motivatsiooni, und, keskendumisvõimet, enesehinnangut ja muidugi eelkõige füüsilist tervist.

Kui inimene tunneb end pikalt eraldatuna, võib ta hakata uskuma, et ta pole teistele oluline. See mõte võib omakorda viia veel suurema eemaldumiseni. Tekib nõiaring.

Miks me ei räägi sellest?

Sest üksildust peetakse sageli häbiväärseks. Paljud kardavad, et neid peetakse igavateks, ebahuvitavateks või ebaõnnestunuteks. Seetõttu vastatakse küsimusele: "Kuidas sul läheb?" automaatse vastusega: "Hästi." Kuigi tegelikult tahaks öelda: "Ma tunnen, et mul pole kellegagi päriselt rääkida."

Kuidas üksildusega paremini toime tulla?

Üksildus ei kao tavaliselt ühe telefonikõne ega ühe uue tuttavaga. See väheneb tasapisi – väikeste sammude kaudu. Toon ära mõned nipid, kuidas üksildusega võidelda.

1. Tunnista endale ausalt, mida sa tunned

Esimene samm on lõpetada oma tunnete pisendamine. Kui tunned üksildust, siis see tunne on päris. Selle tunnistamine ei tee sind nõrgaks. See teeb sind ausaks.

2. Tee ise esimene samm

Paljud ootavad, et keegi kirjutaks või helistaks. Aga mis oleks, kui seekord kirjutaksid sina?

Üks lihtne sõnum: "Kuidas sul läheb? Kas sooviksid järgmisel nädalal kohvi juua?" võib olla algus millelegi palju suuremale. Ka teine inimene võib olla oodanud just seda esimest sammu.

3. Liitu mõne huviala või kogukonnaga

Sõprussuhted tekivad harva lihtsalt otsides. Need tekivad sageli ühise tegevuse käigus. Mõtle, mis sulle meeldib, olgu selleks siis lugemine, matkamine, fotograafia või kokkamine. Püüa leida enda ümber inimesi, kellega jagad ühiseid hobisid. Ühine huvi loob loomuliku põhjuse kohtumiseks ja vestluseks.

4. Ära alahinda väikseid vestlusi

Kõik suhted ei alga sügavate elulugudega. Sageli piisab naeratusest kassapidajale. Vestlus naabriga. Mõni sõna kolleegiga kohvinurgas. Need väikesed kontaktid võivad vähendada tunnet, et oled maailmast eraldatud.

5. Piira võrdlemist sotsiaalmeedias

Internet näitab sageli inimeste elu kõige säravamaid hetki. Aga harva näeme nende vaikseid õhtuid, üksildasi hetki, tülisid või kurbust.  Kui märkad, et pärast sotsiaalmeedia sirvimist tunned end veel üksildasemana, võib olla hea mõte teha sellest aeg-ajalt paus.

6. Õpi nautima ka iseenda seltskonda

See ei tähenda üksildusega leppimist. See tähendab, et sinu heaolu ei sõltu täielikult teiste olemasolust. Mine kohvikusse. Jaluta metsas. Vaata filmi. Loe raamatut. Õpi midagi uut. Kui õpid endaga hästi läbi saama, muutub ka teistega suhtlemine vabamaks.

7. Hoia olemasolevaid suhteid

Sageli keskendume sellele, keda meil ei ole. Aga mõtle hetkeks neile, kes juba sinu elus olemas on. Kas oled neile viimasel ajal kirjutanud? Helistanud? Kohtumist pakkunud? Suhted vajavad hoolt nagu taimed. Kui neid mitte kasta, võivad nad vaikselt hääbuda.

8. Ära karda abi küsida

Kui üksildus kestab kaua ja hakkab mõjutama sinu vaimset tervist või igapäevast toimetulekut, tasub rääkida spetsialistiga. Psühholoog või terapeut ei loo sinu eest sõprussuhteid, kuid aitab mõista, mis võib suhtlemist takistada ja kuidas sellest ringist välja astuda. Abi küsimine on julguse märk, mitte läbikukkumine.

9. Loo oma nädalasse püsivad kohtumised

Spontaansus on tore, kuid täiskasvanueas ei pruugi see alati toimida.

Lepi kokku näiteks kolmapäeva õhtune jalutuskäik sõbraga või pühapäevane videokõne pereliikmega. Kui kohtumised muutuvad harjumuseks, ei pea neid iga kord uuesti planeerima.

10. Ole kannatlik

Tõelised suhted ei sünni ühe vestlusega. Need kasvavad. Vahel aeglaselt. Vahel kohmetult. Vahel pärast mitut ebaõnnestunud katset. Ära lase ühel ebamugaval kogemusel panna end uskuma, et kõik inimesed on suletud või et sina ei sobi kellegagi. Enamik meist otsib tegelikult sama asja – tunnet, et kuulume kuhugi.

Kui tunned end praegu üksildasena

Võib-olla lugesid seda artiklit vaiksel õhtul. Võib-olla pole sul täna olnud ühtegi päris vestlust. Või oled olnud terve päeva inimeste keskel ja tunned ometi, et keegi ei märganud, kuidas sul tegelikult läheb.

Kui see on nii, siis tea üht.

Üksildus ei ütle midagi sinu väärtuse kohta. See ei tähenda, et sa pole huvitav. Et sa pole armastusväärne. Et sinuga oleks midagi valesti. See tähendab ainult seda, et üks inimlik vajadus – vajadus läheduse, kuuluvuse ja mõistmise järele – ei ole praegu piisavalt täidetud.

Ja vajadused ei ole häbiasi.

Need on osa meist.

Mida me täna õppisime?

Elu jooksul võivad inimesed meie ümber vahetuda. Mõned sõprussuhted hääbuvad, teised sünnivad ootamatult. Mõni inimene jääb meie kõrvale aastakümneteks, mõni ainult lühikeseks ajaks. See on elu loomulik osa.

Kõige tähtsam on mitte lasta üksildusel veenda sind, et sa pead sellega igavesti leppima.

Sageli algab muutus ühest väikesest sammust – ühest saadetud sõnumist, ühest kohvikukutsest, ühest uuest harrastusest või lihtsalt otsusest avada end maailmale natuke rohkem kui eile.

Sest kuigi üksildus võib tunduda lõputuna, ei pea see olema sinu loo viimane peatükk. Iga uus kohtumine, iga siiras vestlus ja iga julge samm võib olla algus millelegi, mida sa täna veel ettegi ei kujuta.