Elu kahe mõtteteraga: Carpe Diem ja Memento Mori – elu kiikhobu, millelt pole mõtet maha hüpata

Mõnikord tundub elu nagu korralik kiikhobu. See ei sõida kuhugi, aga kõigutab korralikult. Ja kui juba sõit on peale hakanud, siis pole mõtet silmi kinni pigistada – pigem lase tuulel juustest läbi vuhiseda, hammusta maailma suurest õunast ja naera laginal. Kaks ladinakeelset mõttetera aitavad meil selles pöörases, ent pöördvõrdeliselt lühikeses elus natukenegi selgust hoida: carpe diem ja memento mori. Kaks vastandlikku vennikest, kes tegelikult teineteiseta ei toimi.

Carpe Diem – päikesepaiste taskusse püüdmine

„Carpe diem“ tähendab: "nopi päeva", või veidi poeetilisemalt – "kasuta hetke". See pole lihtsalt sotsiaalmeedia aforism, mida tsiteeritakse selfi all, kus joogamatt rullub ja päike loojub. Ei! Carpe diem on elufilosoofia, mis ütleb: ära jäta homseks seda rõõmu, mida saad tunda täna.

Kui sulle pakutakse võimalust minna metsa jalutama, isegi kui sul on liiga palju e-kirju – mine. Kui laps tahab sulle rääkida, kuidas ta joonistas kassiroosa elevandi – kuula. Kui sõber helistab ja küsib, kas sul on hetk – ära vasta "võibolla homme", sest homme võib sul olla kõrv kinni, patareid tühjad või elu muidu pahupidi.

Carpe diem on julgus öelda jah, kui sisetunne kutsub. See on äratundmine, et iga hetk on ainukordne – ja ei tule kunagi tagasi samal kujul. Täna on kordumatu päev – isegi kui see on hall, isegi kui sul on külm, isegi kui jook läks ilma suhkruta. Elu on ikkagi siin. Ja nüüd.

Memento Mori – surelikkuse meeldetuletus

Nüüd kõlab trumm... ja lavale astub vend Tõsine: memento mori, mis tähendab: "pea meeles, et oled surelik". Võta nüüd korraks rahulik hingetõmme. See ei ole kurb mõttetera. See ei ole depressiivne tähendus. Vastupidi – see on võti tänutundeks.

Kui tead, et elu ei kesta igavesti, oskad sa rohkem hinnata väikseid hetki. Kui mõistad, et inimesed meie ümber ei ole igavesed, suudad sa neid rohkem armastada ja nendega päriselt kohal olla. Kui tead, et sul ei pruugi olla kümne aasta pärast sama tervist või võimalust, siis sa ei lükka õnne edasi.

Memento mori ei ole surmakell, vaid äratuskell. See tuletab meelde, et elu on väärtuslik, sest see on habras. See on nagu jäätis suvel – ära oota, et see külmas püsiks, vaid naudi, kuni see veel ei tilgu varruka peale.

Kuidas need kaks koos töötavad?

Nüüd kujuta ette, et Carpe Diem ja Memento Mori lähevad baari. Üks tellib limonaadi ja ütleb: "Tähistame elu!" Teine noogutab ja lausub: "Tähistame, sest me ei tea, kui palju meil seda elu veel on."Nad ei tülitse. Nad täiendavad teineteist.Carpe diem annab põhjuse hüpata. Memento mori ütleb, et hüppa kohe – mitte siis, kui pole enam, kuhu hüpata.

Elu pole Exceli tabel, mille saab hiljem ümber teha. Elu on vabavormiline luuletus – mõnikord riimub, mõnikord mitte. Aga kui sa saad aru, et iga hetk on väärtuslik ja et neid hetki ei anta lõputult, siis hakkad sa elama päriselt.

Kuidas elada mõlema mõtteteraga korraga?

• Kui sul on unistus – ära oota "õiget aega". Sul võib jääda see aeg lihtsalt kätte tulemata.

• Kui sul on kallid inimesed – ütle neile tihemini, et sa neid armastad. Mitte kunagi ei ole see liiga banaalne või liiga hilja.

• Kui tunned rõõmu – ära tunne süümepiinu, tunne tänu. Ja rõõmusta valjult.

• Kui päev on kehv – pea meeles, et sul oli päev üldse olemas. See on parem kui mitte midagi.

• Kui sa kardad vananemist – mõtle, kui palju inimesi ei saanudki seda teha.

• 
  

Tänapäeva maailm kihutab aina kiiremini. Keegi ei taha mõelda surmale. Keegi ei taha mõelda aegade kadumisele. Aga võib-olla just see mööduvuse tunne aitab meil rohkem väärtustada seda, mis meil täna on.

Nii et nopi päeva. Ja mäleta, et oled surelik.Sest just selles kahe mõtteteraga kombos peitub üks salajane elukunst: elada nii, et kui kell heliseb, pole midagi kahetseda – ja palju meenutada.