Rutiin, töö ja inimese meel – miks isegi vaba hing vajab natuke päevakava

Täna hommikul keset mõnusat hommikukohvi tarbimist langes pilk raamaturiiulile ja kohe oli päevaplaan paigas: raamaturiiuli sorteerimine ja kraamimine. (Mul on kombeks paar korda aastat raamatuid natuke tuulutada ja uutele teostele ruumi teha nende raamatute arvelt, mis enam hinge ei kosuta).

Koristades sattus näppu tarkuseterade ja muidu toredate üteluste raamatuke. Lõin selle suvalise koha pealt lahti ja juba kargaski silma huvitav mõte. Et inimesed on natuke nagu kaktused: meile on vaja natuke päikest, natuke vett ja kindlat graafikut, et ellu jääda. See oli nii sügav tarkuse killuke, et jätsin raamatud rahule, vurritasin kiiresti valmis veel ühe kohvineste ja vajusin tugitooli mõtisklema.

Olen juba pikemat aega tabanud ennast mõtlemast teemal, et kui oluline on ikka inimese jaoks töötamine ja heas mõttes igapäevarutiinide hoidmine.

Töö – see on palju rohkem kui lihtsalt raha teenimine

Tööl käimine pole ainult palk, kolleegide kohvitasside klirin või kohustuslikus korras jalga venitatud puhtad sokid. Minu meelest annab töö inimesele midagi palju olulisemat:

· struktuur – tead, mis kell ärgata, kuhu minna ja miks üldse püksid jalga panna;

· eesmärk – päev ei ole lihtsalt “päev”, vaid millegi jaoks reserveeritud;

· seltskond – kui oled kodus, pead sageli leppima iseendaga. Tööl on sinu ümber teised inimesed, kes pakuvad vaheldust ja toovad pähe värskeid mõtteid;

· enesetunne – inimesel on vaja tunda, et ta panustab, loob, teeb midagi (minu enda jaoks vaat´ et kõige olulisem punkt);

· liikumine – jah, isegi bussipeatuseni kõndimine on liikumine!

Töö annab raami, mille sees inimene saab paremini mõelda ja hingata. Jah, kui pead tööle minemiseks vara tõusma, võib vahest tekkida kiusatus soojade linade vahele lesima jääda, aga see on pisiasi.

Aga mis siis, kui inimene ei saa tööl käia?

Paraku ei ole alati võimalik palgatööl käia. Kas tervis ei luba või sobivat tööd lihtsalt ei ole. Kas see tähendab, et tööl mitte käimine loob tugeva aluse niisama kodus mossitamiseks?

Ei, kindlasti mitte. See EI tähenda, et inimene peab minema “pesurežiimile” ja lihtsalt istuma kodus nurgas nagu hunnik pesemata pesu. Vastupidi – siis on rutiin lausa elupäästja. Sõna ”rutiin” on muidugi meie kultuuriruumis natuke ära lörtsitud ja sellel on antud veidike negatiivne varjund, umbes nagu tüütu kohustus. Vaatasin järele, isegi Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et rutiin on muuhulgas üksluine korduvus.Tegelikult võib rutiin olla vägagi tõhus ja isegi lõbus kaaslane.

Kui tööd ei ole, tuleb päev ise üles ehitada, muidu hakkab aju lendlema nagu kass, kes nägi laserit (jah, ka mina vaatan YouTube vahendusel loomavideosid).

Rutiin = kindlus

Rutiin annab:

· aja – päeval on algus ja lõpp, sa ei jää voodisse poole päevani vedelema või vastupidi, poole ööni teleka ette passima;

· stabiilsust – isegi ajule meeldib teada, mis järgmiseks tuleb;

· rahulikuma meele – kaos tekitab ärevust, kord rahustab.

Rutiin ei ole vangla. Mina võtan rutiini pigem kui elusolendit, kui head sõpra, kes viidab sinuga päeva, otsides üha uusi põnevaid ja kasulikke tegevusi.

Ja kui midagi muud ei jaksa – siis jaluta!

Jalutamine on alahinnatud supervõime. See on tasuta, lihtne, nõuab ainult jalgu ja natuke viitsimist. Aga mõju? Hämmastav. Praegugi neid ridu kirjutades panen tähele, kuidas üks silm piilub igatsevalt aknast välja, sest paistab, et täna on jalutamiseks lausa ideaalne ilm.

Jalutamine parandab reeglina tuju ja mis väga oluline, rahustab hinge ja loksutab mõtteid. Füüsilise poole pealt liigutab keha ja paneb hormoonid korraks rõõmutantsu tegema. Ja nüüd on taas õige aeg kasutada seda maagilist sõna rutiin: kui näiteks hommik algab jalutuskäiguga, on tervel päeval parem struktuur.

Meie aju armastab värsket õhku. Naljaga pooleks võib öelda, et aju on nagu hapnikunäljane kontoritöötaja – kui talle natuke loodust anda, siis ta tänab sind.

Näide rutiinist, mis ei koorma liigselt ja jätab piisavalt vabadust

Siin on lihtne päevaplaan, mis ei nõua tööl käimist, aga annab päevale sisu. Olen seda järginud nüüd umbes nädalakese ja juba nüüd tunnen, et olen hakanud paremini magama ja liigesevalud hakkavad taanduma olematusse.

09:00 – ärkamine (jah, ka vabal inimesel on kell! Ära jää hommikuti voodisse vedelema, isegi kui sul on selle jaoks vaba tunnike!)

09:15 – hommikusöök + vitamiinid + ravimid (see pole tänase postituse teema, aga kunagi ei ole liiga palju rõhutada, kui oluline on järgida igapäevast raviskeemi, mis on sulle arstide poolt määratud. Ja muidugi D-vitamiin!)

10:00 – jalutuskäik (kui hommikul ei viitsi niisama uksest välja jalutada, ühenda meeldiv kasulikuga, vii näiteks prügi välja)

11:00 – väike kodune ülesanne (midagi väikest, näiteks pane kuiv pesu kuivatusresti pealt kappi, pese hommikune kohvitass, kasta lille)

12:00 – midagi loomingulist (joonistus, lugemine, kudumine, isegi TikToki tegemine loeb – kõik on tore, mis sunnib korraks sinu aju liigutama)

14:00 – lõuna (võimaluse korral ära telli toitu koju, vaid valmista roog ise – on lõbusam ja ka see on üks päevarutiine, mis hoiab sind parema toonuse juures)

15:00 – “päeva projekt” (üks väike ülesanne, mis ei kurna liigselt. Näiteks puhasta ära esikuvaip või piilu netist tööpakkumisi)

17:00 – puhkus või jalutuskäik (puhkus võiks olla näiteks koos raamatuga diivaninurgas, tomatimahl lauakesel värskendust pakkumas. Mina ise püüan – kui vähegi võhma jätkub – uuesti õues ära käia, see väsitab ja tekitab hea tuju)

19:00 – vaba aeg ja hea film (nüüd on lubatud telekas avada ja uudistada, mida maailmal sulle pakkuda on)

22:00 – mine magama, mitte TikToki (kõige raskem osa päevast, sest alguses tundub kuidagi imelik kell kümme telekas kinni panna ja tuttu kerida. Aga uskuge, sellega harjub ära ja pole vist asjatumalt maha visatud aega kui öösel netis istuda ning mõttetut infot silme eest läbi lasta)

Kuidas tundus? Täitsa tehtav ju! See pole karm, see on pehme rutiin – nagu soe tekk, mis hoiab meelt koos.

Kuidas rutiin meid tegelikult päästab

Mida möödunud nädal uue päevaplaaniga on mulle andnud? Ehk kas/kuidas rutiini järgmine on konkreetselt aidanud?

Kindlasti tunnen päeval vähem ärevust, sest kogu aeg on nagu midagi askeldada ja kuhugi minna. Ma tunnen, et elu liigub edasi, kuigi suures plaanis nagu polegi midagi tähtsat teha. Mis eriti oluline, päevaplaan hoiab ära kukkumise üksinduse sügavikku, kuhu on tegevusetult passides äärmiselt kerge sisse ära vajuda.

Kokkuvõttes usun, et päevakava ja rutiin aitavad hoida vaimset tervist ja kui nüüd päris filosoofiliseks minna, siis annab põhjuse hommikul ärgata. Seegi juba asi, eksju?

Kaitsen veelkord rutiini: see ei ole igavus. Rutiin on inimesele stabiilsuse selgrooks.

Ja kui tööd mingil põhjusel ei ole, siis rutiin on veelgi tähtsam – nagu kompass teekonnal, kus pole selgeid sihtmärke.

Kõik ei saa tööl käia. Aga igaüks saab luua endale päeva, isegi väikese. Jalutuskäik, üks ülesanne, natuke rõõmu. Need on väikesed sammud inimese ellu – ja inimene vajabki just sedasi: vähe, aga järjepidevalt.