Kuidas tulla toime rasketel aegadel ilma pudeli, tableti või muu “kiirtujustajata”?

Elu on nagu Eesti ilm: just siis kui hakkab päike paistma, saab keegi kuskil kõrgel (olgu see

siis Jumal, Kosmos, Universum või Looduse Emand) aru, et midagi on nüüd liiga toredasti ja

saadab sulle kraesse külma tuule, mis viib sul mütsi peast ja usu südamest. Mis kõige

hullem, sageli satub Jumal (nimetagem teda hetkel nii) oma tegevusest hoogu ja tulistab

sind ikka ja jälle uute ebaõnnestumistega, otsekui testides sinu selgroo tugevust. Ja sina,

vaeseke, muudkui ägised üha suureneva raskuse all ja otsid meeleheitliku pilguga enda

ümbert seda Päästerõngast, mis võiks sind täbarast olukorrast päästa.

Võimalusi olukorra kergendamiseks on mitmeid. Osa neist on meile endile vesiselged, sest

neid korrutavad väsimatult nii meedia kui meid ümbritsevad lähedased. Teised lahendused

on veidi küsitavama väärtusega ja neist väga palju ei räägita. Vähemalt mitte heas võtmes.

Jah, tunnistagem, et rasked hetked on paratamatud. Aga ellu jäämine… see on kunst. Ja

vahel ka sport. Ja vahel lihtsalt kõva jonn.

Aga alustame algusest.

Kiirteel õnne poole – vale teeots nr 1: alkohol

Kui elu läheb raskeks, siis mõni mõte lööb peas ukse lahti nagu varajane suvitaja terrassile:

“Tead, võtaks ühe väikse…”

Probleem pole selles “ühes väikeses”, vaid selles, et “ühel väiksel” on lai suguvõsa.

Ja see perekond ei tule kunagi üksi.

Nad toovad kaasa hommikuse peavalu, kahetsuse ja toa, mis näeb välja nagu tormi käest

pääsenud paat.

Alkohol ei lahenda probleeme.

Ta lihtsalt paneb su mured korraks hääletu nupuvajutusega vaibuma. Seda samuti teeb

elektrikilbi välja lülitamine. Aga kumbki ei paranda riket.

Alkoholi needus (ja igavene võlu) peitub selles, et ta on sinuga ALATI sõber, ükskõik kui

viletsas olukorras või ühiskonna poolt põlatud sa oled. Esimene lonks päästab reeglina

maailma, esimene pudel toob (hetkeks) loodetud õndsuse ja rahulolutunde. Ent see kestab

vaid väga lühikest aega, parimal juhul loetud tunnid. Edasi läheb kõik allamäge. Sinu

organism saab aru, et alkohol on mürk ja püüab seda sisestades uuesti tagasi õue väljutada.

Algavad oksendamised, iiveldused ja peavalu. Sestpeale muutub hea tunde saavutamine

teisejärguliseks: olulisemaks muutub tarbimine seepärast, et vähendada juba eksisteerivaid

mürgistuse tunnuseid. See viib sageli nõiaringini, mida tähistab maagiliselt kuri sõna:

tsükkel. Ennast tsüklist välja vedada on paras kunst ja sageli seda ilma abita ei suudetagi.

Seega tasub kindlasti meeles pidada, et kuigi alkohol on nii hinna kui kättesaadavuse poolest

(seda ju leidub igas toidupoes ja isegi tanklates) vägagi kergesti hangitav, ei ole see murede

puhul lahenduste pakkuja. ALKOHOL ON ILLUSIOON LAHENDUSEST, tegelikult kuhjab see

olemasolevaid probleeme veelgi suuremaks hunnikuks.

Vale teeots nr 2: võluväel “meeleolu tõstvad” tabletid

Ma ei räägi siinkohal ravimitest, mida arst on sulle päriselt välja kirjutanud – neid ära eira,

need on abiks, mitte vaenlased. Kuigi jah, ka siin peitub väike deemon nii armsasti peos

püsivas tabletipurgis: meie aju genereerib automaatselt mõtte, et kui üks tablett aitab

oluliselt, siis äkki kaks tabletti aitaks veel rohkem…aga kui võtta korraga kolm…või

neli…nõiduslik ja kiusatuslik mõte sellel raskel hetkel, millele tuleb otsustavalt vastu hakata.

Aga millest me siis räägime? Teen juttu hoopis sellest rahutu hinge sahvrist, kus on “üks

vana tablett, mis jäi kunagi sõbrale alles”, ja “see, mis tõmbab hästi rahulikuks”.

Tasub kindlasti meelde jätta:

Kui ravim ei ole sinu jaoks määratud, siis see ei ole ravim – see on loterii. Ja tavaliselt

võidab selles loteriis keegi teine, mitte sina. Jah, sinu sõber võis konkreetsest ravimist abi

saada, aga sina pole tema, kõik inimesed ja nende vaevused on unikaalsed nagu

sõrmejäljed.

Paraku leidub ikka veel peamiselt netis leviv ravimite ”must turg”, kus mõned

pahaaimamatult, teised aga täiesti teadlikult müüvad vaheltkasuga ravimeid, mida nad ise

enam ei vaja või mille pealt loodavad kasu lõigata. Muidugi on kiusatus osta tugevamaid

valuvaigisteid kui sinu raviarst sulle välja kirjutas. Sest nii paha on ju olla. Või igatsed osta

MISTAHES ravimi, mis võtaks ära selle ääretult nõmeda ärevusetunde, mis lakkamatult sinu

rinnakorvi all endale pesa uuristab. Sest netituttav ju ütles, et temal võttis see ravim ärevuse

nagu nipsti ära. Ja juba oledki valmis korjama kokku viimaseid sente, soetamaks seda

kiidetud imeravimit. Ent STOPP! On enam kui suur tõenäosus, et selle retseptita ravimi sisse

keevitamisel teed endale kasu asemel korvamatut kahju.

Pidagem ka see meeles: ravimid ei ole meelelahutus. Need on tööriistad. Nagu relv – tuleb

kasutada õigesti või üldse mitte.

Aga mis siis töötab? (Kõik see, mis ei ole pudel ega pimekeemia). Ütlen kohe ära, et nii

tõhusaid ”abimehi” nagu lonks alkoholi või tugev tablett ma leidnud ei ole. Siiski, on viise ja

meetodeid, mis päris hästi aitavad. Toon ära mõned neist.

Tee endale ruumi olla… inimene.

Sa ei pea kogu aeg vapper olema. Vaprad on filmides. Inimesed on päriselus. Kui elu kisub

mustaks ja aju muutub ülekuumenenud serveriks, siis tee paus. Miski ei kuku kokku, kui sina

korraks istud maha ja hingad. Kukkuda võivad ainult ootused. Ja nende kukkumine teeb

tavaliselt rohkem head kui halba.

Maailm sinu ümber on kiire ja pidevas muutumises. Ka ootused sinule on suured ning

torgivad sinu tagumikku raugematu hooga. Ühiskond nõuab, et oleksid pidevalt tubli ja oma

parimas löögivalmiduses. Nõrku ja haigeid ei sallita, neid püütakse kohe tallata jalge alla.

Seepärast proovibki eestlane trotsida haigust ja olla edasi tubli, sest ellu peab ju jääma.

Äärmisel juhul katsetab ”vale teeotsa” abinõusid, mis peaksid toimima otsekohe: alkohol ja

tabletid. Võibolla mõni suudab korraks aja maha võttagi, aga ka seda pahatihti ainult kanepi

kaasabil. Nagu me oleme juba aru saanud, on kõik need viisid ja võtted kindel ummikseis.

Leevendust pakub see, kui suudad korraks aja maha võtta, aga ilma ”abilisteta”. Ütle endale:

”Ma vajan korraks hingetõmbeaega. Ma pole sellepärast nõrk ega tõrjutud. Kõik on ju

tegelikult hästi.” Sule silmad ja hinga sügavalt sisse ja välja. Püüa mõelda tühjusele ja

valgusele sinu ümber. Ja lihtsalt ole. Kasvõi viivuke. Kui uuesti ”ärkad”, suudad palju

paremini tajuda olukorda, milles hetkel viibid ja sinu aju suudab vastu võtta

konstruktiivsemaid lahenduskäike.

Räägi. Jah, päriselt.

Eestlane räägib siis, kui tal on:

• sünnipäev,

• surm,

• või kolm õlut sees.
  

Aga üllatus-üllatus – rääkida võib ka ilma alkoholita! Rääkida võib sõbraga, terapeudiga,

kassiga (kass vastab hinnanguliselt, aga kuulab suurepäraselt). Välja rääkimine on nagu

emotsionaalne saun – higistad välja selle, mis sind seespool keedab.

Piinlik tunnistada, aga mina olen väga raskel hetkel – kui võtta pole ei arsti ega head tuttavat

– rääkinud oma mured ära kaisukarule. Ta kuulas mind kannatlikult ja vaatas kaastundlikult

oma nööpsilmadega. Ja uskuge või mitte, see aitas väga. Olin saanud ennast tühjaks rääkida

ja maha laadida ning enesetunne muutus palju paremaks, kindlamaks.

Maga. Ja ära vabanda selle eest.

Väsinud inimene mõtleb välja rohkem katastroofe, kui selleks üldse põhjust on. Uni on

tasuta antidepressant. Uni on nagu spirituaalne restart – sa lähed pimedusse ja tuled tagasi

parema versioonina iseendast.

Ma ei ole väga tableti- usku, aga kui on tarvis magada, siis võtan alati kribinal-krabinal

ühendust oma raviarstiga ja palun tal välja kirjutada natuke unetablette. Mitte palju,

tavaliselt piisab poolest karbist ehk ühest lehest (jah, apteegid müüvad tarvidusel ravimeid

ka poole karbi kaupa). Seejärel teavitan ligimesi, et nüüd võtan natukeseks ajaks ”juhtme

seinast välja” ja et minuga on kõik korras. Telefon kustu, kardinad akende ette, tablett

vupsti keele alla – ja aidaa, kuri maailm!

Uni on väga võimas ravim. Ma ei taha praegu huupi rapsida, aga hetkel ei tule mulle pähe

võimsamat instrumenti, mis aitaks sind kehvast olukorrast paremuse poole, nii et see sind ei

kahjustaks. Sügav uni on kõva tegija.

Liigu – või vähemalt liiguta end diivanilt kööki ja tagasi

Iga teadlane räägib, et liikumine on õnne alus. Aga kui sul on raske, siis see “liikumine” ei

pea olema maraton, joogalaager ega TikToki tants.

See võib olla:

• jalutuskäik prügikastimajani ja tagasi,

• 10 minutit venitust,

• “tants”, mis näeb välja nagu mesilane, kes kukkus limonaadi sisse.
  

Keha liigutamine annab ajustiimuli: “Hei, me elame. Tegeleme edasi.” Mõnikord tuleb

alustada keha liigutamist täiesti nullist, näiteks lebades tõsta käed üles. Seejärel üks jalg. Kui

õnnestub, siis tõusta voodi servale istuli. Kui veel rammu jätkub, käia ära vetsus ja kustutada

köögist tuli. Niimoodi, beebisammudega liigutades, õnnestub ennast reeglina meelitada

suurematele vägitükkidele, näiteks korraks õue või kui on, siis kasvõi rõdule.

Tee nimekiri asjadest, mida sa päriselt kontrollid

Raske hetk on nagu tormimeri – kõik tundub kontrolli alt väljas. Kirjuta üles kolm asja, mida

sa suudad täna mõjutada.

Näiteks:

• ma pesen hambad ära,

• ma söön päris toitu,

• ma ei puuduta alkoholi.
  

Väiksed võidud paisuvad suureks enesekindluseks. Kui sul on juba hambad pestud, kõhus

peesitab isetehtud makaronivorm ja sa pole avanud külmikusse salakavalalt ilmunud

õllepudelit, on esimene suur võit saavutatud. Sealt edasi saab minna vaid paremuse suunas!

Tee endale midagi head – ilma kõrvalmõjudeta

Kui on tõeliselt halb olla, on raske endale maha müüa midagi, mis ei paneks kuplit kumisema

või mis ei tuimestaks keha mõnusalt tundetuks tombuks. Ometi on olemas ka teisi

lähenemisviise, näiteks: kuum tee. Kuum vann. Kuum tekk. Kuum kass, kui kass lubab. Kui sa

pole suhteid ära vussinud, siis minupärast ka kuum kaaslane. Kõik, mis on soe ja ohutu sinu

tervisele, pakub leevendust ja lohutust.

Loo endale kasvõi 10 minutiks mikrokosmos, kus ei ole kohustusi, ainult pehmus.

Kirjuta välja kõik, mis peas pläriseb

Kui mõtted keerutavad peas nagu pesumasina trummel, siis kirjuta nad välja. Mõtted paberil

muutuvad naljakalt väikseks. Oluline ongi, et sa ei klõbistaks oma arvutis, vaid võtaksid tüki

paberit ja pastaka. Usu mind, selle tegevus iseenesest on teraapiline. Ja pärast on lausa

naljakas lugeda, kuidas sa suutsid väikestest muredest katastroofi välja puhuda.

Vaata päikest. Või kasvõi valgust.

Valgus on ajule sama, mis kohv organismile – ergutav, äratav, sõbralik. Aknast välja

vaatamine loeb samuti. Päike ei küsi, kuidas sul läheb – ta lihtsalt on. Ja vahel sellest piisab.

Olen ka varem maininud, et on olemas spetsiaalsed valguslambid, mis mõjuvad paha tuju

pisendavalt ja muidu kosutavalt. Need ei ole üldse kallid.

Jah, tean, kriisiolukordades on suur soov minna võimalikult pimedasse nurka ja tõmmata

tekk üle pea. Pimedus on masenduse suurim sõber. Kuid katsu ka selle vastu võidelda, lase

valgus ennast embama – ja sa tunned varsti, et olemine läheb natuke paremaks.

Päris vastupidamine tähendab päris elu, mitte illusioone

Kordan veelkord üle: alkohol ja valed ravimid annavad tunde, et elu on korraks lihtsam. Aga

see tunne pole päris.

Tõeline tugevus pole selles, et sa ei murdu. Tõeline tugevus on selles, et sa murdumise järel 

laod kokku iseenda tükid – trummeldades, ohates, naerdes, vahel ka vihastades – aga ikka

päriselt.

Sa jääd iseendaks mitte siis, kui sul on lihtne. Sa jääd iseendaks siis, kui sul on raske ja sa

valid ikkagi enda poole.

Mitte pudeli poole.

Mitte vale rohu poole.

Vaid enda poole.

Mida me täna õppisime? Rasked ajad ei ole häbi. Need on osa inimeseks olemisest.

Ja läbisaamine nendega ei nõua kangelaslikkust – vaid kannatlikkust, ausust enda vastu ja

natuke nalja.

Sest kui me juba elus vastu peame, võiks seda vähemalt natukenegi naeratades teha.