top of page
  • arengulugu

Kui kriis kipub kummitama, mida siis teha?

Ajad on ärevad. Televiisorit ei julge enam lahtigi teha, sest peaaegu alati satud uudistele või teemasaadetele, kus räägitakse rahapuudusest, streigist, sõjast ja tont teab veel, mis probleemist või õudusest. Kuidas nendes koledates tingimustes ellu jääda?

 

Väliste mõjutajate piiramiseks on muidugi üks universaalne võte: muuta uudiste tarbimine minimaalseks ja valida telerist vaatamiseks midagi lõbusamat, midagi sellist, mis tuju tõstab. Minupärast kasvõi vanad 007 Bondi filmid, mis on küll naiivsed ja ajale jalgu jäänud (just esimesed üllitised), aga mida on enese rahustamiseks tore vaadata, heatahtlik muie suunurgas.

 

Aga mida teha siis, kui oled sisemiselt katki ja masenduses? Hiljuti sattus näppu tore raamat, mille on koostanud PEAASI.EE spetsialistid ja mis kannab nime „Kriis – mis siis?!“. Seal on selgelt ja lihtsalt antud küsimuste kaupa vastuseid erinevatele esiletükkivatele probleemidele. Piilume ühte neist.

 

„Mul on selline tunne, et mitte miski ei ole enam tore.“

 

Oeh, selle lausega tulevad meelde mu enda depressiooniepisoodid, kus kogu maailm oli hall ja ühetaoline, mitte miski ei pakkunud enam rõõmu, isegi mitte söök ja Bondi filmid. Kössitasin vaikselt sohvanurgas ja lihtsalt olin. Mõtted, mis peas tiirlesid, olid samuti kuidagi lapikud ja hajusad. Kuna toona ei olnud mul mingisugust kõrvalist abi võtta, ei osanud ma teha muud, kui päevade kaupa vedeleda magamiskohas ja lihtsalt oodata, kui see õudus möödub. Aga, kuramus, ei läinud ta niisama üle midagi. Asi hakkas positiivses suunas liikuma alles siis, kui hea sõber toppis mu poolvägisi nagu tite riidesse ja vedas õue jalutama. Oi, kui võõras see kõik alguses oli: tundus, et kõik inimesed jõllitavad mind, liinibussid tegid väga koledat häält ja mul oli paaniline hirm ületada silda, sest olin kindel, et kuidagimoodi kukun sillalt vette ja upun jäises vees. Sõber hoidis käest kinni ja jalutas, ei, pigem ikka talutas, mind majade vahel ringi. Esimene kord oli päris kole, aga kui ta ka järgmisel päeval tuli, siis tundsin, et kusagil mu sisemuses suure hirmu ja vastu hakkamise all oli väike ootus. Lootus, et ma pääsen lõpuks oma vastikust mullist välja, ootus, et mu elu hakkab koosnema muust kui voodis vedelemisest. Ja nii, sammhaaval, jalutasingi ennast suurest depressioonist välja. Esimene asi, kui juba ise jalad alla võtsin, otsisin üles arsti ja kurtsin oma mure ära. Sain rohud peale ja sellest ajast peale olen õppinud seda vastikut depressiooni kontrollima.

 

Aga mida siis konkreetselt teha, peale jalutamise, kui deprekas peale vajub ja maailm tundub väga halli ja mõttetuna?

 

Esimene soovitus, kui sul vähegi on kedagi, keda sa usaldad, räägi oma murest. Kui tal pole isegi lahendust pakkuda, suudab tõeline sõber ja usaldusisik sind toetada ja jõustada.

 

Järgmiseks on väga suureks sammuks, kui suudad oma aju nii palju pingutada, et meenutada, mis sinu varasemas elus on olnud tore tegevus, mida sul meeldis teha. See meelde tuletatud, proovi seda uuesti teha. Jah, tean, kui masendus on peal, tundub see tegevus täiesti mõttetuna. Aga proovi ikka. Algus on kõige raskem, aga on suur võimalus, et kui oled juba hoo sisse saanud, tuleb tegevusse tagasi see rõõm ja tuhin, mida oled varem tundnud.

 

Üks oluline moment on, kui sul on raskemeelsus, ära vaata uudiseid ega filme/sarju, mis on liiga tõsised. Jäta kriminaaldraamad ja sõjafilmid tulevikku kiikamiseks. Vali midagi klassikalist ja lõbusast, mis jahutab aju ja ehk toob sulle naeratusegi suule. Eestis on viimasel ajal toodetud päris häid komöödiasarju, mis on oma olemuselt lihtsad ja toodavad head tuju. Üks näide, mis kohe meenub, on „Alo“.

 

Sellest ma juba rääkisin, aga kordan veel üle, et on ülimalt oluline, et pääseksid oma kodu nelja seina vahelt õue. Sa ei pea kohe esimesel korral tegema ülipikki ringe, piisab juba sellest, kui topid ennast riidesse ja istud natuke aega lähimas pargis. Kui see on sinu rida, siis tee üks tubakas ja ürita jälgida inimesi, kes sinust mööda sahisevad. Natuke aega, mitte kaua ja juba oled teinud suure sammu depressiooni võitmisel.

 

Kui sulle on inimesed hirmutavad ja vastikud, püüa meenutada, kellel su tuttavatest on koduloom. Ideaalne muidugi, kui sul endal on kodus karvane sõber, sest tema sunnib sind tegutsema, ennast söötma ja viima õue jalutama. Isegi siis, kui sa ise ei viitsi, siis koduloom nõuab ikkagi tähelepanu ja sul ei jää muud üle, kui hambad kiristades teda õue pissile viia. Muide, kui sul on ikka väga keeruline olla, siis täpsuse huvides sa hambaid ei kirista, sest see nõuaks liiga palju vaeva ja ressurssi.

Jah, ja kui su tuttaval on koduloom, püüa ennast kokku võtta niipalju, et lepi kokku aeg ja mine neile külla. Saan aru, see võtab palju jõudu, aga usu, loomadele on kaasa antud teraapiline võimekus. Minge koos jalutama, püüa loomaga mängida ja ühel hetkel tunned, et maailm polegi nii mõttetu ja hall paik kui sa tund aega tagasi arvasid.

 

Alati ei ole masendus põhjustatud sellest, et sul on depressioon. Ei, sa võid olla lihtsalt rampväsinud või sa muretsed millegi/kellegi pärast ja see viib su tuju nullist allapoole. Sellistel juhtudel on oluline meeles pidada, et need olukorrad lähevad mööda, sa puhkad kenasti välja ja peagi oled sa endine, rõõmus kurgike, kes embab avali kätega maailma.

 

Aga kui kaua kannatada, kui tunned, et asjad ei paku enam huvi ja mitte miski ei ole enam tore? Spetsialistid on arvamusel, et selleks kriitiliseks ajavahemikuks on kaks nädalat. Kui sul on juba üle kahe nädala raske ja miski ei paku enam huvi, võta jõuvarud kokku ja pöördu abi saamiseks teiste poole.

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et isegi kui sul on väga raske, siis kuskil sinu sügaval sisemuses on rõõm ja entusiasm sinus ikkagi alles. Lihtsalt sageli on tarvis teise inimese abi, et see uuesti üles leida.

 

Kui sul on mure, ära jää sellega üksi!

166 views

Recent Posts

See All

Kuidas teada saada, kes ma olen?

Esmapilgul võib see küsimus tunduda isegi tsipa totter, sest esimene instinktiivne vastus tuleb sellele ju lihtsalt. Näiteks olen Jüri või Jaanika, töötan Maximas ja elan Tartu äärelinnas. Ent kui hak

Kokkuhoid on ostujõud ehk kuidas efektiivsemalt säästa

Viimasel paaril nädalal olen millegipärast kokku sattunud inimestega, kes kurdavad, et ei tule enam ots otsaga kokku. Tee mis tahad, punnita kuidas oskad, aga ikka on kuu lõpuks rahakott sama õõnes ku

Soovimatu külaline – migreen

Täna öösel ärkasin üles seletamatu ärevuse peale. Kõik oli justkui okidoki, alumise korruse ukrainlased olid selleks korraks oma märatsemise lõpetanud ja kõikjal valitses meie korrusmaja kohta harulda

bottom of page