Mõned päevad tagasi tundsin ennast erakordselt räbalalt: hinge tülitasid ühteaegu kurbus, äng, hirm ja ärevus. Ei tea isegi, miks selline komplekt end mu sisemusse külvas, ent paratamatu faktina nad ühel hetkel seal olid ja suure isuga oma kahjuritööd tegema hakkasid. Muutusin kurvaks, jõuetuks ja väga haavatavaks.
Puhta juhusena – või kas juhuseid on üldse olemas, see oleks omaette teema – kohtasin inimest, kes on alati nii helge, nii positiivne. Igas raskes hetkes näeb ta positiivsust ja sõnumit kuskilt ülevalt: ma ei olegi täpselt aru saanud, kas see on otse Jumalalt, inglitelt, Universumi direktorilt või mõnelt muult lihtsurelikust kõrgemal olevalt tegelaselt. Ei, ärge saage valesti aru, ma austan väga Universumis valitsevaid seaduseid ja ma olen suht kindel, et kuskil on KEEGI, kes kõiki neid niite tõmbab, mille abil me siia maailma kinnitatud oleme.
Ent tagasi selle kodaniku juurde. Mulle on alati raskesti seeditavad olnud inimesed, kes püüavad, kasvõi pulk püksis, näha kõiges ja kõigis positiivset. Nad ülistavad maailma ja inimesi, nimetavad kõiki kallikesteks ja kipuvad kangesti embama. Ükskõik, kui suure mure korral, nad naeratavad malbelt ja laskumata probleemi olemusse, rehmavad teadlikult käega: ära muretse, kõik läheb mööda, kõik on hästi, lausa super! Mõni veel lisab minu eriti hädise näo peale, et hei, oska näha selles jamas sinu jaoks positiivset, lausa imelist olukorda või väljakutset! Brrr, sõna väljakutse valel ajal ja vales kohas tekitab minus külmavärinaid. Vot mina ei suuda selliste „valgustatud“ ja üdini positiivsete inimestega samastuda. Kui sa ikka oled rahakoti ära kaotanud või sul on kõht lahti, siis on sul probleem ja on ainult noa haavas ringi pööramine, kui otsid juhtunus ingli puudutust või jumala hellust.
Õnneks pole terve maailm hulluks läinud ja on nii mõnigi kirjanik, teadlane ja mõtleja, kes on minuga ühel nõul, et üdini positiivne olla polegi ehk läbinisti hea asi. Näiteks oma raamatus „Uskumused ja bioloogia“ räägib Bruce H. Lipton (ei, nimi ei ole minu välja mõeldud!), et lihtsalt positiivsete mõtete mõtlemine ei vii (füüsilise) paranemiseni. Oma keha ja oma elu üle kontrolli saavutamiseks on vaja midagi enamat kui lihtsalt „positiivset mõtlemist“.
Tõsi, tervise ja heaolu seisukohast on oluline on koondada oma vaimuenergia positiivsetele ja elujaatavatele mõtetele ning vabaneda pidevalt energiat röövivatest ja halvavatest negatiivsetest mõtetest. Aga, ja see on üks väga suur AGA, lihtsalt positiivsete mõtete mõtlemine ei pruugi meie elu üldse mõjutada! Mõned inimesed, kes tunnevad, et nende positiivne mõtlemine on „läbi kukkunud“, muutuvad isegi veelgi abitumaks, sest arvavad, et nende olukord on lootusetu – nad usuvad, et kõik kehalised ja vaimsed abinõud on ammendatud.
Lisaks on veel üks kategooria inimesi, kes elavad oma illusiooni purunemist raskelt üle ja millest taastumine võib võtta terve igaviku. Need on inimesed, kes on pettunud religioonis ehk siis keegi/miski, keda/mida nad on kummardanud ja millesse uskunud, on toonud kaasa pettumuse. Olen näinud mitmel puhul, kui murtud ja katkine on inimene, kes on aasta(kümne)id uskunud Jumalasse, usaldanud talle kõik oma mured ja oodanud kõige raskemal tunnil tuge ja toetust. Mida aga ei tulnud, oli märk Jumalalt, et ta on tõepoolest olemas ja ulatab teda uskuvale inimesele abikäe. Usklik inimene kannatas ja kannatas, neelas alla järjest kibedamaid pille ja kui ükskord kannatus katkes, oli tema murdumine põhjalik.
Minu meelest on ka religioonist jõudu ammutavad inimesed liigselt positiivsuse usku – nad toetuvad kellelegi/millelegi, mille puhul pole selge isegi see, kas antud isikud/olendid ja päriselt eksisteerivad ja kui isegi eksisteerivad, siis kuivõrd nad on üldse motiveeritud inimkonda aitama.
Sellised positiivse mõtlemise liigast väljalangejad ei mõista, et meele näiliselt „eraldiseisvad“ jaotused – teadvuslik ja alateadvuslik meel – sõltuvad üksteisest. Teadvuslik meel on loominguline ja suudab leiutada „positiivseid mõtteid“. Alateadvuslik meel on seevastu puhtalt harjumuslik, instinktide ja ja õpitud kogemuste põhjal koostatud stiimuli-reaktsiooni „helilintide“ kogum. Ja meie meelehärmiks käivitab ta vastuseks elust tulevatele signaalidele ikka ja jälle samad käitumuslikud „helilindid“.
Mis puudutab neuroloogilist töötlusvõimet, siis alateadvuslik meel on teadvuslikust meelest miljoneid kordi võimsam. Nii väidab teadus. Kui teadvusliku meele soovid satuvad alateadvusliku meele programmidega vastuollu, siis kumb „meel“ peale jääb? Eks ikka tugevam pool.
Sa võid positiivseid enesesisendusi, nagu näiteks „ma olen armastusväärne“ või „mu haigus taandub järjest“ lõputult korrata, kuid kui sa kuulsid lapsepõlves ikka ja jälle, et oled väärtusetu ja haiglane, siis on need sõnumid sinu alateadvuslikku meelde programmeeritud ning teadvustatud jõupingutused oma elu muuta jooksevad nende tõttu liiva.
Sellest saame järeldada, et üdini positiivse inimese käitumismuster saab olla tulemuslik siis, kui tema alateadvuslikus meeles ei ole ühtegi plekki ning tema lapsepõlv/noorukiiga on möödunud ühegi probleemita/konfliktita. Aga käsi südamele, kas me oskame mõnda sellist inimest nimetada?
Positiivne mõtlemine kui selline on muidugi tore asi, aga nagu praktiliselt iga asjaga siin maailmas, kõike tuleb kasutada ja tarbida mõistuslikult, paraja portsu kaupa. Siis on kõik hästi ja kõikide näod naerul :)
Comments