Päev ilma plaanideta – miks spontaansus on vaimule puhkus

Kas sa mäletad veel seda tunnet, kui ärkad hommikul ja… mitte midagi pole ees? Mitte ühtegi punast täppi kalendris, mitte ühte veebikoosolekut, isegi mitte seda salakavalat „helista emale“ meeldetuletust. Ainult sina, kohvitass ja… tühjus.Kusagil kauguses kajab vaikne küsimus: „Mida ma täna teen?“Ja sellele järgneb imekaunis vastus: „Ma ei tea!“

See on hetk, mida võiks raamida.Sest päev ilma plaanideta on nagu väike mäss tänapäeva kontrollihullu maailma vastu.

Kalendriorjad ja elukontoritöötajad

Tänapäeva inimene on nagu Google’i kalender – pidevalt värvilisi ruudukesi täis.Me plaanime, ajastame, sünkroonime ja tuletame meelde.Kõik on kirjas: millal süüa, millal magada, millal puhata (ja oh, muidugi ka see, millal puhkust planeerida).

Aga elu, see kapriisne tegelane, ei ole eriti hea plaanidest kinni pidaja.Mõnikord toob ta sulle vihma suvepäeval, ootamatu külalise just siis, kui tahtsid olla üksi, või imeilusa päikeseloojangu keset kõige tähtsamat Exceli tabeli täitmist.

Spontaansus on nagu sõbralik koputus uksele, mis ütleb:

„Hei, pane korraks need täitmist vajavad nimekirjad kõrvale. Elu tahab sinuga rääkida.“

Miks ilma plaanideta olek on puhkuse parim vorm

Kui sa lubad endal päevaks kõik ära unustada, siis juhtub midagi kummalist – su aju hakkab hingama.Mõtted, mida tavaliselt surud päevakavade vahele, saavad lõpuks oma järjehoidja maha panna ja rahulikult kohvitassi kõrvale istuda.

 Vaimne puhkus ei ole mitte „mitte midagi tegemine“, vaid „midagi vabalt tegemine“.

Kui sa ei tea, mis kell midagi toimub, siis järsku märkad, et kellal polegi tähtsust.Siis märkad, et päike paistab aknale hoopis teise nurga alt.Ja siis – ohtlik hetk! – sa avastad, et oled tegelikult päris rahul.

Spontaansus = elavus

Mõtle hetkeks lapsepõlvele.Kas sa mäletad, kuidas üks väike idee võis paisuda eepiliseks päevaks?„Lähme tiiki vaatama!“ lõppes sageli mudasõjas ja koduteel leiutatud salakeele õppimisega.Keegi ei teinud tarka tabelit, mis kell mudasõda algab ja lõpeb – ja ometi oli lõbus.

Spontaansus on täiskasvanu viis meenutada, et elu pole projekt, vaid protsess.Kui kõik on planeeritud, jääb vähe ruumi juhusele.Aga vahel on juhus see, kes toob su ellu kõige paremaid lugusid.

Kuidas planeerimata päeval ellu jääda

Jah, on tõsi – me oleme planeerimisest sõltuvuses.Kui keegi ütleb „tee, mis tahad“, tabab paljusid paanika: “Aga mida ma siis TAHAN?”Et spontaansus päriselt mõnus oleks, tuleb seda… veidi ette valmistada. Irooniline, ma tean.

Siin mõned väikesed nipid, kuidas lasta elul end üllatada.

Kõigepealt tasub muidugi meeles pidada, et alustada tasub rahulikult – ilma süümepiinadeta.Ära mõtle: “Ma peaksin midagi tegema.” Mõtle hoopis: “Täna ma ei pea midagi tegema.” See on väike, aga vabastav sõnakunsti ime.

Üks asi, mille ma olen kenasti ära õppinud, on kohvi või tee joomine nii aeglaselt, et see võiks kandideerida aeglase elu reklaami. Mitte ei laksa mitut tassitäit korraga ega kugista vedelikku kiirustades alla, aga sedasi, vaikselt, rahulikult. Vaata, kuidas tassist aur tõuseb – see on sinu tänane koosolek.

Paljud teadlased ütlevad, et voodit ei tasu pärast tõusmist kohe ära teha. Olen sellega täiesti nõus. Lase linal olla lohakas – nii meenutab ta sulle terve päeva, et täiuslikkus pole eesmärk.

Kui hommiku- (või ka lõuna)kohvi joodud, siis võta ette üks planeerimata retk ehk mine jalutama ilma sihtpunktita.Jaluta suvalises suunas ja keera sinna, kuhu tuju ütleb. Üllatused algavad täpselt sellest hetkest, kui loobud telefonikaardist näpuga järge ajamast.

Telefonist rääkides, mõnikord on mõnus panna see tark aparaat lennurežiimile või vähemalt sotsiaalmeedia pausile. See on imeline tunne, kui keegi ei saa sind kätte. Justkui oleksid salapärasel puhkusel, kuigi tegelikult oled köögis pidžaamas.

Nüüd tuleb vastupidine soovitus paljudele dieetide austajatele, ent see minu puhul toimib lausa imeliselt, nimelt söö siis, kui kõht koriseb, mitte siis, kui kell ütleb.Keha on targem kui äpp – ja ta ei vaja meeldetuletust, millal on lõuna.

Samamoodi on unega. Tühja see ajagraafik – kui tuleb uni, maga! Täiskasvanud inimesed alahindavad uinakut. Pärast 20-minutilist siestat näed maailma jälle värvilisena, mitte hallis kalendritoonis.

Üks ütlemata vastik tunne on siis, kui sul on igav. Aga õpi seda ignoreerima. Tühjus ei ole probleem, see on võimalus. Kui sa ei tee midagi, siis saad lõpuks märgata, mis sind päriselt tõmbab.

Õnneks minu korteris on igal aknal kardinad, seega on mul soovi korral need ette tõmmata ja lihtsalt tantsida. Ma tean, et meenutan selle tegevuse juures pigem karu kui gaselli, aga tühja sest. Mõnikord jälle, kui tantsimine ära tüütab, laulan duši all. Miks mitte.Keegi ju ei näe ega kuule (loodetavasti). Tants on stressi väljalülitamise nupp.

Mõnikord tüütab ratsionaalne mõtlemine ja pidev muretsemine nii ära, et on õige aeg lubada endale väike ”mõttetus”.Tee midagi täiesti ebapraktilist: puhasta mõni ebavajalik sahtel, ehita legodest loss või kirjuta kiri tulevasele endale.

Enne rääkisin sihitust uitamisest. See on nii hea idee, et väärib üle kordamist. Mine kuhugi, kus sa pole kunagi käinud – kasvõi teise parki. Spontaansus sünnib väikestest muutustest. Värske keskkond annab ajule tunde, et oled puhkusel.

Ootamatult töötab vahest see (mis sobib eriti hästi perfektsionistidele), kui jätta mõni plaan või tegevus pooleli. Poolik tass, poolik joonistus, poolik päev – ja kõik on hästi, sinu robotlik plaanide järgi elamise mudel on lõhutud ja sa tunned ennast vabamalt. Kõlab võibolla natuke veidralt, aga uskuge, väärib igati proovimist.

Mulle meeldib öösel ärgata ja vaikust kuulata. Sama efekti saavutab ka sügaval metsas passides, aga metsa pole ju linnainimesel alati käepärast võtta. Vaikuse kuulamine võib esialgu kõlada hirmutavalt, aga mõnikord on see kõige paremini kõlav heli maailmas.

Väga lihtne moodus ilma plaanideta tegutseda on võtta telefon ja niisama kellelegi helistada.Mitte selleks, et midagi “arutada”, vaid et lihtsalt küsida: “Kuidas sul tegelikult läheb?” Tõeline suhtlus ei vaja ajakava.

Mina olen reeglina plaanide inimene ja seega käin tavaliselt toidupoes, varem hoolikalt koostatud nimekiri näppude vahel. Aga mõnikord tee erand: käi poes ilma nimekirjata. Sa võid küll kokku osta muuhulgas ka suvalist pahna, aga tegevus tervikuna mõjub kuidagi puhastava ja teraapilisena.

Eestlane on praktilise loomuga ja meile meeldib kõike mõõta. Aga vahest on tore, kui sa ei mõõda päeva produktiivsuses, vaid rahulolus.Küsi õhtul mitte “mida ma täna tegin?”, vaid “kuidas ma end tundsin?”. See on täiesti uus mõõtühik.

Nüüd minu lemmikteema juurde, kui räägime planeerimata päeva võludest. Nimelt sobib just siis libada endale üks väikene spontaanne nauding.Olgu selleks jäätis, uus taim, pikem vann või raamatu esimene peatükk. Väikesed rõõmud = suured mõjud.

Alati tasub käia ringi silmad lahti ja tähele panna, mida elu sulle ette viskab.Võib-olla tuleb pähe uus idee, kohtad huvitavat inimest või leiad tänavalt 1-sendise mündi. Märka, mis juhtub siis, kui sa ei sunni asju juhtuma.

Lõpetuseks ikka ja jälle vana soovitus, mis töötab nii mõnegi nurga alt lausa imeliselt. Pane oma tundmused ja mõtted kirja.Märgi üles, mis tundus tore, kummaline või üllatav. Spontaansusel on kalduvus kaduda, kui seda mitte kirja panna.

Ahjaa, päris kirsikeseks tordi otsa tasub meenutada, et kui sul juhtub olema plaanivaba päev, ole selle üle õnnelik, sest meie sipelgapesana kihavas ühiskonnas on suur rõõm ja privileeg omada päeva, mille sisse pole punutud plaane.

Planeerimata päev on nagu looduslik ravim – ei ole säilitusaineid, ei kõrvaltoimeid, ainult vabaduse maitse.Ja kui sa õhtul mõtled, et “ma ei teinudki midagi olulist”, siis tegelikult sa tegid – sa elasid.

Väike huumor vahele

Plaanitu päev on nagu looduslik intelligentsustest – kui suudad ilma kalendrita toimetada ja ei satu paanikasse, oled sisuliselt zen-munk.Ja olgem ausad, mõnikord lõpeb spontaansus sellega, et korjad kodus tolmuimeja välja ja koristad kaks tundi – aga vähemalt mitte plaani pärast, vaid vabatahtlikult!

Elu, mitte Excel

Spontaansus õpetab meid elama nüüd, mitte siis, kui kõik on valmis.Sest uudis: kõik ei saa kunagi valmis.Plaane võib teha lõputult, aga elu ei hakka kunagi täpselt nende järgi tantsima.

Päev ilma plaanideta on nagu nupp „värskenda“ su arvutiekraanil.Sa kustutad kõik üleliigse ja annad võimaluse, et midagi uut, ootamatut ja imelist võiks juhtuda.

Nii et kui järgmine kord on laupäev ja su kalender on hirmuäratavalt tühi, ära täida seda.Ära helista kellelegi, ära tee kava, ära mõtle isegi, mida süüa.Lihtsalt vaata, kuhu päev sind viib.

Kes teab – võib-olla jõuad seenele (seeni peaks veel metsas olema küll), võib-olla jalutad parki, võib-olla leiad lõpuks aega iseendale.Ja õhtu lõpuks võid rahulolevalt öelda:

“Ma ei teinud täna mitte midagi… ja see oli imeline.”