Kuidas tulla toime päevadega, mil mitte miski ei tundu mõistlik?

On päevi, mil ärkad üles ja saad juba esimese paari minuti jooksul aru, et täna ei ole see päev. Mitte tingimata sellepärast, et midagi oleks halvasti juhtunud. Keegi ei ole surnud, telefon ei ole katki ega keegi pole sind maha jätnud.  Väljas võib olla isegi ilus ilm. Aga sellest hoolimata on sees mingi kummaline tunne. Nagu oleksid ärganud maailmas, mille kasutusjuhend on ära kaotatud. Sa vaatad enda ümber ja mõtled: kuramus, mida ma siin üldse teen? Ja kõige hullem on võib-olla see, et sa ei oska isegi täpselt öelda, mis sul viga on.

Lihtsalt sa tunned, et asjadel ei ole mõtet. Hommikusöögil ei ole mõtet. Kellegagi rääkimisel ei ole mõtet. Trenni tegemisel ei ole mõtet. Teleka vaatamisel ei ole mõtet. Uuesti magama minemisel pole mõtet. Ja isegi üles tõusmisel ei paista olevat mingit erilist põhjust.

Sellistel päevadel võib inimene hakata iseennast kartma. Sest tavaliselt me usume oma mõtteid. Kui mul on halb, siis ma eeldan, et midagi on halvasti. Kui miski tundub mõttetu, siis järelikult ongi mõttetu. Kui ma ei taha midagi teha, siis järelikult olen laisk.

Kui ma ei tunne rõõmu, siis järelikult on minuga midagi katki. Kui ma ei näe mõtet homses päevas, siis järelikult pole homsel päeval mõtet. Aga siin on üks väga oluline erinevus: tunne ei ole alati tõde. Mõnikord on tunne lihtsalt tunne. Ja mõnikord on halb päev lihtsalt halb päev.

Me elame ajal, kus peaaegu kõigele tuleb leida seletus. Kui oled väsinud, peab olema põhjus. Kui oled kurb, peab olema põhjus. Kui sul pole motivatsiooni, tuleb teha uus hommikurutiin. Kui sa ei jaksa edasi möllata, tuleb mediteerida. Kui elu tundub tühi, tuleb leida eesmärk. Meist on saanud omamoodi iseenda remondimehed.

Iga kord, kui midagi sees kriuksub, tahame kapoti lahti teha ja vaadata, milline juhe on lahti. Aga inimene ei ole auto. Kõikidel tunnetel ei ole ühte kindlat katkist detaili. Mõnikord oleme lihtsalt väsinud.

Ja mõnikord ei oska keha ega meel seda  muudmoodi kui kokku võtta see lihtsa sõnaga: aitab!  See ei pruugi tähendada, et sinu elu on vale.

See võib tähendada, et su elus on olnud lihtsalt praegu liiga palju peatükke avatud.

On olemas kummaline seisund, kus mõistusega saad aru, et tegelikult ei ole kõik halvasti. Aga tunne ütleb midagi muud. Sa võid ju mõelda, et mul on kodu, mind ümbritsevad head inimesed ja et mul on igati põhjust tänulik olla.  Ja ometi ei tunne sa seda. See tekitab süütunnet. Sest kuidas saab inimene olla õnnetu, kui tal on põhjust õnnelik olla? Aga näe, saab. Inimese emotsioonid ei tööta Exceli tabeli järgi. Sa ei saa kirjutada ühte veergu: ASJAD, MIS ON HÄSTI ja teise: ASJAD, MIS ON HALVASTI, ning oodata, et suurem number võidab.

Mõnikord on elu paberil täiesti korras ja inimene ise ikkagi katki ning väsinud. Mõnikord on kõik justkui olemas, aga sees on tühi koht. Ja mõnikord ei ole isegi tühjust. On lihtsalt tuimus. Sa ei ole kurb ega õnnelik. Sa lihtsalt oled. Ja isegi see „oled“ tundub kuidagi liiga suure pingutusena.

Mida sellistel puhkudel ette võtta? See on üks reegel, mida olen õppinud väga kõrgelt hindama. Kui mitte miski ei tundu mõistlik, ei pruugi olla hea hetk teha suuri järeldusi. Ära otsusta, et kõik suhted on mõttetud. Ära otsusta, et sa ei muutu kunagi. Ära otsusta, et kogu elu ongi selline. Ära otsusta, et sul pole enam midagi oodata. Sest halb päev võib panna sind vaatama kogu elu läbi ühe päeva värvi. Ja see on ebaõiglane. Ühe raske päeva põhjal ei saa teha õiglast hinnangut terve elu kohta.

Kui sul on halb päev, siis ütle endale, et täna ei pea sa oma elu kohta lõplikku otsust tegema. Ja pane selle lause taha ilus rasvane punkt.  See võib olla üllatavalt suur kergendus. Täna ei pea teadma, kuhu sa viie aasta pärast jõuad. Täna ei pea teadma, kas kõik läheb hästi. Täna ei pea isegi teadma, mida sa järgmisel kuul teed. Täna võib piisata sellest, et saad tänase päeva õhtusse.

Ütlen veelkord: mõnikord on eesmärk lihtsalt päev üle elada ja vaadata, mis siis juhtuma hakkab. Aga noh, me oleme inimesed ja meile ei meeldi ju niisama muneda. Isegi siis, kui meil halb on, ei taha meil suu kinni püsida.  Meile meeldib rääkida eesmärkidest, unistustest, arengust, eneseteostusest, suurest visioonist.

Ja muidugi kõik see on oluline. Aga on päevi, mil suur visioon võib tunduda peaaegu solvav. Näiteks sinu sõber ütleb sulle siiralt silma vaadates: leia siin elus oma kirg! Ja sina tahaksid talle vastata ei muud kui: jäta mind rahule, ma tahaksin praegu lihtsalt duši all ära käia ja kõik. Ja see ongi igati okei.  Kõikidel päevadel ei pea olema suurt eesmärki. Mõnel päeval on eesmärk süüa. Mõnel päeval on eesmärk voodist välja tulla. Mõnel päeval on eesmärk minna õue. Mõnel päeval on eesmärk mitte teha ühtegi impulsiivset otsust. Mõnel päeval on eesmärk kellelegi kirjutada: hei, aita mind, mul on raske! Ja mõnel päeval on lihtsalt see päev õhtusse veeretada.  See ei ole allaandmine. See on elutarkus.

Meil on kummaline harjumus võrrelda oma halvimat hetke oma parima versiooniga. Kui meil on hea päev, siis tõuseme vara, teeme trenni, sööme korralikult ja töötame keskendunult. Lisaks loen, õpin, kohtun sõpradega – ma teen tuhat miljon asja, ja jaksu jääb veel ülegi.

Ja siis tuleb halb päev. Sa ärkad kell kümme hommikul. Vaatad tuimalt lakke. Jood krimpsus suuga kohvi – no ei maitse.  Lükkad ühe asja edasi. Siis teise. Ja õhtuks tunned ennast läbikukkununa. Sest sa ei olnud see inimene, kes sa eile olid.

Aga võib-olla polegi küsimus selles. Võib-olla tuleb mõnel päeval olla enda väiksem versioon. Mitte halvem. Lihtsalt väiksem. Kui tavaliselt teed kümme asja, tee halval päeval kaks. Kui tavaliselt jooksed, jaluta. Kui tavaliselt koristad kogu korteri, korista üks sahtel. Kui tavaliselt suhtled kümne inimesega, vasta ühele. Kui tavaliselt lahendad probleeme, lahenda ainult tänase päeva kõige hädavajalikum asi. Elu ei kuku sellepärast kokku, et sa ühel päeval täiskiirusel ei tööta.

Kõlab võibolla natuke veidralt, aga kui sul on halb olla, ära püüa iga hinna eest saavutada head tuju. Sest mõnikord muudab pidev soov ennast paremaks teha enesetunde veel halvemaks. Kui sul on vilets päev, püüad ju ennast sundida: ma pean ennast kokku võtma! Või: ma pean positiivselt mõtlema! Aga võib-olla ei pea. Võib-olla võid lihtsalt mõelda, et täna ongi halb päev. Ja jätta selle lause sinna. Mitte lisada lause lõppu, et …. aga homme peab parem olema! Ei pea. Mõnikord kestab vilets periood mitu päeva järjest. See on normaalne. See on elu.  Ja kui sa lõpetad võitlemise selle vastu, mida sa juba tunned, võib tunne vahel hakata ise muutuma. Kõike ei pea kohe parandama. Mõni tunne tahab lihtsalt ära olla.

Üks minu enda nõrkadest kohtadest on see, et kui mul on paha olla, ma isoleerun ja lukustan ennast oma pea sisse. Halva päeva puhul on maru ahvatlev ennast maailmast täiesti ära lõigata. Panen telefoni hääletuks ja keeran ukse lukku. Kindlasti ka kardinad ette. Sest keegi pea teadma, et mul on paha tuju.  Ja vahel ongi natuke omaette olemist vaja. Aga täielik isolatsioon võib teha mõtted veel valjemaks. Sellepärast ei pea sa tingimata kellelegi rääkima tervet oma elulugu. Vahel piisab, kui vahetad ühe inimesega ühe pisikese sõnumi. Näiteks sõnumineerida sõbrale, et sul pole küll midagi erilist öelda, aga tahaksid lihtsalt kellelegi kirjutada.

Me alahindame kohutavalt seda, kui palju võib aidata teadmine, et keegi teine on samas maailmas. Isegi siis, kui ta ei lahenda mitte midagi. Sest alati ei ole vaja olukorra lahendajat. Mõnikord on vaja tunnistajat, kedagi, kes ütleb et jah, ma kuulen sind.

Kindlasti tasub meeles pidada, et kui sul on halb päev, siis ära mingil juhul hakka oma väärtust mõõtma.  See on eriti oluline. Ära mõõda oma väärtust selle järgi, kui produktiivne sa täna olid. Ära mõõda seda selle järgi, kui paljudele inimestele sa täna meeldisid. Ära mõõda seda, kui palju sa suutsid. Sinu väärtus ei vähene sellepärast, et sul on halb päev.

Sa ei ole vähem väärtuslik, sest sa ei suutnud täna olla rõõmus. Sa ei ole vähem väärtuslik, sest sa ei suutnud täna kõike teha. Ja isegi siis, kui sa tegid täna midagi, mida homme kahetsed, ei muuda üks halb otsus sind halvaks inimeseks.

Vastutus on vajalik. Aga enesehävitamine ei ole vastutus. Need on kaks täiesti erinevat asja.

Kui sul on paha olla ja mõtted lähevad liiga suureks, tasub vahel minna tagasi kõige lihtsamate asjade juurde. Kas ma olen söönud? Kas ma olen vett joonud? Kas ma olen maganud? Kas ma olen täna õues käinud? Kas ma olen ennast liigutanud? Kas ma olen terve päeva lihtsalt mõelnud? Need küsimused ei lahenda elu. Aga nad võivad muuta järgmise tunni natuke talutavamaks. Ja vahel ongi see kõik, mida vajad. Mitte lahendus tervele elule. Lihtsalt lahendus järgmisele tunnile. Ja hetkel sellest piisab.

Halval päeval tasub kindlasti meeles pidada, et ka üks väike asi on parem kui null.  Mustal hetkel ei pea sa tegema midagi kangelaslikku. Vali üks asi. Ainult üks. Näiteks pese hambad. Vii prügi välja. Vasta ühele kirjale. Söö amps päris toitu.  Pane telefon kümneks minutiks kõrvale. Üks asi. Mitte kakskümmend. Sest mõnikord on suurim viga see, et me tahame halva päeva parandamiseks teha korraga kogu elu korda. Ei pea. Ainult üks asi korraga. Kui jaksu on, siis ka järgmine. Ja kui järgmist ei tulegi, pole ka katastroofi.

Nojah, aga mida teha, kui see paha tunne ei lähe ikka üle?  Kui tunne, et miski ei ole mõistlik, kestab pikalt, kordub sageli või hakkab segama igapäevast elu, suhteid, und, tööd või enese eest hoolitsemist, siis tasub seda tõsisemalt võtta. Mõnikord ei vaja inimene rohkem tahtejõudu. Mõnikord vajab ta abi, olgu selleks siis perearst, psühholoog, psühhiaater, kogemusnõustaja või hea sõber.  Abi küsimine ei tähenda, et sa ei saanud ise hakkama. See tähendab, et sa said aru, et sa ei pea kõigega üksi hakkama saama.

Ja kui „miski ei tundu mõistlik“ hakkab tähendama seda, et sa kardad endale viga teha või ei tunne ennast turvaliselt, siis ei ole see enam lihtsalt halb päev, mida peab üksinda ära kannatama. Siis on vaja abi kohe. Mitte homme. Mitte siis, kui olukord „läheb hullemaks“. Kohe.

Mida tänasest loost kaasa võtta?

Lihtne. Kui sul on raske ja kehva olla ja mitte miski ei tundu mõistlik, siis ära püüa kogu elu ära lahendada. Tee selle asemel midagi jõukohast: joo vett, söö midagi, pese ennast, puhka, tee üks väike asi. Ja kui sa ei jaksa, siis tee veel väiksem asi. Kui isegi see tundub liiga suur, siis lihtsalt istu. Sa ei pea täna olema parem inimene. Sa võid lihtsalt olla inimene, kellel on täna raske. Ja see on lubatud.

Sest üks halb päev ei ole sinu elu. Üks tühi õhtu ei ole sinu tulevik. Ja üks päev, mil mitte miski ei tundu mõistlik, ei tähenda veel, et elul pole mõtet.

See tähendab ainult seda, et täna on seda mõtet raskem näha. Mõnikord tulebki lihtsalt istuda ja oodata, kuni silmad harjuvad pimedusega. Ja siis, võib-olla täiesti märkamatult, hakkad nägema jälle üht väikest asja. Üht väikest, ilusat ja rõõmsat asja.  Ja võib-olla sellest piisabki.

Täna ei pea sa kogu elu ära lahendama. Täna piisab, kui sa jääd siia.

Homme vaatame edasi.