Paranemine ei ole ilus protsess

Täna hommikul kohvi mekkides ja võiküpsist peale nosides kerkis ühtäkki pähe huvitav mõte. Nimelt: meile meeldib mõelda, et paranemine on midagi ilusat.

Et ühel päeval saab inimene aru, mis tema elus valesti oli, teeb vajalikud otsused, jätab vana elu selja taha ja hakkab tasapisi paremaks muutuma. Ta õpib ennast armastama, leiab sisemise rahu, loob uued harjumused ja vaatab tulevikku lootusrikkalt. Täpselt nagu filmis, eks.

Filmidest ja raamatutest oleme õppinud, et kõigepealt on pimedus. Siis tuleb taipamine. Seejärel otsustav samm. Ja lõpuks valgus. Inimene seisab mäetipul, vaatab päikeseloojangut ja teab, et kõige raskem on möödas. Aga päris elu ei tööta tavaliselt nii.

Päris elus võib paranemine tähendada seda, et sa ärkad hommikul üles ja tunned ennast halvemini kui eelmisel päeval. Sa võid teha õige otsuse ja ikkagi kahetseda. Sa võid igatseda elu, millest oled otsustanud loobuda. Sa võid tunda viha, häbi, üksildust ja tühjust. Sa võid lubada endale, et täna teed kõik teisiti, ning õhtul avastada, et oled jälle käitunud viisil, mida endale lubasid enam mitte korrata.

Mõnikord ei näe paranemine välja nagu kasvamine. Mõnikord näeb see välja nagu lagunemine. Vanad suhted ei pruugi enam sobida. Harjumused, millele oled aastaid toetunud, ei anna enam sama kergendust. Inimesed, kellega oled harjunud aega veetma, võivad tunduda võõrad. Asjad, mis varem pakkusid rõõmu, ei pruugi enam midagi tähendada. Ja uue elu asemele ei ole veel midagi tekkinud.

Sa oled justkui kahe maailma vahel. Ühes sa enam olla ei taha, aga teises ei oska veel elada. See ei ole eriti ilus koht. Aga see on koht, kus paljud olulised muutused tegelikult toimuvad. Kõigepealt ei pruugi paremaks minna. Kõigepealt võib minna ausamaks.

On üks asi, mida me paranemisest rääkides sageli unustame. Mõnikord ei tunne inimene ennast halvasti sellepärast, et ta on muutunud nõrgemaks. Ta tunneb ennast halvasti sellepärast, et ta ei saa enam kasutada samu viise, millega ta varem oma halba enesetunnet vaigistas.

Varem oli alati midagi, mille poole pöörduda. Mõni aine. Mõni harjumus. Mõni suhe. Mõni tegevus. Mõni viis oma mõtteid välja lülitada. Midagi, mis aitas vähemalt mõneks ajaks mitte tunda seda, mida oli liiga raske tunda. See ei pruukinud probleemi lahendada. Mõnikord tekitas see uusi probleeme juurde. Aga see andis kergenduse. Ja kui sa sellest loobud, ei kao automaatselt need tunded, mille eest sa põgenesid. Need võivad hoopis selgemini nähtavale tulla.

Ärevus, mida sa varem summutasid, on nüüd kohal. Kurbus, mille jaoks sul polnud aega, nõuab tähelepanu. Viha, mida sa ei osanud väljendada, otsib väljapääsu. Üksildus, mida sa täitsid pideva tegevusega, muutub tuntavamaks.

Sa võid hakata endalt küsima: kas ma olen üldse paremaks saanud? Miks mul nüüd nii raske on? Võib-olla ei ole kõik halvemaks läinud. Võib-olla on osa sellest, mis varem jäi varju, nüüd nähtavale tulnud.

See ei tähenda, et iga ebamugav tunne oleks märk paranemisest või et peaksid lihtsalt kannatama. Mõnikord vajad sa puhkust, tuge, teistsuguseid valikuid või professionaalset abi. Raskem tunne ei tõesta iseenesest, et oled valel teel.

Vahel algab muutus sellest, et sa ei saa enam enda eest sama edukalt peitu minna. Ja see võib olla valus. Sa ei pruugi oma vana mina igatseda ainult sellepärast, et tahad tagasi minna.

Üks kõige segasemaid kogemusi muutumise juures on igatsus. Sa tead, miks pidid midagi lõpetama. Sa mäletad tagajärgi. Sa tead, mida vana elu sinult võttis. Võib-olla oled endale ja teistele lubanud, et sa ei taha enam kunagi samasse olukorda sattuda. Aga ühel päeval tunned sa ikkagi igatsust. Mitte tingimata kogu vana elu järele.

Võib-olla igatsed seda tunnet, mis sul mõnikord oli. Kergust. Kuuluvust. Põnevust. Julgust. Võimalust korraks mitte mõelda. Võib-olla igatsed inimesi, kellega olid seotud, isegi kui need suhted tegid sulle haiget. Võib-olla igatsed aega, mil sa ei pidanud veel silmitsi seisma kõige sellega, mida nüüd tead.

Inimese tunded ei järgi alati tema kõige targemaid otsuseid. Sa võid teada, et miski ei olnud sulle hea, ja seda ikkagi igatseda. Sa võid olla tänulik, et pääsesid ühest olukorrast, ja samal ajal leinata seda, mida sinna maha jätsid. Sa võid tahta muutust ning karta elu, mida see muutus sinult nõuab. Need tunded võivad eksisteerida ühel ja samal päeval. Mõnikord isegi ühel ja samal tunnil.

Me tahaksime, et õige otsusega kaasneks kohe õige tunne. Et kui oleme otsustanud edasi liikuda, kaoks igatsus. Et kui oleme mõistnud, miks vana elu ei sobinud, ei tekiks enam kiusatust selle juurde tagasi pöörduda. Aga mõistmine ei kustuta ajalugu. Ja igatsus ei ole käsk. Sa ei pea iga tunde järgi tegutsema. Sa ei pea ka ennast karistama selle eest, et tunned midagi, mida arvasid endas juba lõpetanud olevat.

Mõnikord on paranemine just see, et suudad igatsust tunda, ilma et peaksid selle tõttu oma elu uuesti samasse kohta juhtima. Mõnikord tuleb kõige raskem osa pärast seda, kui oled otsuse juba teinud Enne muutust võib tunduda, et kõige raskem on otsustamine. Kas ma lõpetan? Kas ma lahkun? Kas ma tunnistan endale tõde? Kas ma küsin abi? Kas ma proovin uuesti? Otsus võib nõuda tohutut julgust. Aga pärast otsust algab sageli töö, millest sa varem veel päriselt aru ei saanud. Sa pead õppima elama teisiti.

Sa pead õppima veetma õhtuid ilma vana harjumuseta. Sa pead leidma viisi, kuidas tulla toime ärevusega, mida sa varem vältisid. Sa pead õppima olema üksi, ilma et üksildus sind täielikult enda alla mataks. Sa pead looma suhteid, kus sa ei pea ennast peitma. Sa pead avastama, mis sulle tegelikult meeldib, mitte ainult selle, mis aitab sul hetkeks midagi mitte tunda.

Ja siis selgub, et vana elu oskasid sa vähemalt mingil moel elada. Uut elu alles õpid. See võib olla alandav kogemus inimesele, kes on harjunud ise hakkama saama. Sa võid tunda ennast täiskasvanuna, kes ei oska kõige lihtsamaidki asju. Sa ei tea, mida teha vaba ajaga. Sa ei tea, kuidas rahuneda. Sa ei tea, kuidas kellegagi ausalt rääkida. Sa ei tea, kuidas olla õnnelik ilma pideva elevuseta või kuidas taluda tavalist päeva, milles ei juhtu midagi erilist.

Võib-olla küsid endalt: kuidas ma siiani elasin, kui ma isegi neid asju ei oska? Aga oskamatus ei ole häbiasi. Sa ei saa eeldada, et oskad kohe midagi, mida sa pole kunagi päriselt õppinud. Kui oled aastaid lahendanud oma tundeid ühel viisil, ei pruugi uus viis tekkida lihtsalt sellepärast, et oled otsustanud vana enam mitte kasutada. Uued oskused vajavad harjutamist. Mõnikord väga palju harjutamist. Ja mõnikord vajad sa selleks kedagi, kes aitab sul õppida. Sa võid paranemise ajal olla enda vastu eriti julm

On kummaline, kuidas inimene võib olla valmis tegema suuri muudatusi, kuid ei ole valmis andestama endale väikseimatki eksimust. Ta võib olla astunud olulise sammu. Ta võib olla vastu pidanud päeval, mil kõik temas tahtis loobuda. Ta võib olla palunud abi, tunnistanud oma probleemi või rääkinud esimest korda ausalt millestki, mida oli aastaid varjanud.

Aga siis tuleb üks halb päev. Ta ütleb midagi, mida kahetseb. Ta kaotab kannatuse. Ta lükkab olulise asja edasi. Ta tunneb vana tungi. Ta teeb vea. Ja äkitselt tundub talle, et kogu senine töö on olnud mõttetu. Ta ütleb endale: ma olen ikka samasugune või et ma ei muutu kunagi. Kas sa räägiksid samamoodi inimesega, kellest hoolid? Kui sõber ütleks sulle, et tal oli raske päev, kas sa vastaksid: „Näed, sa ei õpi kunagi. Kõik su pingutused olid asjatud“? Tõenäoliselt mitte. Sa ütleksid ehk, et üks halb päev ei kustuta kõike, mida ta on teinud. Sa küsiksid, mis juhtus. Sa aitaksid tal mõelda, mida järgmisel korral teisiti teha.

Miks on endale sama mõistmist nii raske lubada?

Võib-olla kardame, et kui oleme enda vastu leebed, muutume lohakaks. Et kui me ei karista ennast, ei võta me vastutust. Et kui me ei tunne piisavalt süüd, kordame kõike uuesti. Aga enda alandamine ei ole ainus viis vastutuse võtmiseks. Sa võid tunnistada oma viga ilma ennast hävitamata. Sa võid võtta vastutuse tagajärgede eest ilma järelduseta, et oledki lootusetu inimene. Sa võid otsustada midagi parandada, ilma et peaksid enne ennast piisavalt halvasti tundma. Enesekaastunne ei tähenda, et kõik on lubatud. See tähendab, et sa ei pea ennast vihkama selleks, et õppida paremini elama.

Mõnikord on kõige raskem samm mitte muutuse alustamine, vaid enda kohtlemine inimesena, kes väärib võimalust muutuda.

Veel üks asi, millele me tavaliselt ei mõtle: muutumine võib nõuda sinult ka leina. Sa võid leinata inimesi, kes on endiselt elus. Sa võid leinata sõprust, mis kunagi tähendas palju. Sa võid igatseda ühiseid hetki, isegi kui tead, et praegusel kujul ei oleks need sulle enam head. Seda kaotust ei pea pisendama. Mõnikord ei ole vaja kellelegi tõestada, et sinu uus elu on parem. Sa ei pea võitma vaidlust ega veenma kõiki, et oled õigel teel.

Sul on vaja õppida elama viisil, mis on sinu väärtuste ja vajadustega rohkem kooskõlas. Ja kui sa ei tea veel täpselt, milline see elu olema saab, ei tähenda see, et pead kohe vastuse leidma. Vahel piisab sellest, et tead, millesse sa enam tagasi minna ei taha.

Aga millest aru saada, et sa liigud edasi? Kui paranemine ei ole pidev rõõm, kui see ei tähenda iga päevaga paremaks muutumist ja kui vanad tunded võivad ikka tagasi tulla, siis kuidas aru saada, et midagi on muutumas? Võib-olla märkad seda väikestes asjades. Sa tunned ärevust, aga ei reageeri sellele enam kohe viisil, mis teeb olukorra hullemaks. Sa saad aru, et oled vihane, enne kui ütled midagi, mida hiljem kahetsed. Sa tunnistad endale, et vajad puhkust, selle asemel et sundida ennast viimase piirini. Sa ütled „ei“, kuigi kardad teise inimese pettumust. Sa hakkad mõistma, et ebamugav tunne ei tähenda alati, et pead selle kohe ära kaotama.

Need muutused ei pruugi tunduda suure võiduna. Võib-olla ei märka neid keegi.  Ehk ei saa sa isegi kohe aru, et oled midagi teisiti teinud. Aga just sellistes hetkedes võib muutus muutuda eluks. Mitte ainult otsuseks, mida sa kord tegid. Mitte ainult lubaduseks, mida sa endale andsid. Vaid uueks viisiks, kuidas sa enda ja teistega suhestud. Ja see ei tähenda, et kõik oleks valmis. See tähendab, et sul on tekkinud rohkem võimalusi valida.

Mida me tänasest loost kaasa nopime? Vast seda, et sa ei pea oma paranemise ajal ilus välja nägema. Võib-olla ongi aeg loobuda ettekujutusest, et paranemine peaks olema ilus. See võib olla segane. See võib olla aeglane. See võib olla ebamugav. See võib tuua esile tundeid, mida sa ei taha tunda, ja küsimusi, millele sul pole vastuseid. Sa võid mõnikord olla iseenda jaoks raske kaaslane. Sa võid teha vigu. Sa võid igatseda midagi, millest oled loobunud. Sa võid vajada rohkem abi, kui arvasid. Võib-olla vajad sa hoopis luba olla inimene, kes on alles õppimas.

Sa ei pea ootama päeva, mil oled täiesti rahulik, et enda eest hoolitseda. Sa ei pea ootama päeva, mil sa enam ei kahtle, et teha enda jaoks hea valik. Sa ei pea ootama päeva, mil minevik ei tee enam haiget, et hakata olevikus elama. Ja sa ei pea tõestama kellelegi, et oled paranenud.

Paranemine ei ole võistlus, kus võidab see, kes kõige kiiremini naeratama hakkab. See ei ole etendus, kus pead näitama, kui tugevaks oled muutunud. See ei ole kohustus muuta oma valu ilusaks ja oma minevik õpetlikuks. See on sageli palju vaiksem töö. Märgata, mida sa tunned. Mõista, mida sa vajad. Võtta vastutus selle eest, mida saad muuta. Otsida tuge seal, kus üksi ei piisa. Ja proovida uuesti, kui eile ei läinud nii, nagu lootsid.