Eesti Vabariik – palju õnne!

Kiluvõileibu meisterdades sai aju vabad käed. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas ta haigutas ja hakkas seejärel ärevalt nihelema, otsides uut mõttelõnga. Ma polnud ka kitsi mees ja andsin talle mõtisklusteks vahva teema.

Kuidas olla patrioot väikeriigis, kus kõik tunnevad kõiki (või vähemalt tunnevad kedagi, kes tunneb)?

24. veebruaril tõmbab Eesti Vabariik selga oma piduliku kuue. Lipp lehvib, telekas peetakse kõnesid, kiluvõileivad saavad korraks ideoloogilise mõõtme ja keegi ütleb kindlasti lause: „Meid ei ole küll palju, aga see-eest on see meie oma.”

Ja kusagil selle kõige keskel istub tänapäeva kodanik ja mõtleb: kas ma olen patrioot? Ja kui olen, siis kui palju tohib olla, et see ei tunduks piinlik?

Väikeriigi patriotismi paradoks

Suures riigis võib patriotism olla anonüümne. Sa armastad oma maad abstraktselt, kaugelt, turvaliselt. Sul ei ole kindlat objekti või isikut, keda armastad, sa vaid tead, et elad sellel maal ja see meeldib sulle.

Väikeses riigis on patriotism isiklik. Võibolla liigagi isiklik. Siin ei armasta sa ideed, vaid konkreetset teed, mis kevadel ära laguneb; konkreetset kooli, kus õpetaja oli kas geniaalne või traumaatiline või konkreetset riigiametit, kus keegi kunagi torises.

Patriotism väikeses riigis ei ole loosung, vaid elukogemus. Maailma mastaabis on ju Eesti ainult üks suur küla või parem juhul megalinna üks väiksem linnaosa.

Vanasti, pean silmas meie okupatsiooniajastut, oli lugu lihtsam kui tänapäeval. Kuigi avalikult pasundati punapatriotismist söögi alla ja söögi peale, siis vaikselt mõeldi – vähemalt osa meist – möödanikule. Patriotismi alla kuulusid siis igatsus vabaduse järele, pööningul hästi ära peidetud sinimustvalge lipp, soov tagasi saada anastatud maad ja muidugi ka tänu selle eest, et hoolimata venestamisest oli meil säilinud ilus eesti keel.

Need olid suured ja selged asjad. Neid oli lihtne armastada, sest need olid ohus.

Täna on olukord hoopis keerulisem. Meil on käes vabadus, lipp ja lapike maad, aga me pole ikka rahul. Julgen öelda, et kaasaegne patrioot on segaduses inimene.

Tänapäeva patrioot armastab küll Eestit, aga samas ka kritiseerib seda avalikult, kasvõi netikommentaaride kaudu või kuskil telesaates (isegi tipp-poliitikud). Eesti inimene nuriseb, sest tahab, et elu oleks parem – eriti lihtrahvas, kellel on raske ots otsaga välja tulla. Samas ei kritiseerita südamepõhjast, sest koos kriitikaga kraabib põues häbitunne, kuna tekib ju tunne, et vaba inimene viriseb vabal maal.

Üldistamine on küll kole asi, aga mulle tundub, et keskmine eestlane võib mõelda umbes nii: „Kui ma kritiseerin, kas ma siis olen riigivastane?” või „kui ma ei lehvita lippu, kas ma olen

ükskõikne?” Samas need tuhanded inimesed, kes on Eestist parema elu peale minema põgenenud, peavad silmitsi seisma selle küsimusega: „Kui ma elan välismaal, kas ma olen reetur?” Midagi pole teha, väikeriigis lähevad need küsimused kiiresti isiklikuks.

Patriotism ei ole enam automaatne

Tänapäeva Eestis keegi ei sunni sind olema patrioot. Ja see ongi probleem.

Patriotism on muutunud teadlikuks valikuks ja vahel isegi väsitavaks moraalseks tööks. Patriotism ei tule enam iseenesest. Sa pead otsustama, mida see sinu jaoks tähendab.

Mida patriotism üldse tähendab?

Sellele vastata polegi nii lihtne nagu esmapilgul näib. Tänapäeval võib see olla hääletamine ka siis, kui ükski valik ei vaimusta. Samuti maksude maksmine ilma liigse romantikata (nurised küll, aga maksad ikka). Samuti poes ostlemas käies kohalike asjade eelistamine, mitte loosungina, vaid harjumusena. Minu jaoks tähendab patriotism ka seda, kui räägin meelega eesti keeles mõne inimesega, kes on siin elanud aastakümneid, aga pole ikka eesti keelt ära õppinud.

Aga äkki tähendab patriotism hoopis seda, et kritiseerid riiki seepärast, et hoolid oma maast ja oma rahvast? Või seda, et hoolimata raskustest oled jäänud Eestisse? Või kui oledki lahkunud, hoiad endiselt sidet oma kodumaaga?

Tundub, et ühte lihtlausesse patriotismi definitsiooni enam ei suru. Patriotism ei ole enam üks lihtne vorm. Tal on palju väikseid žeste, igaühel oma nüanss ja tähendus.

Miks patrioodiks olemine tundub vahel piinlik?

Sest väike riik ei talu hästi liigset ninnunännutamist. Eestlane on harjunud olema küürakil (heas mõttes) kartulivagude vahel ja tegema rasket tööd. Niisama lõugade laksutamine ja vastu rinda trummeldamine pole eestlasele üldse omane. Kui keegi on liiga patriootlik, siis öeldakse ikka: „Ah, see on mingi lipuga vehkija”. Kui keegi on liiga ühiskonnakriitiline, lausutakse käega lüües: „Ah, see on mingi vinguv kosmopoliit”.

Kuldne kesktee, kuidas jääda pisikeses Eestis lugupeetud patrioodiks, on kitsas ja libe.

Väikeriigi patrioodi salajane eelis.

Aga siin loos on ka midagi ilusat. Väikeriigis patrioot olla on mõnus, sellepärast, et iga inimese hääl päriselt loeb. Igaüks võib päriselt teha midagi, mis muudab asju paremaks. Oleme väike, aga ühtehoidev kogukond maailma äärel. Seega, patriotism ei ole tunne, vaid osalus. See on teadmine, et: „See koht ei ole ideaalne, aga see on parandatav”.

24. veebruari vaikne järeldus

Võib-olla ei pea patriotism täna olema valju häälega, pühalikult vastu rinda prõmmiv ega igapäevaselt nähtav. Võibolla piisab sellest, kui iga eestlane on vähem küüniline, ei loobu

võitlusest parema elu eest ega muutu oma riigi vastu ükskõikseks. Sest väikeriigi patriotism ongi sageli selline: vaikne, praktiline ja kangekaelne.

Ja võib-olla ongi see kõige eestlaslikum viis armastada oma riiki.

Head sünnipäeva! Isegi kui sa ei ole kindel, kuidas seda täpselt tähistada.

Lõpetuseks annan kiire ja maitsva retsepti, kuidas valmistada tore pidupäeva kiluvõileib.

Munaga kiluvõileib

Vajalikud koostisosad (1–2 inimesele või ühele väga näljasele eestlasele):

· 1 viil musta leiba (soovitavalt rukkileib, sest me pole barbarid)

· 2–3 soolatud kilu (filee; selg ja soolikad eelnevalt eemaldada – kui neid on)

· 1 muna

· veidi võid

· soovi korral natuke rohelist sibulat ja tilli. Kui tahad traditsioonide vastu mässata, lisa väike törts hapukurki.

Valmistamine

1. Keeda muna

· Pane muna külma vette.

· Keeda 8–9 minutit, kuni ta on kindlalt, aga mitte vihaselt kõva.

· Jahuta, koori ja lõika viiludeks. (Kui muna ei kooru hästi, süüdista päeva, mitte ennast).

2. Valmista leib

· Määri leivale õhuke, aga enesekindel kiht võid.

· Või ei tohi ujuda, aga ei tohi ka olla tükkidena leiva peal.

3. Aseta kilu leivale

· Lao kilud leivale paralleelselt, mitte kaootiliselt.

· Kilu on sirgjooneline kala ja väärib distsipliini.

4. Lisa muna

· Aseta munaviilud kilude peale.

· Ideaalis nii, et iga amps sisaldab natuke kõike.

5. Viimane lihv

· Raputa peale hakitud rohelist sibulat või tilli või mõlemat, kui oled pidupäeval julge.

· Soovi korral lisa õhuke hapukurgiviil – aga tea, et see on isiklik valik ja sinu asi.

Söömisjuhis

· Söö aeglaselt.

· Võta korraga väike amps.

· Kui keegi küsib, kas see on “veider”, vasta rahulikult: “Ei, see on kultuur.”

Head isu ja meeleolukat pidupäeva!