Kõige raskem andestus on vahel iseendale

Täna sain sõbralt telefonikõne, mis mind väga vihastas. No kohe väga. Pärast vaatasin peeglisse, nägin oma pahurat nägu ja järsku tundsin, et teadvus tahab mulle meenutada üht väga olulist elutõde. Nimelt, on asju, mida suudame teistele andestada. Mõnikord kulub selleks aastaid, kuid lõpuks mõistame, et ei taha enam kanda viha inimese vastu, kes meile haiget tegi. Saame aru, et juhtunut ei saa olematuks muuta ja et pidev kibestumine teeb haiget ka sellele, kes seda endas kannab.

Aga siis on veel üks inimene, kellele andestamine võib osutuda palju raskemaks. Me ise. Me võime mõista, miks keegi teine eksis. Arvestada tema hirmude, kasvatuse ja elukogemusega. Öelda, et ta oli noor, segaduses või ei osanud paremini.

Enda puhul oleme sageli palju karmimad.

Me teame täpselt, mida oleksime pidanud tegema. Millal oleksime pidanud peatuma, abi küsima, ära minema või hoopis kohale jääma. Kerime minevikku tagasi ja esitame endale küsimusi, millele pole enam võimalik midagi muuta lubavat vastust anda.

Miks ma seda tegin? Miks ma ei kuulanud inimesi, kes minust hoolisid? Miks ma lasin sellel nii kaugele minna?

Ja võib-olla kõige valusam küsimus: kuidas ma saan endale andestada, kui ma tean, et oleksin võinud teha teisiti?

Võib-olla algab vastus hetkest, mil julgeme vaadata oma minevikule otsa, ilma et peaksime ennast selle eest lõputult karistama. Me tahaksime mõnikord tõmmata oma elus selge joone: siin lõpeb vana elu ja siin algab uus. Aga päris elu ei toimi nii.

Minevik tuleb meiega kaasa. Mõnikord meenutusena, mõnikord mõne inimese pilgus või telefonikõnes, millele me ei julge vastata, sest teame, et teisel pool võib olla inimene, kellele oleme haiget teinud.

Võib-olla oleme vahepeal palju muutunud. Õppinud oma käitumist mõistma, hakanud enda eest hoolitsema ja teinud otsuseid, mille üle võime uhked olla. Ometi piisab ühest mälestusest, et vana häbi uuesti pinnale tõuseks.

Me ei näe enam inimest, kelleks oleme muutunud. Näeme ainult seda, kelleks olime.

Häbi võib võtta ühe osa meie elust ja kuulutada selle kogu meie identiteediks. Sa tegid midagi valesti — järelikult oled halb inimene. Sa vedasid kedagi alt — järelikult ei saa sind usaldada. Sa kaotasid kontrolli — järelikult ei muutu sa kunagi. Aga need pole faktid. Need on järeldused, mida oleme enda kohta teinud.

On suur erinevus, kas ütled endale „Ma tegin midagi, mida kahetsen” või „mina olengi selline”. Esimene jätab ruumi vastutusele ja muutumisele. Teine sulgeb ukse enne, kui oled jõudnud proovida.

Sinu minevik võib selgitada, kuidas sa oled siia jõudnud, kuid see ei pea määrama kõike, mis sinust edasi saab.

On oluline meeles pidada, et süütunne pole alati tingimata halb. Kui oleme kellelegi haiget teinud, võib see aidata meil mõista oma tegude tagajärgi, vabandada ja käitumist muuta. Probleem algab siis, kui süütunne ei suuna meid enam midagi parandama, vaid hakkab meid lõputult karistama. Me meenutame ikka ja jälle sama juhtumit. Kujutame ette, kuidas oleks kõik võinud teisiti minna, ja mõistame ennast oma mõtetes uuesti süüdi.

Võib-olla kardame, et kui lõpetame enda süüdistamise, muutub juhtunu meie jaoks liiga väikeseks. Justkui tähendaks endale andestamine seda, et me ei hooli enam inimestest, kellele haiget tegime.

Aga kas pidev enese karistamine parandab midagi? Kas see taastab usalduse või annab kellelegi tagasi kaotatud aja? Ei. Enamasti võtab see lihtsalt enda alla ka meie oleviku. Me ei ela enam ainult oma tegude tagajärgedega, vaid ka karistusega, mille oleme iseendale määranud. Võib-olla oleme sellega nii harjunud, et ei oska enam ette kujutada, milline oleks elu ilma selle koormata.

Üks karmimaid viise iseenda hindamiseks on vaadata minevikku tänaste teadmistega.

Praegu mõistad ehk paremini oma käitumist, oskad märgata olukordi, mis sind mõjutavad, ja tead, millised valikud võivad viia tagajärgedeni, mida sa enam kogeda ei taha.

Aga kas sa teadsid seda kõike ka siis? Kas sul olid samad teadmised ja oskused? Kas oskasid oma tunnetega toime tulla? Kas teadsid, kuidas abi küsida? Kas nägid kõiki võimalusi, mida näed nüüd?

See ei tähenda, et sinu teod oleksid olnud õiged. See tähendab, et nende mõistmiseks pead vaatama ka seda, millises olukorras sa tol ajal olid ja mida oskasid oma eluga peale hakata.

Mõnikord teadsime, et midagi on valesti, kuid ei suutnud oma hirmu, sõltuvuse, viha või häbi tõttu teisiti tegutseda. Mõnikord tegime otsuseid, mille tagajärgi me ei mõistnud. Ja mõnikord valisime teadlikult lühiajalise kergenduse, kuigi aimasime, et see võib kellelegi haiget teha. Kõik see võib olla korraga tõsi.

Me ei pea oma minevikku ilustama, et seda mõista. Me peame õppima nägema, mis viis meid halbade valikuteni ja mida tuleb muuta, et neid mitte korrata. Sa ei saa muuta oma minevikku tänaste teadmiste abil. Sa saad kasutada tänaseid teadmisi selleks, et teha teistsuguseid valikuid homme.

Kõige raskem võib olla endale andestada siis, kui meie teod on haiget teinud inimestele, kes olid meile olulised. Inimestele, kes uskusid meisse, püüdsid meid aidata ja andsid meile võimalusi ka siis, kui olime neid juba mitu korda alt vedanud. Võib-olla jõudsid nad lõpuks punkti, kus enam ei jaksanud.

Nüüd, kui hakkame oma elu muutma, näeme selgemalt ka seda, mida meie käitumine neile põhjustas. Mõtleme, kas mõni suhe oleks säilinud, kui oleksime varem abi otsinud või oma lubadusi pidanud.

Aga minevikus kasutamata jäänud võimalusi ei saa tagasi võtta.

Mõned inimesed annavad meile võimaluse suhteid parandada. Mõned vajavad aega. Mõned ei taha enam meiega suhelda. Me peame leppima ka sellega, et inimene, kellele oleme haiget teinud, ei pruugi meile andestada.

Meie muutumine ei kustuta tema kogemust. Meie kahetsus ei kohusta teda meid usaldama. Mida siis teha? Võimaluse korral tunnistada oma tegu ilma vabanduste ja süü ümberjagamiseta. Vabandada, kui see on kohane. Kuulata, kui teine inimene soovib rääkida. Püüda heastada seda, mida on võimalik heastada, ja austada tema piire.

Kõike ei saa parandada. Kõiki suhteid ei saa taastada. Aga me saame õppida elama nii, et me ei korda samu tegusid lihtsalt sellepärast, et meil on liiga valus oma minevikule otsa vaadata. Kahetsuse kõige sisukam väljendus ei ole lõputu enesevihkamine, vaid muutus, mis hakkab paistma meie tegudes.

Mõnikord usume, et peame olema enda vastu karmid, sest muidu ei võta me oma vigu tõsiselt. Aga vastutus ja enesevihkamine pole üks ja sama.

Vastutus ütleb: „Ma tegin midagi, millel olid tagajärjed. Ma pean vaatama, mida saan parandada ja mida pean edaspidi teisiti tegema.”

Enesevihkamine ütleb: „Ma olen halb inimene. Ma ei vääri paremat. Minu puhul pole muutusel mõtet.”

Esimene aitab meil oma tegudele otsa vaadata. Teine võib muuta selle nii raskeks, et tahame hoopis põgeneda. Kui usume, et oleme lootusetult halvad, võib kaduda põhjus pingutada. Milleks otsida abi, kui arvame, et ei vääri seda? Milleks ehitada uut elu, kui minevik näib tõestavat, et me ei saa kunagi hakkama?

Enesele andestamine ei tähenda, et ütled: „Kõik, mida ma tegin, oli vastuvõetav.”

See tähendab, et suudad öelda: „See, mida ma tegin, oli vale. Ma ei saa seda olematuks muuta. Aga ma ei pea kogu ülejäänud elu tõestama, et väärin kannatamist.”

Sa võid oma tegude eest vastutada, ilma et peaksid oma inimlikkuse tühistama. Sa võid kahetseda ja samal ajal õppida olema inimene, kes teeb edaspidi vähem haiget.

Mõnikord, kui ma iseenda või maailmaga pahuksisse lähen, täidan ära väikese küsimustiku. Võib-olla on sellest ka mõnele teisele abi. Võta paber ja vasta järgmistele küsimustele.

Mõtle mõnele asjale, mida oled endale juba pikka aega ette heitnud. See võib olla halb otsus, purunenud suhe, kaotatud võimalus või lubadus, mida sa ei suutnud pidada.

1. Mis tegelikult juhtus?

Kirjelda olukorda võimalikult konkreetselt. Erista juhtunut sellest, mida sa enda kohta selle põhjal järeldad. „Ma valetasin lähedasele inimesele” kirjeldab tegu. „Ma ei vääri kunagi kellegi usaldust” on hinnang iseendale. Need pole üks ja sama.

2. Mille eest ma vastutan?

Millise otsuse või käitumise eest saan vastutuse võtta? Kas on midagi, mida saan praegu heastada või parandada? Keskendu sellele, mis on päriselt sinu vastutus, mitte kõigele, mis olukorras valesti läks.

3. Mida ma tol ajal ei osanud või ei mõistnud?

Millised hirmud, tunded või harjumused minu otsuseid mõjutasid? Mida pean õppima, et edaspidi teisiti tegutseda? Ära kasuta neid küsimusi oma tegude õigustamiseks, vaid nende mõistmiseks.

4. Mida saan täna teha?

Kas saan vabandada, abi küsida või mõne vana käitumismustri katkestada? Kui olukorda pole enam võimalik muuta, mida saan sellest õppida? Vali üks realistlik samm.

5. Mida ma kardan, kui lõpetan enda karistamise?

Kas kardan, et muutun hoolimatuks? Et unustan oma vead? Et teised arvavad, nagu ma ei hooliks? Või tundub mulle, et ma ei vääri uut võimalust?

Sa ei pea pärast seda harjutust tundma kergendust ega endale kohe andestama. Esimene samm võib olla lihtsalt arusaamine, et enda karistamine pole sama mis vastutuse võtmine.

Võib-olla loed neid ridu ja mõtled, et sinu puhul on olukord teistsugune. Et sinu vead olid liiga suured, tagajärjed liiga rasked või kaotused liiga valusad, et neist edasi liikuda. Ma ei saa lubada, et kõik läheb hästi. Ma ei saa lubada, et inimesed, kellele oled haiget teinud, tulevad tagasi või et kõike on võimalik parandada. Aga inimene võib võtta oma minevikku tõsiselt, ilma et peaks kogu oma tuleviku selle alla matma.

Sa võid tunnistada oma halvimat tegu, ilma et peaksid uskuma, et see on kõik, mis sinus on. Sa võid kahetseda kaotatud aastaid, ilma et kaotaksid ka järgmised. Sa võid õppida oma vigadest, ilma et peaksid iga päev endale tõestama, kui halvasti sa kunagi käitusid.

Sa ei pea ootama, kuni tunned, et oled uue alguse ära teeninud. Mõnda kahju ei saa heastada ja mõni inimene ei anna sulle andeks. Kui seod oma edasimineku sellega, et kõik peab enne korda saama, võid jääda ootama lõputult.

Sa ei pea olema täiuslik, et hakata paremini elama. Mõnikord tuleb teha õige samm ka siis, kui tunned endiselt häbi. Võtta vastu abi ka siis, kui sisimas arvad, et ei vääri seda. Pidada kokkulepet või hoolitseda enda eest ka siis, kui minevik meenutab sulle sinu varasemaid läbikukkumisi.

Enesele andestamine ei pruugi saabuda enne muutust. Mõnikord kasvab see välja muutusest endast.

Iga kord, kui tunnistad oma eksimust ja püüad seda parandada, harjutad vastutust ilma enesehävitamiseta. Iga kord, kui teed teadlikult teistsuguse valiku, annad endale võimaluse näha, et sa pole enam päris sama inimene, kes olid varem.

Võib-olla ei ole enesele andestamine üks suur otsus, mille järel tunned end järsku vabana. Võib-olla on see hoopis rida väikeseid otsuseid. Otsus mitte nimetada ennast lootusetuks, kui teed vea. Otsus tunnistada oma vastutust ilma ennast alandamata. Otsus küsida abi, selle asemel et uskuda, et pead kõigega üksi hakkama saama. Otsus teha täna midagi head, isegi kui eilne päev ei läinud nii, nagu lootsid. Ja kui vana hääl tuleb tagasi ning tuletab sulle meelde, mida sa tegid ja millest ilma jäid, ei pea sa temaga terve päeva vaidlema.

Võid lihtsalt öelda endale: „Jah, see juhtus. Ma kahetsen seda. Ma püüan õppida ja teha paremini. Aga ma ei pea täna uuesti kogu oma elu selle ühe mälestuse põhjal hindama.”

Seejärel tee järgmine vajalik asi. Pea kinni kokkuleppest. Helista inimesele, kellele oled lubanud helistada. Mine tööle. Küsi abi. Hoolitse oma tervise eest. Tee midagi, mis toetab elu, mida tahad ehitada.

Sa ei pea iga päev olema uhke selle üle, kes sa olid. Sa võid õppida olema rahul sellega, kelleks sa muutud.

Võib-olla meenutad ühel päeval oma minevikku endiselt kurbusega, kuid enam mitte sama hävitava vihaga iseenda vastu. Sa tead, et oleksid tahtnud mõnd asja teisiti teha. Sa tead, et kõike ei saa parandada.

Aga sa tead ka seda, et oled õppinud ja teinud valikuid, mida su varasem mina poleks ehk osanud teha. Siis võib andestamine tunduda lihtsalt rahuna. Rahuna, milles sa ei pea enam iga päev tõestama, et väärid oma mineviku eest karistamist. Rahuna, milles saad tunnistada, et oled eksinud, ilma et peaksid end eksimuseks nimetama. Sest lõpuks pole küsimus ainult selles, kas suudad endale andestada.

Küsimus on ka selles, kas oled valmis andma endale võimaluse saada inimeseks, kelleks sa pole veel jõudnud kasvada. Sa ei saa muuta seda, kes sa olid. Aga sa ei pea jääma selleks inimeseks kogu oma ülejäänud eluks.