Liikumine ei ole luksus – see on ellujäämiskunst

On üks kaval vaenlane, kes hiilib ligi eriti vaikselt. Ta ei tule pasunaga, ei tee lärmi ega küsi luba. Tema nimi on istumine. Ma ei mäleta, kes seda ütles või kustkohast seda lugesin, aga meeles on tore tarkusetera: kui keha ei liigu, hakkab ka aju pidžaamas ringi käima.

Aju on uskumatult tark organ. Ta juhib hingamist, mäletab kõiki PIN-koode (või noh, enamuse neist) ja tuletab meelde piinlikke hetki aastast 2007 täpselt kell 3 öösel.

Aga tal on üks suur nõrkus: ta muutub väga kiiresti laisaks, kui keha ei liigu.

Kui keha on paigal, ütleb aju: “Aa, puhkus? Väga hea. Ma ka.” Ja nii algab vaikne allakäik. Miks see nii on? Sest aju armastab liikumist. Evolutsiooniliselt on aju loodud töötama. Me oleme disainitud nii, et aju suudaks kõndides mõelda, joostes otsustada või kükitades ellu jääda. Kui järele mõelda, siis päris võimas, kas pole?

Kuigi me sellist elu pahatihti elame, siis meie aju ei ole loodud kaheksa tundi järjest toolil istuma või kerima lõputut uudisvoogu ega ka vaidlema kuskil (tegelikult mõttetus) kommentaariumis.

Kui keha ei liigu, jääb ajule mulje, et ohtusid meie ümber ei ole, seega mõelda pole vaja, järelikult saame lasta mõtted vabalt uitama. Ja need uitavadki hea meelega. Tavaliselt halvematesse kohtadesse.

Laisk aju = ülemõtlev aju

Kui keha ei liigu, siis hakkavad mõtted ketrama ringiratast. Seetõttu juba eelnevalt ajus tiksunud mured muudkui paisuvad, keskendumine kaob, mille tulemusena leiab meid üles ärevus ja poeb kavalalt tagasi meie meeltesse. Ja see on juba halb.

Kui me niisama paigal muneme, on ajul tegevusetu olek ja ta hakkab tootma umbes selliseid mõtteid nagu: “Mis siis, kui…” ja “Mäletad, kui sa ütlesid…” või “Aga äkki homme juhtub…”

Liikumine on aju jaoks nagu mõtete koristamine ja korrastamine.

Kui me ei liigu, siis ka meie mõtted muutuvad laisaks. Nagu ennist mainisin, aktiivselt logeledes mõtteid ju meie peas leidub, aga need kipuvad olema rumalad, ennast kordavad ja ringiratast ketravad katked. Lisaks, loovad inimesed on kindlasti tähele pannud, et niisama paigal molutamine ei mõju ideede genereerimisele hästi, uued mõtted on kuidagi verevaesed ja paljud otsused jäävad pooleli. Minul on selleks puhuks lihtne retsept: kui tunnen, et loovad mõtted hakkavad peale pressima, venitan kiiresti jalga dressid ja lähen kohe õue jalutama. Ja ennäe, toas vaagitud vormitud ideekatked saavad otsekui nõiaväel selge suuna ja vormistuse.

Sest kui sa kõnnid kasvõi kümme minutit või sirutad ennast natuke (ühesõnaga, liigud teadlikult), siis su aju ütleb: ”Okei, väga hea” Oleme taas liikumises, järelikult hakkan ka ennast uuesti liigutama!”

Mõnikord ei pea heade mõtete otsingutel isegi õue ronima. Vahest aitab, kui lähed mõnusa duši alla ja seal tabab sind äkiline taipamine, mis lahendab sinu poolelioleva idee lahenduskäigu.

Aju ja keha on paar – kui üks streigib, teine ka kannatab

Aju ja keha on omavahel seotud. Kui keha ütleb: “Täna ei viitsi”, ütleb aju otsekohe vastu: “Selge. Ma ka siis ei viitsi”. Ja nii, tegevusetult diivanil passides, ongi meil keeruline keskenduda, otsustada, rõõmu tunda või probleemile lahendust leida.

Aga kui sa ütled kehale, et hei, liigume natuke, siis ütleb ka aju sulle vastu: “Aitäh, sobib. Ma lülitan end nüüd töörežiimi.”

Hea uudis on see, et ajul pole pikka viha. Ta ei ütle kunagi, et nüüd on liiga hilja uuesti (mõtteid) liigutama hakata. Jah, kui sa oled olnud näiteks pool aastat pikas depressioonis, siis pärast seda on kohe uuesti liikuvale rongile suhteliselt raske hüpata. Sest aju on harjunud elama vaikelurežiimis ja teda peab tasapisi taas üles äratama. Aga see on täiesti tehtav.

Peab meeles pidama, et just terviseprobleemidega inimestel ja palju vaba aega omavatel inimestel on liikumine sageli kõige vajalikum – ja samas on neil seda kõige lihtsam edasi lükata.

Oot, oot, aga miks just tervisemuredega inimesed ja need, kellel on liigselt vaba aega, peaksid just rohkem liikuma?

Paradoks on lihtne ja natuke irooniline: mida rohkem valutab, seda vähem tahaks liikuda. Ja teisipidi: mida vähem liigud, seda rohkem valutab.

Sinu keha on nagu natuke solvunud sõber: “Kui sa mind ei kasuta, siis ma hakkan jonnima.”

Olen tähele pannud ka seda, et sageli kummitab meid veel üks eksiarvamus: kui vaim on väsinud, kipume arvama, et lahenduseks on puhkus. Aga ei, vahel vajab vaim just liikumist, mitte paigalseisu. Eriti siis, kui töö on kadunud või rutiin ununenud ja sinu päevad on muutunud täpselt ühesugusteks.

Liigne vaba aeg võib tunduda paljudele kättesaamatu luksus, aga kui sul seda ka tegelikult volilt käes on, siis tekitab see parajalt segadust, on masendav ja kurnav. Kui päevadel pole piire, hakkab meel rändama valedesse kohtadesse. Liikumine on nagu päeva ankur, see ei täida küll päeva, vaid raamistab selle.

Miks just võimlemine on kuld?

Võimlemine on hea liikumisviis sellepärast, et sa saad valida enda jaoks parima tempo ja koormuse. See on teadlik, kehaga koostööd tegev liikumine. Võimlemine õpetab oma keha kuulama, vähendab pinget kaelas ja seljas, parandab kehahoiakut ja rahustab närvisüsteemi.

See on liikumise kõige mõistlikum vorm, eriti kui keha on juba natuke väsinud elust ja lõputust rahmeldamisest. Vähemalt mina olen nii aru saanud.

Et mitte jääda vaid teoreetilist juttu puhuma (mis muide ajule väga meeldib), siis toon ära lihtsa harjutuskava kaela- ja seljavaludega inimesele, mida ise iga päev teen ja mis sobivad ka natuke pontsakama kehatüübiga tegelasele. Harjutusi tehes võta rahulikult, valu ei ole eesmärk, tähtis on tunda ennast mõnusalt ja lihtsalt liigutada.

1. Kaelaringid (2–3 minutit)

· Istu või seisa sirgelt

· Tee aeglaseid ringe: parem–alla–vasak–üles

· Seejärel vaheta suunda

See harjutus leevendab kaelapinget ja peavalu.

2. Õlaringid

· Tõsta õlad üles, seejärel vii taha, niipalju kui annab ja seejärel lase alla tagasi

· Tee niimoodi kümme ringi

· Siis korda harjutust vastassuunas

See harjutus leevendab õlgade stressi ja laseb neil natuke puhata.

3. Kass–lehm (seljale)

· Toetu neljakäpukile

· Sisse hingates vajuta selg alla, nagu suruksid kõhtu maa poole (lehm)

· Välja hingates kumerda selg (kass)

· Tee niimoodi kümme aeglast kordust

Selg armastab liikumist, mitte seismist. Kui selgroogu igapäevaselt ei painuta, muutub see jäigaks ja kõveraks, mis omakorda põhjustab vastikut valu.

4. Õrn ettepoole painutus

· Seisa, põlved kergelt kõverdatud

· Lase ülakehal ette vajuda (niipalju kui annab ja et poleks valus)

· Käed ripuvad vabalt alla

· Hinga rahulikult 30–60 sekundit, püsi kummargil asendis, seejärel tõsta ennast püsti tagasi

See harjutus lõdvestab alaselga ja kaela, samuti venitab jalalihaseid (kui püüad harjutuse ajal jalgu mitte kõverdada).

5. Abaluude kokkutõmbamine

· Seisa või istu sirgelt

· Tõmba abaluud kergelt kokku (abaluud on need tiivanuki moodi asjad sinu seljal)

· Hoia viis sekundit sama asendit

· Lase lõdvaks tagasi

· Korda seda harjutust kümme korda

See harjutus aitab parandada kehahoiakut ja vähendab “arvutiküüru” ehk siis seda kühmu seljal, mis tekib neil, kes istuvad palju.

6. Lõpulõdvestus

· Lama selili

· Pane üks käsi kõhule

· Hinga aeglaselt 2–3 minutit ja lihtsalt ole

See harjutus annab kehale signaali: kõik on korras, võid oma päevaga edasi liikuda.

Need ülilihtsad harjutused on jõukohased peaaegu igale inimesele, ka neile, keda kimbutavad terviseprobleemid või kes ei viitsi ennast õue vedada.

Mida me täna õppisime?

Seda, et liikumine ei ole kohustus ega karistus. See ei ole järjekordne tüütu ”pean selle kuidagi ära tegema, et kaelast ära saada” kohustus. Liikumine on suhtlus oma kehaga ja vaikne investeering tulevikku, sest pole midagi tähtsamat siin elus kui tervis (ei, raha ei ole nii tähtis kui esmapilgul tundub).

Liikumine toob leevendust eriti siis, kui tervis pole enam iseenesestmõistetav, päevad kipuvad venima ja meel tahab selgust.

Liikumist planeerides pole tarvis mõelda liiga suuri mõtteid ega teha liiga pirakaid plaane. Iga samm loeb. Iga sirutus loeb. Iga päev, kus sa natukenegi liigud, on päev, kus sa teed valiku oma parema heaolu kasuks.