Hea lugeja mõtleb nüüd kindlasti, et olen hakanud igavusest uusi ja võimalikult koledaid sõnu välja mõtlema. Tegelikult asi nii hull ei olegi: prokrastinatsioon on mõistena täiesti olemas ja selle all mõeldakse tegevusi või olukordi, mis on tõenäoliselt iga inimese elus rohkemal või vähemal määral ette tulnud.
Maakeeles mõistame prokrastinatsiooni all viivitamist, edasilükkamist või kõnekeeles öelduna ka nihverdamist. Kas tuleb tuttav ette? Pane käsi südamele ja tunnista, et sul pole kunagi ette tulnud olukorda, kui sa mingit ebameeldivat, isegi vastikut tegevust püüad edasi lükata. Ikka on, eksju?
Niisiis, täna räägime natuke ülesande alustamise ja lõpule viimise viivitamisest. Prokrastineerides ehk nihverdades – oi, kuidas mulle see tore sõna meeldib! – ei tööta inimene vabatahtlikult tähtsate ülesannete kallal ja tunneb end seejuures halvasti ning ebamugavalt, sest terve mõistus saab aru, et venitamine toob endaga kaasa mitte olukorra lahenemise, vaid uut vaeva ja peavalu.
Toon siia praktilise näite: kui on tarvis minna hambaarsti juurde, siis ma prokrastineerin, nii et tolm lendab. Ma mõistagi teadvustan endale, et hammas ei ravi ennast ise ja ainus lahendus on arsti väisamine, ent sellest hoolimata toon endale igasuguseid ettekäändeid ja põhjendusi, et hambaravile minekut kasvõi paar päevakest edasi lükata. Sest mul on hirm.
Meisse on sisse kodeeritud, et me tahame meelsamini tegeleda nende ülesannete ja eesmärkidega, millega töötamine on nauditavam ja lõpptulemus kergesti saavutatav. Järelikult kipume edasi lükkama just ebameeldivaid ülesandeid. Sellise käitumise juured leiduvad juba meie lapsepõlvest, kus me püüdsime edasi lükata meile antud ebameeldivaid koduseid ülesandeid.
Prokrastinatsiooni all mõistame ka seda kui inimene ei ole kindel, kas ta saab ülesandega hästi hakkama. Eriti palju kannatavad selle all inimesed, keda närib vastik depressioon. Depreka all kannatava inimese enesehinnang on madal. See omakorda põhjustab kahtluse oma võimetes, mis omakorda tekitab soovi teatud tegevusi edasi lükata.
Kuidas nihverdamisega võidelda? Õnneks on välja mõeldud terve rida nippe, kuidas tegevustega venitamist piirata ja lõpuks ikkagi asjad tehtud saada. Alljärgnevalt toon ära mõned näpunäited, kuidas prokrastineerimisega toime tulla:
1. Eesmärkide jaotamine: Jaga suured ülesanded väiksemateks osadeks, mis muudab need kergemini saavutatavaks ja vähem hirmutavaks.
2. Ajajuhtimine: Koosta päevakava või ajaplaan, mille abil saad jaotada aega erinevate ülesannete ja tegevuste vahel.
3. Motivatsiooniplaan: Sea endale lühiajalised eesmärgid ja mõtle, miks on iga eesmärk oluline. See võib suurendada motivatsiooni.
4. Premeerimise süsteem: Loo süsteem, kus pärast olulise ülesande täitmist premeerid ennast väikese meeldiva tegevusega.
5. Teadlikkus hetkest: Püüa olla teadlik hetkes ja mõista, millal hakkad venitama. See võimaldab sul sellele reageerida.
6. Tugigrupp: Jaga oma eesmärke ja plaane sõprade või pereliikmetega, kes saavad sind toetada ja julgustada.
7. Hirmudega tegelemine: Kui prokrastineerimine on seotud hirmudega, võib olla kasulik mõelda nende hirmude põhjustele ja nendega tegelemise viisidele.
8. Kasvata enesedistsipliini: Harjuta enesekontrolli ja enesedistsipliini igapäevaste tegevuste kaudu. Võid alustada väikeste sammudega ja järk-järgult suurendada oma enesekontrolli.
9. Vähenda segavaid tegureid: Vähenda segavaid tegureid nagu nutiseadmed või sotsiaalmeedia, kui üritad keskenduda tööle või õppimisele. Loo endale keskkond, mis soodustab produktiivsust.
10. Ära ole liiga karm enda vastu: Mõista, et prokrastineerimine on loomulik inimlik käitumismuster. Ära ole enda vastu liiga karm, vaid õpi end tundma ja leia viise, kuidas ennast positiivselt motiveerida.
Tooksin nendest nippidest eraldi välja premeerimise süsteemi, sest – vähemalt minu jaoks – on see kõige tõhusam meetod, mille abil prokrastineerimine maatasa materdada.
Premeerimissüsteem on motiveeriv strateegia, kus inimene seab endale eesmärke ja premeerib ennast nende saavutamise eest. Siin on mõned näpunäited, kuidas luua endale toimiv preemiasüsteem:
1. Sea endale selged eesmärgid: Määratle, millised eesmärgid sa soovid saavutada. Need võivad olla seotud töö, õpingute, tervise või isikliku arenguga.
2. Vali sobivad preemiad: Mõtle, millised preemiad motiveeriksid sind kõige enam. Need võivad olla seotud hariva meelelahutusega (näiteks filmi vaatamine, raamatu lugemine), lõõgastava tegevusega (näiteks kinokülastus, spaapäev) või isegi materiaalsete asjadega (näiteks uus rõivatükk, kinkekaart).
3. Seo preemiad eesmärkidega: Määra kindlaks, millised eesmärgid on vajalikud preemiate saamiseks. Näiteks võid otsustada, et iga kord, kui sa täidad olulise ülesande õigeaegselt, premeerid end väikese maiustusega või lubad endale lõõgastava vanni.
4. Pea arvestust: Jälgi oma edusamme ja märgi üles, millised eesmärgid on täidetud ning millised preemiad oled teeninud. See aitab sul motiveerida ja näha oma edusamme.
5. Ole realistlik: Sea endale saavutatavad eesmärgid ja vali preemiad, mis on realistlikud ja teostatavad. Ära sea endale liiga kõrgeid eesmärke või liiga kalleid preemiaid, mis võivad tekitada pettumust.
6. Ole järjepidev: Järgi oma premeerimise süsteemi järjekindlalt. See võib aidata sul kujundada uusi harjumusi ja saavutada oma eesmärke.
Preemiasüsteem võib olla tõhus vahend enesemotivatsiooni suurendamiseks ja eesmärkide saavutamiseks. Oluline on leida preemiad, mis sind tõeliselt motiveerivad, ning seada endale realistlikud ja saavutatavad eesmärgid.
Lõpetuseks annan mõned küsimused, mida võid endale esitada, kui tunned, et kipud teatud tegevusi edasi lükkama ega saa hästi arugi, millistest teguritest on see tingitud:
1. Millised on minu prokrastineerimise põhjused? Kas see on seotud hirmu, ebakindluse või mõne muu teguriga? Mõista, millal ja miks sa venitad. Kas see juhtub teatud ülesannete või olukordade korral? Teadlikkus on esimene samm muutuste tegemisel.
2. Millised on minu peamised ”venitamise vabandused" ja kuidas saaksin neid ümber pöörata?
3. Kuidas ma saan muuta oluliste ülesannete täitmise meeldivamaks või motiveerivamaks?
4. Kas ma seadsin endale realistlikud eesmärgid või on need liiga suured ja hirmutavad?
5. Kas ma olen endale piisavalt andnud puhkust ja lõõgastumise aega?
Mida tänasest teemast õppida? Minu jaoks eelkõige seda, prokrastineerimine EI OLE laiskus. Selleks, et teatud ebameeldivad tegevused tehtud saaks on oluline mõista juurpõhjuseid, miks me üht või teist ülesannet pidevalt edasi lükkame. Sageli on – ilma et me seda endale tunnistaks – prokrastineerimise taga vana hea hirmutunne oma lõpututes variantides.
Edukat võitlust viivitamise ja venitamise tondiga!