Miks mõned sõprussuhted kestavad ainult headel aegadel?

Täna räägin sellest, miks kõik inimesed, kellega koos naerame, ei oska meie kõrval olla siis, kui naeratus kaob. Mõnikord ei saa me teada, kes on meie sõbrad siis, kui kõik läheb hästi. Saame sellest teada hoopis siis, kui midagi läheb valesti.

Näiteks, kui kaotame töö. Kui suhe puruneb. Kui tervis veab alt või lein võtab sõnad suust. Või kui ärkame ühel hommikul teadmisega, et me ei jaksa enam olla need rõõmsad ja hakkajad inimesed, keda teised on harjunud tundma.

Just siis võib juhtuda midagi valusat.

Inimesed, kellega alles hiljuti naersime, hakkavad meist eemale hoidma. Sõnumitele vastatakse harvem, kohtumised lükkuvad edasi ja telefon ei helise enam nii sageli.

Kui ise ühendust võtame, kuuleme tuttavaid lauseid: „Mul on praegu nii kiire.“ Või: „Peaksime varsti kokku saama.“ Või isegi: „Anna teada, kui midagi vajad.“ Aga kokku saada ja sinu murepundart lahti harutama hakata ei taha neist keegi.

Need inimesed ei pruugi olla halvad. Nad ei pruugi isegi aru saada, et nad eemalduvad. Aga meie tunneme, et midagi on muutunud. Ja ühel hetkel tekib küsimus, mida on valus endalegi esitada: kas me olimegi sõbrad ainult seni, kuni mul oli hea olla?

Headel aegadel on sõprusel palju loomulikke tugipunkte. Ühised tegevused, naljad, väljasõidud, vestlused ja plaanid. Mõlemal on energiat ning suhtlus sujub peaaegu iseenesest.

Selline sõprus võib olla täiesti siiras. Kuid üks küsimus jääb vastuseta: kas me oskame olla sõbrad ka siis, kui ühel meist pole enam midagi toredat pakkuda?

Kui üks inimene jääb pikemaks ajaks hätta, muutub suhe. Tal pole enam energiat välja minna, ta vajab rohkem tuge ja võib rääkida korduvalt samast murest. Teine ei pruugi teada, mida teha, või väsib olukorrast, mida ta muuta ei saa.

Siis võib selguda, et sõprus püsis suuresti ühiste heade hetkede najal, kuid polnud valmis raskusteks. See ei tähenda, et kõik sellised suhted oleksid olnud võltsid. Ühine rõõm ja oskus raskustes olemas olla on lihtsalt kaks erinevat võimet. Kõigil pole mõlemat.

On inimesi, kellega saad rääkida peaaegu kõigest seni, kuni jutt on kerge. Nad oskavad nalja teha, sind lõbustada ja sinu rõõmu jagada.

Aga kui ütled, et sul on päriselt raske, muutub midagi. Reaalse abi asemel kuuled järsku üldist soovitust: sa pead lihtsalt positiivsemalt mõtlema. Või üldsõnalist lohutust: ära võta kõike nii südamesse. Või vahetatakse teemat.

Mitte tingimata sellepärast, et nad ei hooli. Võib-olla ei oska nad sinu valu kõrval olla. Nad tahavad aidata, kuid sinu kurbus muudab nad abituks. Nad kardavad öelda midagi valesti või ei tea, kuidas vestlust jätkata, kui lihtsat lahendust pole.

Nii nad taanduvadki — mõnikord nõuannete, mõnikord nalja, mõnikord vaikuse taha.

Siin tuleb eristada kahte asja: inimene, kes ei oska sind aidata, ei ole automaatselt inimene, kes sinust ei hooli. Aga kui ta ei taha kuulata ega ole valmis õppima sinu kõrval olema, võib tulemus sinu jaoks ikkagi valus olla. Sõpruse puhul pole tähtis ainult see, mida teine inimene tunneb, vaid ka see, kuidas tema hoolimine päriselus väljendub.

Mõnikord võiksime enne nõu andmist küsida: „Kas sa tahad, et aitaksin sul lahendust leida, või vajad sa praegu lihtsalt kedagi, kes kuulaks?“ See üks küsimus võib muuta vestluse palju inimlikumaks.

Miks sinu raskused võivad teisi ebamugavaks muuta?

Meile meeldib mõelda, et sõbrad suudavad meiega kõigest rääkida. Päriselus võivad aga meie raskused äratada neis tundeid, millega nad ise toime tulla ei oska. Sinu haigus võib meenutada neile nende enda haavatavust. Sinu läbikukkumine võib panna nad mõtlema, kui kergesti võiks ka nende elu rööpast välja minna. Sinu lein võib tuua pinnale midagi, mida nad pole enda sees läbi töötanud. See ei õigusta hoolimatust, kuid aitab mõista, miks inimesed mõnikord eemalduvad.

Kõik ei suuda jääda lähedale olukorras, kus nad ei saa midagi parandada. Mõni eelistab sõprust, kus mõlemad on tugevad, edukad ja rõõmsad. Sellises suhtes ei pea keegi silmitsi seisma abituse ega ebakindlusega.

Aga päris elu ei küsi, kas meil on mugav. Varem või hiljem vajab keegi meist rohkem tuge, kui tal parasjagu endal anda on. Vahel ei vaja me kedagi, kes meid korda teeks. Vajame inimest, kes suudaks meie kõrval olla ka siis, kui ta ei saa midagi parandada.

See ei tähenda, et sõber peab lõputult sama muret kuulama või loobuma enda piiridest. Ka kuulajal on oma elu ja jõuvarud. Küsimus on selles, kas suhtes on ruumi aususele, vastastikusele hoolimisele ja piiride selgitamisele.

Mõnes sõprussuhtes tekivad rollid tasapisi. Üks on see, kes aitab, teine see, kes vajab abi. Üks annab nõu, teine kuulab. Selline korraldus võib aastaid toimida. Aga siis juhtub midagi: inimene, kes on alati tugev olnud, väsib. Tal tekib oma probleem ja ta tahab ise kellelegi toetuda. Nüüd selgub, et tema sõprussuhetes pole talle eriti kohta.

Inimesed on harjunud saama temalt tuge, kuid pole õppinud seda vastu pakkuma. Võib-olla ütlevad nad: „Sa saad ju alati ise hakkama.“ Võib-olla ei märka nad üldse, kui halvasti tal läheb.

See võib olla väga üksildane tunne — olla inimene, kelle poole kõik pöörduvad, aga kellel endal pole kuhugi pöörduda. Seepärast ei tasu sõprust mõõta ainult selle järgi, kui palju sa oled teistele andnud. Küsi ka: kas selles suhtes on ruumi mulle, kui ma ei jaksa enam tugev olla?

Sõprus ei pea olema igal hetkel võrdselt jagatud. Elus tuleb ette aegu, mil üks vajab rohkem ja teine saab rohkem anda. Kuid püsiv ühepoolsus on midagi muud.

Kui sina algatad alati suhtluse, tunned huvi teise elu vastu ja oled valmis appi tulema, tasub vaadata, kas teine tahab samuti suhet hoida.

Üks vaikne nädal ei tõesta veel midagi. Inimesed on erinevad ja mõnikord on neil endal raske. Kuid kui ühepoolsus kestab aastaid, on mõistlik seda märgata. Sõprus ei pea olema matemaatiliselt võrdne, kuid selle kandmine ei tohiks jääda alaliselt ühe inimese õlgadele.

Kuidas tunda ära sõprust, mis peab vastu ka raskel ajal?

Mitte selle järgi, et inimene ütleb: „Ma olen alati sinu jaoks olemas.“ Seda on lihtne lubada.

Olulisem on see, kuidas ta käitub siis, kui sinu elu pole enam lihtne. Ta ei pea iga kord kohale tulema, kuid ta ei muuda sinu raskusi naljaks. Ta ei kasuta sinu haavatavust hiljem sinu vastu. Ta suudab kuulata, ilma et peaks kõike kohe parandama. Ta austab sinu piire ja oskab väljendada ka enda omi. Ta tunneb sinu vastu huvi ka siis, kui sa ei saa talle midagi kasulikku pakkuda. Ja kui teie vahel tekib konflikt, on ta valmis rääkima, mitte ainult kaduma.

Need pole täiusliku sõbra nõuded. Need on märgid suhtest, kus mõlemad inimesed on päriselt kohal.

Mida teha, kui tunned, et sõbrad on kadunud?

Kõigepealt ära kiirusta tegema lõplikke järeldusi. Inimestel on oma elud ja mõnikord on nad tõesti hõivatud või ei oska sinu olukorrale reageerida. Proovi ühe inimesega ausalt rääkida. Mitte süüdistades, vaid kirjeldades, mida oled märganud ja kuidas see sulle mõjub.

Näiteks võid öelda: „Mul on viimasel ajal raske olnud ja ma tunnen, et oleme kuidagi kaugenenud. Ma igatsen meie suhtlust. Kas saaksime lähiajal kokku saada?“

Seejärel vaata, mida inimene teeb, mitte ainult seda, mida ta lubab.

Kui ta püüab, anna suhtele võimalus. Kui ta ei oska, kuid on valmis õppima, võib teie sõprus süveneda. Kui ta korduvalt ignoreerib sinu vajadusi või teeb sinu haavatavuse üle nalja, tasub mõelda, kui lähedale teda oma elus lubada.

Ja ära jää ootama ainult nende inimeste järele, kes on eemaldunud. Otsi uusi võimalusi kohtumiseks, liitu tegevusega, mis sind huvitab, või võta ühendust kellegagi, kellega oled ammu tahtnud rääkida. Sõprust ei saa sundida, kuid selle tekkimiseks saab luua võimalusi.

Kui oled praegu üksi, ei tähenda see, et oledki määratud üksi jääma. See tähendab, et sinu elus on praegu rohkem üksildust, kui sa sooviksid. See on olukord, mida saab tasapisi muuta.

Lõpetuseks: kes jääb, kui sa enam ei sära?

Võib-olla on elu üks raskemaid õppetunde see, et me ei saa kõiki suhteid endaga kaasa võtta. Mõni inimene tunneb sind ainult ühes eluetapis. Mõni armastab sinu rõõmsat poolt, kuid ei oska sinu kurbusega midagi peale hakata. Mõni eemaldub. Ja mõni üllatab sind.

Ta kirjutab, kuigi sa pole ammu vastanud. Ta kutsub sind jalutama, kuigi sul pole erilist tuju.

Ta istub sinu kõrval ega püüa iga vaikust täita. Ta ei ütle, et kõik saab kindlasti korda. Ta lihtsalt kuulab.

Võib-olla ei saa ta sinu probleemi lahendada. Aga ta aitab sul tunda, et sa ei pea seda kõike üksinda kandma. Kui mõni sõprus on sinu raskel ajal kadunud, luba endal seda leinata. Sa ei pea teesklema, et see ei teinud haiget. Sa ei pea otsustama, kas inimene oli algusest peale halb või kas kogu teie sõprus oli vale.

Võib-olla oli selles suhtes palju head, kuid see ei pidanud raskusele vastu. Sa võid olla tänulik selle eest, mis oli, ja samal ajal tunnistada, et vajad oma ellu midagi enamat. Ja kui sina oled see, kellel läheb praegu halvasti, siis pea meeles: Sinu väärtus ei vähene sellepärast, et sul on raske periood.

Sa ei pea oma kurbust peitma selleks, et olla teistele vastuvõetav. Sa ei pea oma elu ilusamaks rääkima, kui see tegelikult on.

Sul on õigus otsida inimesi, kellega saab ausalt rääkida — mitte kõigilt, mitte igaühelt, aga vähemalt mõnelt. Sest sõprus ei tähenda, et teine inimene suudab alati sinu koorma enda kanda võtta. See tähendab, et teie vahel on piisavalt usaldust, et sa ei pea oma koormat igavesti varjama.

Ja tasub küsida ka teistpidi: kui mõni minu sõber kaotaks homme töö, tervise, suhte või usu iseendasse, kas ma oskaksin tema kõrval olla? Kas suudaksin kuulata, ilma et peaksin kohe lahendama? Me ei pea olema täiuslikud sõbrad. Aga me saame õppida mitte kaduma just siis, kui teisel on raske — ja samal ajal ausalt tunnistama oma piire, kui me ise ei jaksa.

Sest lõpuks ei näita sõpruse tugevust ainult see, kui palju me koos naerame. Seda näitab ka see, kas meie vahel on ruumi päevadele, mil naerda ei jaksa.

Mõni inimene tunneb sind siis, kui sa särad. Mõni tunneb sind ka siis, kui su valgus on kustumas. Ja mõnikord saad alles raskel ajal aru, kelle kõrval saad olla sina ise, ilma et peaksid oma elu paremaks mängima, kui see tegelikult on.

Võib-olla polegi küsimus selles, mitu sõpra sul on. Võib-olla on küsimus selles, kas sul on vähemalt üks suhe, kus sa ei pea kogu aeg tõestama, et sinuga on kõik korras. Ja kas sa ise oskad olla selline sõber ka kellelegi teisele.