Natuke haiglast ja kas (uusaasta)lubadused peavad vett?
Öeldakse, et kui inimene teeb plaane, siis jumal naerab. Ehk teisisõnu, kui sa midagi planeerid, läheb tõenäoliselt midagi ikka vussi. Minu tagasihoidlikud plaanid selleks talveks nägid ette igapäevaseid pikki jalutuskäike ja iga päev läbi sirvida vähemalt üks raamat.
Paraku kukkus asi välja hoopis niipidi, et tervis vedas alt ja pidin minema haiglasse.
Haigla. Paljud minu tutvusringkonnast – eriti mehed – kardavad seda kohta nagu tuld või nagu vanapagan välku. Ometi, haigla on see koht, kus saad teha omale restardi või vähemalt õppida aega ümber hindama. Igapäevaelus on sul ju kogu aeg kiire-kiire, iga uus asi nõuab tegemist ja paljud asjad jäävadki tegemata, sest aega nagu lihtsalt ei jätkuks.
Haiglas on kõik teistmoodi, kiiret pole kuhugi, seal elatakse söögiajast söögiajani. Vahepealne aeg jääb sulle mõtisklusteks ja oma elule korrektuuri tegemisteks. Haiglas, kus mina olin, seal ärgati umbes kell kaheksa hommikul ja hommikusöök oli juba pool üheksa. Oi kui magus oli see hommikune uni! Aga parata polnud midagi, tuli ennast unesilmsena toitmispunkti vedada. Sest järgmine söök oli alles pool üks päeval, seega oli äärmiselt oluline, et hommikusöök ikka kenasti kõhtu jõuaks.
Minu jaoks oli kõige keerulisem tõsiasi, et õhtusöök oli juba kell viis õhtul ja öörahu pool üksteist. Minul, kes ma teen oma õhtusööki tavaliselt kell kümme või üksteist õhtul, oli selle päevakavaga alguses päris raske leppida. Ent kui ära harjusin, oli päris mõnus: unevoodisse sai poetud mitte ränkraske, toitu täis kõhuga, vaid kerge ja mõnusa enesetundega.
Üks asi, mille üle imestasin, oli haiglatoidu kvaliteet. Olen kuulnud palju nurinaid viletsast haiglatoidust, kuid minu meelest olid road maitsvad ja mitmekesised. Jah, minu jaoks jäid portsjonid natuke väikesteks, aga ega see polnudki nuumalaager, vaid taastumiseks mõeldud raviasutus.
Kuna toidukorrad olid regulaarsed ja tervislikud, siis lootsin salamisi, et mu kehakaal langeb haiglas veedetud aja jooksul päris mitu kilo (võitlen muuhulgas ka liigse kehakaaluga ja mu pontsakas kere valmistab palju piina). Suur oli aga minu üllatus, kui haiglast lahkumise järel kodus ennast kaaludes nägin, et olin tervelt kaks kilo juurde võtnud! Nojah, toit oli ju tervislik, aga ega ma eriti haiglas olles ennast ei liigutanud, suure osa ajast veetsin voodis niisama lebotades. Sellest õppisin, kui oluline on igapäevane liigutamine. Ei pea ju kohe jõusaalis rassima, optimaalse kehakaalu saavutamiseks/säilitamiseks piisab tavalistest võimlemisharjutustest ja mööda Emajõe serva jalutamisest. Ja muidugi tervislikult toitudes, see on samuti äärmiselt oluline faktor, kui soovid oma kehakaalu kontrolli all hoida.
Aga niipalju siis haiglajutust. Tegelikult tahtsin – kuna uus aasta on vaikselt kätte tiksunud– mõne sõna rääkida lubadustest, mida meile meeldib igal aastavahetusel endale anda.
Uusaastalubaduste vahel on suured käärid ehk vastuolu. Ühtpidi on aastavahetus muidugi hea nurgakivi oma lubaduste fikseerimiseks, sest lubaduste alguspunkti on lihtne meeles pidada. Teisalt, millist lubadust täpsemalt anda? Palju antakse lubadusi mõne sõltuvuse lõpetamiseks, olgu see siis tubakas, alkohol, liigsöömine või mõni muu tülikas pahe. Aga kui pikaks ajaks lubadust anda? Ilus on muidugi lubada, et elu lõpuni enam ei joo, ei suitseta, ei söö üle. Aga see on liiga umbmäärane, sest kaua sa veel elad? Võibolla 10, 20, 50 aastat. Ja juba mõte sellest, et pean järgmised 50 aastat oma lemmikpahest eemal olema, tekitab judinaid. Samas jälle, kui teen liiga lühikese ja konkreetse lubaduse olla pahest eemal näiteks kuu või kolm kuud, võin ma ennast tabada kalendrisse ristikesi tõmbamas ja mõtlemas: 28 päeva veel, 27 päeva veel. Ja kui päevad on tiksunud nulli, on mul plaan otsas ja suure tõenäosusega komistan uuesti oma sõltuvuse otsa, mis saab olema ilmselt hullem põmmutamine kui kunagi varem. Seega, milline oleks kuldne ja kõige ratsionaalsem kesktee? Mina oma kogemustest olen andnud loobumislubadusi jupikaupa, neid järjest pikendades. Näiteks uue aasta saabudes luban olla kolm kuud järjest ilma tubakata ja kui lepingu lõpp hakkab lähenema, siis ütlen endale: sa oled olnud väga tubli, pikendame lubadust veel kuu võrra. Ja üldiselt see valem töötab kenasti. Muidugi on igal inimesel oma süsteem ja metoodika, kuidas endale pahest loobumist kõige paremini maha müüa. Minu näide oli vaid üks variant paljudest võimalikest.
Aga üks asi veel. Räägin meelega just praegu uusaastalubadustest, kuigi aastavahetusest on ju möödas kolm nädalat. On väga popp ja levinud variant, et uusi lubadusi antakse just vahetult enne aastavahetust. Minu kogemus aga näitab, et vana aasta õhtul ollakse ennast kurguni mõdu ja kartulisalatit täis puginud, valitseb selline mõnus pidulik meeleolu, mille pealt on lihtne diivanil lösutades ja Edekabelit vaadates uusi lubadusi anda. Need lubadused kipuvad aga kergesti murduma, kuna taust (liiga rammestunud ja pidulik olek) ei ole lubaduste andmiseks sobiv. Seepärast eelistan ma alati lubadusi andes oodata paar-kolm nädalat, et aastavahetuse uim lahtuks ja asemele potsataks hall argipäev. Ja just praegu, täna, tavalisel päeval tavalise tujuga, on kõige parem uusi lubadusi anda. Ning täna ongi see päev, kui luban endale, et see suitsupakk, mis mul praegu taskus on, rändab prügikasti ja ma võimaldan oma kopsudele suitsust natukene puhkust. Tähelepanu, valmis olla, start!
Vali välja ka sina üks pahe ja loobume koos!
Comments