Natuke leinast, masendusest ja kuidas selles kõigest välja ronida

Täna oli ärgates kuidagi väga kurb olla. Ei tea isegi, miks. Võibolla sellepärast, et aknast õue piiludes ei valitsenud seal ilus valge jõuluilm, vaid mingi kole hall plönn. Sellepärast otsustasin oma igapäevast rutiini muuta ja mitte minna jalutama, vaid hoopis jääda koju ja teha üks tore larakas pannkooke. Mõeldud-tehtud. Hakkasin kohe siblima, meeleolu kõrgendamiseks süütasin söögilaual küünla. See aga, kurinahk, viis mõtted hoopis mujale. Isegi niivõrd, et viskasin koogikausi korraks käest, vajusin köögilaua taha istuma ja lasin mõtetel korraks voolama minna. Hakkasin mõtlema leinast ja sellega seonduvast. Üks asi on mulle väga selgeks saanud: lein pole ainult matusepäev – see on ka ka töö kaotus, sõpruse lagunemine või purunenud unistus, mis võivad hinge marraskile tõmmata. Kindlasti on aga ikkagi paljudel juhtudel nii, et kui keegi ütleb sõna lein, ilmub enamikule meist ette hallikas pilt, kus on küünlad, mustad riided ja kurvad näod. Aga tegelikult… lein on palju loomingulisem nähtus. Ta tuleb kohale mitte ainult siis, kui lahkume mõnest kallist inimesest, vaid ka siis, kui lahkub töökoht, mõni sõprus, vana unistus või lausa identiteeditükk.

Lein on nagu see sõber, kes ilmub ukse taha täpselt siis, kui sul on kõige vähem isu kedagi külla lasta. Ja jääb. Mõnikord liiga kauaks. Ja teda minema peletada on sama lihtne kui eemaldada juustesse sattunud nätsutükki (jube töö, tean omast käest). Aga päriselt ka— mis see lein siis õieti on ja kuidas selles hulluses ellu jääda? Nagu ennist mainisin, minu meelest on lein ka:

Töö kaotus Töö võib olla nagu teine kodu… või noh, vähemalt nagu teine külmkapp, mis toidab. Kui see katkeb — mõnikord üllatuseks endalegi! — tekib kaotusvalu. Mitte ainult rahakoti pärast, vaid ka identiteedi pärast. Kes ma nüüd olen? Mida ma teen? Kes ma olen ilma oma kohvitassi ja tuttavaks saanud töökaaslasteta? Sõpruse lõpp

Keegi võiks sellest teha populaarse teleseriaali (võibolla on tehtudki, kõike ju ei tea). Mõni sõprus puruneb valusama raginaga kui mõne kuuma romantilise suhte lõpp. Parima sõbra kaotusvalu võib kesta aastaid ja pureda hinge hoopis valusamalt kui mõne lähedase inimese kaotus. Minul näiteks sai parim sõber surma aastal 2007 ja ma pole siiani sellest päriselt üle saanud, ikka närib ja tuikab hinges valu ning igatsus. Suhted, mis saavad otsa, isegi kui polnud “päris suhe”

Ah see peen “me lihtsalt suhtleme, aga mitte nagu suhe-suhe” asi. Kui see läbi saab — ja muidugi saab, sest kõige udusemad asjad püsivad kõige lühemalt — tabab sind ikkagi lein.

Pean siin silmas just romantilist suhet, mis võib kesta kasvõi ainult ühe öö. Kui see oli tore kogemus ja jäi ainult ühekordseks, siis on ju kahju ikka ja põue poeb väiksemat sorti lein.

Eluplaanide purunemine

“Ma 30ndaks eluaastaks elan Bali palmide all ja kirjutan romaani” — me kõik oleme nooruses selliseid plaane teinud. Siis kuluvad aastad ja ühtäkki avastad, et elad Annelinna slummis ja kirjutad ainult töömeile. Seegi on kaotus. Lein. Täitsa päriselt. Pea meeles: lein pole loogiline

Kui lein oleks inimene, ei saaks te kunagi kokkuleppele. Ta ilmub siis, kui sa enam ei mäleta, mis üldse juhtus. Ta võib järsku lahkuda ja sama järsku tagasi tulla. Nagu tänagi: mul ei olnud hommikul mõtteski leinaga tegeleda ja siin ma nüüd olen, kõrvuni leinateemas sees.

Aga õnneks on olemas mõned nipid ja teadmised, mis aitavad seda metsikut tegelast taltsutada. Kõigepealt teadmiseks neile - kes pole veel seda tarkusetera kuulnud - et lein ei ole abstraktne udukogu, vaid seda saab jaotada kenasti faasideks. 1. Eitus – “Ei, see ei saa olla päriselt”

Kõigepealt tuleb see hetk, kus aju keeldub olukorda registreerimast. Või registreerib, aga kohe saadab seljaajju tagasi, umbes nagu vale e-kirja, mis on eksikombel sinu postkasti sattunud.

Minu kommentaar: Kõlab ju täitsa loogiliselt. Sinu psüühika ütleb: “Oota veidi. Ma proovin korraks mitte kokku kukkuda.” 2. Viha – “Miks minuga?!”

Viha võib olla suunatud kõigile: endale, olukorrale, Jumalale, universumi kvantmehhaanilisele juhusele… või sellele juhile, kes sind just täna ei lasknud üle tee.

Minu kommentaar: Viha on energia. Luba tal tulla, aga ära anna talle volitusi seda teiste peale välja valada. Leia parem keegi, kellega sellel teemal rahulikult rääkida ja ennast tühjaks ventileerida. 3. Kauplemine – “Aga äkki oleks teisiti, kui ma oleks…”

See on faas, kus mõistus hakkab tagantjärele loosungeid looma. “Oleks ma rohkem pingutanud…”, “Oleks ma seda varem märganud…”

Minu kommentaar: Meist kõigist saaks suurepärased tagantjärele-nõustajad. Paraku ajalugu ei aktsepteeri muutmispalveid. Mis olnud, see olnud. Sellega on mõnikord jube raske leppida, tean, aga midagi pole parata. 4. Kurbus – “Lihtsalt jubedalt valus.”

See on kõige kurnavam episood. Energiat pole, süda raske, maailm hall. See on leina tuum.

Minu kommentaar: See ei tähenda, et sa oleks nõrk. Vastupidi — sa tunned, mis tähendab, et oled inimene, mitte köögikombain või venelaste ehitatud robot, mis esitlemisel kokku kukkus.

5. Aktsepteerimine – “See juhtus. Ja ma elan edasi.” See pole rõõm. See on vaikne arusaamine, et valu ei kao igaveseks, aga sellega saab elada.

Minu kommentaar: See faas tuleb ja läheb lainetena. Nagu tasuta wifi — vahel on, vahel pole, aga lõpuks saad oma asjad ikka tehtud. Minu jaoks on lein natuke nagu sõltuvus: päriselt ja lõplikult ei saa sellest kunagi lahti, sa võid osata sellega elada ja seda edukalt kontrollida, aga ikka tuleb ette hetki, kui sul on kuradima raske.

Kuidas leinaga toime tulla? Ega selle kohta võluvitsa olemas ei ole, aga on mõned nipid, mis vahest aitavad. Luba endal tunda

Pole mõtet teeselda, et kõik on korras. Pole ka mõtet olla “kangelane”, kes ei nuta. Emotsioonid tahavad sinust väljuda, mitte jääda sinu sisse kobrutama. Luba endale mistahes emotsiooni. Isegi nutta on lubatud, see pole nõrkuse tundemärk.

Räägi kellegagi Mõnikord aitab sõber. Mõnikord aitab terapeut. Mõnikord aitab inimene, kes lihtsalt oskab kuulata ja ei ütle iga asja peale: “Ma tean, mul on sama asi!” Üksinda leina seljatada on väga raske ettevõtmine.

Pane tunded kirja

Kirjutamine on nagu aju ventileerimine. Kui sa ei kirjuta välja, hakkavad mõtted sinu sees hallitama. See ei pea olema uhke ilukirjanduslik eepos. Mina olen ennast välja kirjutanud ajalehetükile ja isegi salvrätikule. Aitab ka suurepäraselt. Jaluta

Minu absoluutne lemmik. Liikumine paneb aju tootma hormoone, mis on sõbralikud ja praktilised — tasuta laks, nagu öeldakse.

Hoia rutiini

Mitte jäika, vaid toetavat. Hommikukohv, väike venitus, väike õueskäik — see annab päevale vundamendi. Aga kui tunned, et täna tõesti ei jaksa (nagu mina täna), siis luba endale erand, ära hakka vägisi naba paigast pungestama. Väldi äkkotsuseid

Ära kolida teise linna. Ära lõika juukseid kiilaks (kui see pole su ammu planeeritud unistus). Ära saada kellelegi väga ausaid sõnumeid. See kõik tundub esmahetkel väga heade ideedena, aga pärast ei jõua pisaraid ära valada.

Maga piisavalt

Uni on tasuta antidepressant. Kui see oleks ravim, oleks see retseptiga ja kallis. Kui tõesti muu ei aita, küsi arsti käest unerohtu (aga ainult ajutiseks kasutamiseks, unerohi tekitab sõltuvust).

Loobu enese süüdistamisest

Pole mõtet mängida “Mis oleks kui…” bingot. See ei muuda minevikku, ainult väsitab. Kiusatus seda teha on suur, sest meie ajule meeldib ennast piinata, aga sellele tuleb vastu seista, kasvõi teiste mõtteharjutustega. Hoolitse oma keha eest

Söö päris toitu. Joo vett. Väldi liigtarbimist. Alkoholi ja ravimite pakutav “leevendus” on nagu odav tapeet — varjab osa seinast, aga lõpuks kukub ise ka alla. Nagu meie noorusajal öeldi: ”Terves kehas terve vaim!”

Otsi väikeseid rõõme

Üks hea tass teed. Soe tekk. Koer, kass või isegi naabri kass, kes ajavad omi naljakaid loomaasju. Mis iganes sulle heameelt pakub. Väikesed rõõmud on suured, kui maailm on väike. Tähtis on igasse päeva leida killuke, mis toob naeratuse suule. Kasvõi korraks.

Mida siis sellest kõigest järeldada? Mina olen aru saanud, et lein on osa elust. Mitte meeldiv, mitte kerge, aga inimlik — isegi vajalik. Ta purustab vanad raamid, et saaks tekkida uued. Ja kuigi lein võib panna sind tundma end süsimustal ookeanil triiviva paadikesena, siis tead mis? Ka kõige kipakamad kaluripaadid jõuavad lõpuks kaldale. Ja ka sina jõuad. Leina sees ei pea olema kangelane. Piisab, kui oled inimene.

Hakkasin juba otsi kokku tõmbama, kui viimasel hetkel meenus, et mul oli kunagi asjalik raamat leinast ja leinaga toimetulekust, aga keegi kuramus on selle raamatu välja laenanud ja jätnud tagasi toomata. Õnneks olen ühe vana märkmiku sisse kritseldanud mõned päris head harjutused, mis seal raamatus olid ära toodud. Olen need oma naha peal ära katsetanud, ja ausalt öeldes on need harjutused päris head, töötavad küll. Panen siia ka mõned asjalikumad, äkki on sellest mõnele abi.

1. Kümne minuti emotsioonipaus Milleks: Et oma tundeid selgemaks saada Kuidas teha:

1. Pane kümneks minutiks taimer või vaata kella pealt aega

2. Istu vaikses kohas.

3. Küsi endalt: “Mida ma praegu täpselt tunnen?” – mitte kuidas peaksin tundma, vaid kuidas tegelikult tunnen.

4. Pane kirja kõik sõnad, mis pähe tulevad: kurbus, väsimus, segadus, viha, tühjus, lootus, ärritus.

5. Kui taimer heliseb, lõpeta. Ära lahka, ära hinda. Vaata lihtsalt täis kritseldatud paberitükki ja sa näed, mis päriselt hetkel su hinges toimub. Miks see harjutus töötab: Ajule meeldib selgus — ka siis, kui emotsioon on valus.

Panen igaks juhuks ühe harjutuse veel.

2. Maandav hingamisharjutus “4-2-6”

Milleks see hea on: ärevuse vähendamiseks, keha rahustamiseks Kuidas teha:

1. Hinga sisse nelja sekundi jooksul.

2. Hoia hinge kinni kaks sekundit.

3. Hinga aeglaselt välja kuue sekundi jooksul.

4. Korda viis kuni kaheksa korda.

Miks see harjutus töötab: Pikk väljahingamine aktiveerib parasümpaatilise närvisüsteemi — keha rahuneb füsioloogiliselt, isegi kui mõtted on tormised.

See on eriti hea harjutus, kuna seda on väga lihtne teha kasvõi trammis, raamatukogus, ekskursioonil või minupärast isegi WC-s.