Kas usk on bioloogiline vajadus?

Olid ajad, kui usk tähendas minu jaoks mingit veidrat kirikute ja preestritega palistatud jama ning ma ei viitsinud sellesse teemasse üldse sukelduda. Usk iseendasse oli nii loomulik asi, et ka selle üle ei tasunud pead murda. Ühesõnaga, usk kui selline ei mänginud mu elus mitte mingisugust rolli.

Tegelikult ei ole usuküsimus üldse nii lihtne, et saaksid sellele vastata lühilausega ”jah” või ”ei”. Meie aju ei talu tähendusetust, oleme harjunud otsima igale asjale märke või tähendust. Juba evolutsiooniliselt oli parem eksida “liigse tähenduse” poole kui tähenduse puudumise poole. Kui sa arvasid, et tuules liikuva rohu taga on kiskja – ja eksisid –, jäid ellu. Kui sa arvasid, et seal pole midagi – ja eksisid –, ei jäänud.

Seega: meie aju on ehitatud eelistama tähendust juhusele. Ja usk on tähenduse süsteem.

Inimene on tõenäoliselt ainus loom, kes teab, et ta sureb. See teadmine tekitab eksistentsiaalset ärevust. Psühholoogias räägitakse terror management theory’st – ideest, et kultuurilised uskumussüsteemid (religioon, rahvus, ideoloogia, isegi karjäär) aitavad meil surmateadlikkusega toime tulla. Siingi tuleb mängu usk.

Kui sa usud, et su hing elab edasi, su töö jätab ühiskonda jälje või et universumil on sinu jaoks kindel plaan, siis surm ei ole enam täielik tühjus. Sa elad edasi usus, et kord muutub kõik paremuse poole ja sa pole siin maamunal niisama, asjata.

See ei tähenda, et usk oleks tingimata väljamõeldis. Aga see tähendab, et ta täidab psühholoogilist funktsiooni. Lihtsamalt öeldes, usk aitab meil paremini elada.

Teadlased on selgeks vaielnud, et usk rahustab närvisüsteemi. Kui inimene kogeb kontrollitunnet, siis tema stressihormoonid langevad, südamerütm stabiliseerub ja ärevus väheneb.

Palve, rituaal, meditatsioon, isegi “ma usun, et kõik läheb hästi” aktiveerivad parasümpaatilist närvisüsteemi (Parasümpaatiline närvisüsteem on keha “rahunemise ja taastumise režiim”. See on osa autonoomsest närvisüsteemist – see tähendab, et ta töötab automaatselt, ilma et sa peaksid sellele mõtlema).

See tähendab, et usk mõjutab otseselt keha. Ja see on juba puhas bioloogia.

Usk on oluline komponent ka siis, kui räägime sotsiaalsest kuuluvusest. Inimene on karjaloom ja usk on üks tugevamaid grupisideme mehhanisme.

Ühine usk loob ühisidentiteedi, moraaliraamistiku, selle mõnusa “meie” tunde. Bioloogiliselt tähendab see suuremat ellujäämisvõimalust. Üksik inimene on nõrgem kui kogukond.

Seega usk ei ole ainult individuaalne – see on sotsiaalne liim.

Aga kas see tähendab, et usk on nagu vesi või toit? Nii mõnigi inimene võib nüüd öelda, et ta ei usu millessegi. Samal ajal ta usub siiski teaduslikku maailmapilti, moraalsesse progressi

või inimväärikusse. Samuti usub suur osa inimestest (vähemalt tahaks nii loota), et ausus on parem kui vale. Need on samuti uskumused.

Täielikku tähendusetust on psüühikale raske taluda. Krooniline eitamine tähendab reeglina, et inimesel on depressioon või ta elab läbi eriti raskeid aegu. Muidugi ei tähenda see seda, et näiteks kõikidel ateistidel on depressioon. See tähendab, et tähenduse puudumine on riskitegur.

Oleme oma arutlusega sealmaal, et inimene vajab tähendust ja usk on üks viisidest tähendust luua. Usk ei pruugi olla bioloogiline vajadus nagu hapnik. Aga tähendusevajadus näib olevat sügavalt bioloogiline, vähemalt minu maailmapildis on see nii.

Kui vaadata maailma ajalugu, siis praktiliselt igas kultuuris on müüdid, rituaalid, üleloomulikud olendid ja pühad sümbolid, mille kaudu inimesed püüavad leida asjadele ja nähtustele seletust ja tähendust.

Kui peatuda usul kui religioonil, tuleks võibolla alustada hoopis sellest, et mõista, mida usk üldse tähendab. See on ju iga inimese jaoks väga erineva tähendusega. Mõni usub Jeesust, mõni oksakimpu ja mõni vanaema tuhka – ja see ikka töötab. On kummaline, kui universaalne nähtus usk on ja kui kaua on see inimkonnaga koos eksisteerinud.

Inimkond on leiutanud ratta, WiFi ja gluteenivaba saiakese – aga üks asi pole kadunud: vajadus millessegi uskuda. Kuidas see võimalik on?

Liigume siin tähenduse otsimisega edasi. Inimene ei talu tühjust. Mitte füüsilist – vaid tähenduse tühjust.

Kui maailm on lihtsalt juhuslik aatomite kokkupõrge, mis lõpeb unustusega, siis tekib kaks võimalust: kas nihilism ehk kõige ja kõigi eitamine või midagi, mille külge klammerduda. Enamik meist valib teise variandi.

Usk on nagu vaimne gravitatsioon. Ta annab suunatunde. Ta hoiab mõtteid koos. Ta ütleb: “See kõik ei ole lihtsalt juhus.”

Ennist mainisin ateiste, kelle jaoks usk kui religioon on tühipaljas õhu puhumine. Aga isegi ateistil on usk. Ta usub mõistusesse. Ta usub teaduslikku meetodisse. Ta usub, et loogika on parem kompass kui ilmutus. See on samuti usk – lihtsalt teise nimega.

Miks usk on inimese ellujäämise tööriistakohvris nii olulisel kohal? Usk ei tööta tingimata sellepärast, et see on objektiivselt tõene. Ta töötab sellepärast, et see muudab inimest.

Kui inimene usub, et Jumal ja universum hoiab teda või et esivanemad valvavad tema üle, siis ta käitub teistmoodi. Kui inimene usub, siis on ta rahulikum, julgem, talub paremini raskust ja mis peamine, ta ei tunne end täiesti üksikuna.

Mis omakorda tähendab, et meie aju reageerib sellele: stress langeb, närvisüsteem rahuneb ja tehtud otsused muutuvad kindlamaks.

Nii et jah – usk toimib universaalselt. Sest inimene toimib universaalselt.

Tuleb meelde, et kuskil raamatus võrreldi usku kui nähtamatut tellingut, mille najal sa elus kõrgemale ronid. Ükskõik, kas selleks tellinguks on Jeesus, karma, vanaema tuhaga urn või uskumus iseendasse – ikka on see elus edasijõudmisel suureks abiks.

Usu telling ei pruugi olla maja ise. Aga olgem ausad, ilma tellinguta on raske ehitada.

Kas usk peab olema ratsionaalne? Kui sa küsid: “Kas see on loogiline?”, siis oled juba valinud ühe usu vormi – ratsionalismi. Aga inimene ei ole ainult loogika.

Me oleme surelikud, ärevad, igatsevad ja lõputult tähendust otsivad lihakehad. Usk on see liim, mis aitab meie eksistentsi koos hoida.

Aga mis siis, kui usk on vale? See on filosoofiline lõks. Sest isegi siis, kui usk pole objektiivselt tõene, võib ta olla eksistentsiaalselt kasulik. Arstid ütleksid selle peale, et ka platseebo efekt töötab hästi. Sest lootus töötab. Rituaal töötab. Kas see tähendab, et tõde polegi oluline? Ei, mitte seda. Aga see tähendab, et inimene ei ela ainult faktidest. Sageli piisab meile pelgalt usust ja lootusest, et elumere lainetel edasi sõuda.

Ajalooliselt on ma peetud väga veriseid sõdu, tõestamaks, kelle usk on kõige õigem. Aga võib-olla on küsimus valesti püstitatud. Võib-olla ei ole usk mõeldud võitmiseks. Võib-olla on ta mõeldud kandmiseks.

Võibolla on nüüd mõni lugeja ahastuses, sest ta tõesti usub, et ei usu millessegi ja tal ei ole millegi najale toetuda. Aga jälle filosoofiliseks minnes, sellisel juhul usud sa sellese, et sa ei usu. Ja see on ka usuline seisukoht. Isegi “ma usun ainult sellesse, mida näen” on usk meelte usaldusväärsusse. Täielik neutraalsus on peaaegu võimatu.

Miks usk on vajalik? Sest inimene teab, et ta sureb. Ja see teadmine on liiga suur, et seda üksinda kanda. Usk – ükskõik milline – annab elule tähenduse, järjepidevuse ja mis peamine, lootuse. Ja see on otsekui amortisaator, mis on puhvriks meie igapäevaelu ja teadmise vahel, et ühel päeval peame nagunii surema.

Mida me siis täna õppisime?

Inimene vajab midagi, millele toetuda, kui maa jalge alt korraks kaob. Ja võib-olla ongi see kõige universaalsem asi meis – mitte see, mida me usume, vaid see, et me üldse usume.