Me kõik muretseme, kes rohkem või vähem. Iseenesest pole muretsemises midagi halba, see on meisse evolutsiooniliselt sisse kodeeritud. Kui
muretseme päeval selle pärast, mida õhtuks toidulauale panna, on kõik korras – sellega me garanteerime, et õhtul on kõht täis ja me ei sure nälga. Või kui muretseme, et jääme kõledate ilmadega haigeks, siis järelikult tuleb sall kaela panna ja asi kombes.
Muretsemine on seega peamiselt mõtlemine tulevastele sündmustele. Aga kui eluterve muretsemine muutub pidevaks ja võtab ära suurema osa meie päevast, oleks aeg oma mõttemustreid ümber sättima.
Vana hea küsimus: „kas ma saan selle mure osas päriselt midagi ära teha?“ on sageli suureks abimeheks. Näiteks muretsemine Ukraina sõja pärast või kliima soojenemise üle on heaks näiteks üle muretsemisest. Jah, need on suured probleemid, aga meil üksikisikuna puudub nende asjade üle igasugune kontroll.
Muretsemine saatanlikkus peitub mure tasapisi suuremaks paisutamises ehk siis me ehitame baasmure peale järjest uusi muresid. Näiteks muretseme, kas keerasime ikka korteriukse lahkudes lukku. Normaalne käitumine, eks. Aga siis hakkab meie aju peale küpsetama uusi muresid. Kas on ikka kindel, et keerasin lukku? Näed, võti on ka teises taskus nagu tavaliselt. Järelikult ma vist ikka ei keeranud. Tõenäoliselt ei keeranudki. Ja täna nagunii mingi suvaline töll trepikojast katsub meie korteriust. Ja see on ju lahti. Nii, mu korteriuks on lahti ja keegi katsub seda. Mu korteris on sularaha ja uus arvuti, mille juhuslik sissetungija kaasa haarab. Nii, ma jätsin korteriukse lahti, varas käis ja nüüd olen puupaljas. Ja nii edasi. Ja nii edasi. Tuleb tuttav ette?
Kirsikesele tordi otsas on tõsiasi, et muretsemine ei paikne ainult meie ajus. Kui see muutub liiga suureks, kogeme seda terves oma kehas. Muretsemise füüsilised sümptomid on muuhulgas uinumisraskused, kiire väsimine, rahutus ja võimetus lõõgastuda, lihaspinged ja – valud.
Miks me muretseme?
Me oleme võimelised muretseme mistahes asjade või olukordade pärast. Isegi siis kui asjad edenevad kenasti, võime end tabada mõttelt: „mul on praegu ideaalne töökoht, aga mis juhtub siis, kui sealt kinga saan?“ Kusjuures põhjus selliseks muretsemiseks puudub täielikult, ülemus on sinuga rahul, töökollektiiv sõbralik ja sina ise saad tööl hästi hakkama. Ja ometi, selline muremõte võib vabalt tulla ja hakata sind otsast närima.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et muretsemise vallandavad järgmised tüüpolukorrad:
1) Ettearvamatud (on ebaselge, mis saab edasi). Näide: mu praeguses töökohas on kõik hästi, aga saame kohe uue ülemuse. Äkki mul temaga ei klapi?
2) Uudsed ja tundmatud (meil puuduvad varasemad kogemused, millele toetuda). Näide: uus ülemus on mulle võhivõõras inimene, ma ei tea isegi tema tausta.
3) Mitmetähenduslikud (avatud erinevatele tõlgendustele). Näide: uus ülemus on naisterahvas ja mina olen kollektiivis ainus mees. Kas see võib tulevikus osutuda probleemiks?
Psühholoogid eristavad muresid, mis sisaldavad „reaalseid probleeme“ vastandina „hüpoteetilistele probleemidele“.
Reaalsed probleemid on asjad, mis nõuavad kohest lahendamist. Näiteks lähenev sügis nõuab, et vahetaksime välja oma riidekapi sisu, vastasel korral külmetume, jääme haigeks ja meil on oht isegi surra.
Hüpoteetilised probleemid võivad tähendada kõige mustemate stsenaariumite peas idandamist. Näiteks kui oleme salli koju unustanud, võime peas visualiseerida, et nüüd jääme haigeks ja sureme ära.
Millal muutub muretsemine probleemiks?
Muretsemine muutub probleemiks siis, kui see takistab elamast igapäevast, normaalset elu, kui see hakkab tekitama kurnatust ja lootusetust. Eluterve muretsemine aitab igapäevaelus lahendada erinevaid probleeme, aitab soovitud saavutada. Liigne muretsemine, seevastu, tekitab sinus lootusetust, ärritust ja kurnatust ning ei lahenda tegelikke probleeme.
Mida saan oma murega ette võtta?
1) Psühholoogid on arvamusel, et heaolu tuleneb elust, kus on tasakaalus tegevused, mis annavad sulle naudingut ning saavutus- ja lähedusetunnet. Seega, säilita oma elus tasakaal.
2) Tee kindlaks, kas sinu mure on „reaalne probleem“ või „hüpoteetiline probleem“. Selleks tarbeks on hea kasutada mure lahendamise puud, mille ka siin avaldame. Oluline on õppida lasta minna hüpoteetilistel muredel ja keskenduda pärismuredele.
3) Harjuta mure edasilükkamist. Muretsemine on väga nõudlik, see võib tekitada tunde, et pead sellega tegelema just nüüd ja praegu. See kehtib eriti hüpoteetiliste murede peale. Püüa murede jaoks leida oma kindel aeg, lükata need kindla aja peale. Näiteks sea endale sisse muretaimer: täna kella seitsmest õhtul ma tegelen veerand tundi ainult muretsemisega. Ülejäänud osa päevast ma muretsemisele aega ei raiska.
4) Ole enesekaastundlik. Negatiivse hoiaku asemel püüa harjutada oma ärevusele ja muremõtetele lahkuse ja kaastundega reageerimist.
5) Proovi teadvelolekut. Me elame just siin ja praegu. Minevikku me muuta ei saa ja tuleviku osas pole me samuti kindlad, mis juhtuma hakkab. Kui muremõtted tabavad sind, püüa rahulikult hingata ja näiteks keskenduda ümbritsevate helide kuulamisele. See toimib kui ankur, mis aitab praegusesse hetke tagasi tulla ja muremõtetest lahti lasta.
Lõpetuseks mõned nõuanded, kuidas muretsemist vähendada.
1) Sea oma elus rutiin. Rutiinist on saanud meie ühiskonnas vaat´ et sõimusõna, aga tegelikult pole üldse halb, kui sul on näiteks kindel toitumise ja uinuma mineku ajagraafik.
2) Püsi vaimselt ja füüsiliselt aktiivne. Lisa päevaplaani tegevusi, mis aitavad su vaimu ja keha hoida tegusatena.
3) Märka ning piira mure vallandajaid. Proovi märgata, mis täpsemalt sinu muremõtteid vallandab. Äkki liigne uudiste lugemine ja Facebooki postituste jälgimine?
4) Toetu usaldusväärsete uudistele allikatele. Tänapäeval on infomüra tohutu ja kahtlase taustaga uudistel on kerge sinus muremõtteid tekitada.
Kasutatud materjalid: „Muretsemise ja ärevusega elamine keset ülemaailmset ebakindlust“.
Opmerkingen