Üksiolek kui luksus, mitte karistus – kuidas õppida nautima oma seltskonda

Eestlane ja üksiolek – kõlab nagu vana sõprade paar. Meil on isegi rahvustoiduks kama, mida saab süüa täiesti üksi ja ilma suurema vaevata. Aga ometi on üksiolek tänapäeval kuidagi kahtlase maiguga. Kui ütled, et lähed laupäeval üksi kinno või istud kohvikus raamatu taga, siis leidub alati keegi, kes küsib kaastundlikult: “Kas sul tõesti kedagi ei olnud, kellega minna?”

Aga äkki üksiolek polegi kurbuse märk? Äkki on see luksus, mille väärtust me ei oska enam hinnata, sest elame maailmas, kus kogu aeg peab olema "sotsiaalne", "aktiivne", "ühenduses"?

Minul on üksiolemise vajadus kerkinud aastatega järjest kõrgemale positsioonile. Kui olin 20, ma ei talunud üksinda olemist silmaotsaski. Niipea, kui ärkasin, haarasin telefoni järele või mis tavalisem, ajasin kohe riided selga ja jooksin uksi paugutades õue, vastu uutele seiklustele. Nüüd aga, kolmkümmend aastat hiljem, olen õppinud nautima pelgalt iseenda seltskonda. Nii tore on teha tassike teed, istuda mugavasse tugitooli, sulgeda korraks silmad ja lasta mõtted ripakile. See on otsekui meditatsiooni üks vormidest. Sama olen täheldanud ka oma eakaaslaste juures: üha vähemaks jäävad õhinapõhised nädalavahetuse telefonikõned, mille sisuks oli tavaliselt: ”Noh, mis värk on, teeme ka midagi vää?” Selle asemel kuulen vastuseks, kui juhtun mõnele endisele relvakaaslasele helistama, õnnelikku ebamäärast pominat: ”Ah, mis ma ikka teen, lebotan niisama ja naudin päeva!” Viis pluss suhtumine!

Üksiolek ei ole sama mis üksildus

Alustuseks tuleb teha vahet kahel asjal: üksiolek ja üksildus.

• Üksildus on see, kui tunned, et tahaksid kellegagi koos olla, aga pole kedagi võtta.

• Üksiolek on see, kui valid teadlikult, et tahan iseenda seltskonda.

  
  

Üksildus võib tõesti haiget teha. Aga üksiolek… see on pigem nagu spaapuhkus, ainult et ilma hinnalise hommikumantlita ja teise inimese jalanõudeta, mis sulle kogemata varba peale astuvad.

Miks me kardame oma seltskonda?

Põhjus on lihtne: oleme harjunud pideva stimulatsiooniga. Telefon piiksub, Netflix ahvatleb, sõprade Instagram on täis naerunägusid ja edukaid väljasõite. Kui järsku jääd üksi, siis tuleb esimesena kohale vaikus – ja oh õudust, ka iseenda mõtted. Mõni avastab sel hetkel, et ta ei teagi, mida talle tegelikult meeldib teha, kui keegi teine pole otsustamas.

Aga siin peitubki üksiolekus võlu: see annab sulle võimaluse päriselt kuulata iseennast, mitte ainult seda, mida algoritmid sulle ette sööda toovad.

Kuidas üksiolekust luksus teha?

1. Broneeri endale aega nagu kallile sõbrale.

   Kui su kalendris on kohtumised töö ja sõpradega, siis miks ei võiks seal olla kohtumist ka “iseendaga”? Pane kalendrisse: laupäev, kell 15: mina + kohvitass + lemmikraamat.

   
   

2. Tee üksiolekust rituaal

   Põleta küünal, pane selga oma kõige mõnusam kampsun, kuula muusikat, mida sa ei pea kellegi teisega arutama. Tee sellest midagi erilist, mitte lihtsalt “ma ei leidnud sõpra kaasa”.

   
   

3. Proovi uusi asju üksi  – täpsematest võtetest räägin natuke rohkem allpool.

   Mine kinno, näitusele, isegi restoranis võib üksinda söömine olla vabastav. Alguses tundub imelik, aga üsna pea märkad, et tegelikult ei huvita kedagi teist, kas sa oled üksi või mitte – nad on oma friikartulite ja friikartulidieediga liiga ametis.

   
   

4. Pane tähele, mida sa päriselt naudid.

   Kas see on raamatu lugemine, metsas jalutamine, joonistamine, kokkamine? Üksiolek annab sulle võimaluse katsetada, ilma et keegi kõrvalt ohkaks või pakuks oma “palju paremat ideed”.

   
   

5. Kasuta üksiolekut laadimiseks.

   Inimesed on nagu telefonid – isegi parim aku saab tühjaks. Üksiolek on laadija, mis paneb sind jälle särama.

Väike huumor ka juurde

• Üksi kodus olemine tähendab, et saad süüa otse potist ja keegi ei pöörita silmi.

• Sa saad kuulata oma lemmiklugu viis korda järjest ja mitte keegi ei küsi: “Kas sul midagi muud ka Spotify’s on?”

• Ja ausalt, kes veel peale sinu ise hindaks seda, et sul on kodus kolm erinevat pleedi ja igaüks neist täidab erinevat emotsionaalset rolli?

  
  

Üksiolek pole häbimärk ega karistus, vaid luksus, mida me liiga tihti maha müüme – netis möllamise, ürituste ja kohustuslike kohvikutuuride eest. Kui oskad iseendaga hästi läbi saada, siis on sul alati kaaslane olemas. Ja see kaaslane ei unusta kunagi sind, ei hiline ega jäta kokkulepitud ajaks tulemata.

Nii et järgmine kord, kui keegi küsib: “Kas sul tõesti kedagi ei olnud, kellega minna?”, siis naerata ja vasta: “Ikka oli – mu kõige parem seltsiline: mina ise.”

Millised oleksid praktilised nipid üksiolemise huvitavaks tegemiseks?

Minul on tekkinud läbi aastate mitmeid nippe ja trikke, kuidas endaga hästi läbi saada ja oma seltskonda nautida. Katsun mõned kirja panna.

Esiteks, mis alati hästi töötab, on endale piduliku õhtusöögi vaaritamine.Mitte lihtsalt võileib, vaid mitmekäiguline roog. Katad laua, paned küünlad ja sööd nagu restoranis – ainult et klienditeenindus on kindlasti parem. Sinna juurde – või õhtusöögi järele-  sobib lugeda raamatut, mille üle oled ammu naernud või nutta tahtnud.Raamat üksi lugedes on nagu privaatne kino – ja keegi ei küsi, mis leheküljel sa oled.

Kinost rääkides, alati on hea mõte minna üksinda kinno või teatrisse. See tundub esmapilgul veider, aga vabadus valida film või etendus ainult oma maitse järgi on puhas luksus. Enne või pärast teatrit on hea kasutada veel ühte magusat võtet, nimelt avasta oma linn või küla turistina.Pane selga mugavad jalanõud (kinno võid ju minna ka botastega) ja jaluta nagu võõras – pildista maju, uuri parke, mine kohvikusse, kuhu muidu ei satu.

Mis veel kindlasti aitab, on oma blogi või päeviku alustamine.Kirjuta vabalt – keegi ei loe peale sinu (välja arvatud siis, kui sa just avalikult blogid). Mõnikord on see parim teraapia.

Nüüd tuleb vana hea klassika: õpi midagi uut. Olgu see kitarri esimene akord, uus tantsusamm YouTube’ist või hispaaniakeelne “Buenos días!” – aju rõõmustab igal juhul.

Mis mulle alati palju nalja ja lõbu pakub, on joonistamine – teen seda isegi siis, kui tean, et mulle on elevant käe peale astunud.Keegi ei pea nägema. Värvid ja jooned aitavad mõtted lahti lasta ja annavad loovuse tunde.

Ikka ja alati aitab üks truu sõber – muusika. Üksinda olles saad muusikat kuulata nii, et keegi ei sega.Pane pähe kõrvaklapid või kuula kodus kõlaritest täiega – ja tantsi, nagu sul oleks omaette diskosaal. Peeglist vaadates tundub see ehk koomiline, aga mis sest – keegi ju nagunii pealt ei vaata ja sind ei arvusta.

Võte, mis sobib eriti naistele, aga miks mitte ka meestele, on korraldada endale spaa-õhtu.Näomask (ka mehed võivad seda teha!), soe vann, lõhnaküünlad ja muusika. Null eurot ja null järjekorda.

Minu igapäevane rutiin on jalutamine. Võimalusel teen seda puhtas looduses. Siit ka minu soovitus – mine loodusesse.Mets, meri või lihtsalt park – seal saad rahu ja vaikuse, mida ükski sotsiaalmeedia infovoog ei paku.

Kui tabad end vastavalt tujult ja aega natuke on, proovi meditatsiooni või hingamisharjutusi.Kui vaikusesse jäämine on raske, siis juhendatud meditatsioonid on nagu mõtteline kiirabi, neid leiab tasuta netist lausa lademete kaupa.

Mis mulle küll reeglina väga ei meeldi, aga vahest on isegi päris vahva, on väikestviisi koristamine või kodus ümberkorralduste tegemine.See tegevus annab korrastatuse tunde ja üksi on mõnus, sest keegi ei sega su peidetud sisekujundaja annete avaldumist.

Ahjaa, veelkord söögi juurde tagasi tulles. On ütlemata lõbus katsetada köögis ”veidrate retseptide õhtut”. Ühenda juhuslikud külmkapist leitud asjad – vahel tekib üllatav meistriteos, vahel naljakas katastroof. Mõlemal juhul elamus olemas!

Ennist rääkisin linna peal ringi tuulamisest, aga seda lihtsat jalutuskäiku annab edasi arendada, õppides tundma oma linna kultuuri (näiteks Tartu pakub selleks oivalisi võimalusi).Mine üksi muuseumisse, galeriisse või isegi raamatukokku – seal saad rahus keskenduda sellele, mis sind päriselt huvitab.

Ma ei ole väga edev inimene, aga vahest tuleb peale lollitamise tunne ja siis ma lõbustan ennast fotosessiooni tegemisega.Tee selfisid, proovi kaameraga mängida, leia uusi nurki – saad korraga nii loomingulise kui ka enesehinnangut tõstva kogemuse.

Kui õue minna ei viitsi ja kõht on mõnusalt täis, piisab vahest sellest, kui istud laua taha ja paned kokku oma ”unistuste nimekirja”.Koosta täitmist vajavate ideede nimekirivõi kirjuta välja 10 asja, mida tahaksid kunagi teha. See motiveerib ja annab lootust.

Sellest nimekirjast edasi liikudes, kui sind tabab Pegasuse puhang, proovi kätt kirjutamisega.Luuletus, lühijutt, isegi lähiajal vajalike toimetuste kirjapanek võib muutuda loominguliseks, kui lubad endal sellega mängida.

Üks mõnus tegevus, mille alles hiljaaegu enda jaoks avastasin on, üksinda lauamängu mängimine või pusle kokku tagumine.Jah, ka see on võimalik! Mõned lauamängud (näiteks sudokud, kaarditrikid, arvamismängud) sobivad suurepäraselt ka ühele.

Ihaldad füüsilist liikumist? Pole probleemi! Sikuta jalga trennipüksid, pane pähe peapael ja tee trenni ainult enda jaoks.Proovi online-joogat, koduseid harjutusi või lihtsalt hüppa toas tantsides ringi. Pole publikut, pole hinnanguid.

Ja kui midagi ei viitsi teha või ennast liigutada, naudi lihtsalt vaikust ja mitte midagi tegemist.Seda oskust alahinnatakse. Mõnikord on suurim luksus lihtsalt vaadata aknast välja, juua teed ja lasta mõtetel kulgeda.

Üksiolek muutub huvitavaks siis, kui sa ei vaata seda kui “aega, mil pole teisi inimesi”, vaid kui kuldset võimalust iseendaga kohtuda. Ja ausalt – kes meist ei tahaks natuke rohkem teada saada inimesest, kellega elame 24/7?