Me kõik oleme surelikud – ja see on tore!

Paar päeva tagasi juhtusin kokku hea tuttavaga, kes on 61-aastane. Vahetasime uudiseid ja ma ei jõudnud ära kuulata, milliseid suuri plaane ta oma eluga teha tahtis. Küll minna õppima, vahetada töökohta ja hakata maja ehitama. Ma kuulasin ja kuulasin ning vajusin üha enam lonti, sest mina elan hetkes või maksimaalselt tänases päevas ning olen üldse loobunud unistamast. Lõpuks ei jaksanud ma sõbra vadinat ära kuulata ka käratasin üsna kurjalt: ”Kuule, lõpeta, saja aasta pärast ei mäleta sind keegi!” Sõber natuke solvus ja kadus üsna ruttu podisedes nurga taha.

Mina jäin, mokk töllakil, keset tänavat seisma ja sattusin mõtisklustesse. Tõsi küll, kui oled oma elukaarel langustrendis, tuleb paratamatult mõelda kui mitte veel surmale, siis pensionile kindlasti. Ent kas on tark elu viimase päevani rabeleda või tasub keskea saabudes võtta kõike natuke rahulikumalt ja lasta oma vaimul ning kehal veidi puhata?

Me kõik tahame endast järele jätta midagi ilusat. Kas lapsi, lapselapsi, kodu, ilusa laulu, raamatu või tohutult piraka iluaia. Kui meil ei õnnestu endast pärandada midagi füüsilist, tahame ikka, et meid vähemalt mäletatakse hea sõnaga. Ühesõnaga, keskmine inimene tahab, et temast jääks järele ilus märk tulevastele põlvedele.

Tõsiasi on see, et tegelikult unustab Universum inimese eksistentsi üsna ruttu. Noh, on mõned kirjanikud, kunstnikud või valitsejad, kelle nimi kõlab inimeste huulil paarsada, olgu, paar tuhat aastat pärast nende surma. Aga kosmose ajaühikutega võrreldes on paar tuhat aastat kökimöki. Mõtleme siis nii, et mida me teame inimestest, kes elasid meie maadel 10 000 aastat tagasi? Millist kuulsust sellest perioodist mäletame? Null!

Seega, ükskõik kui meeletult me ei rabeleks või omale nime ei teeks, siis ühel päeval – tõenäoliselt vaiksel ja väga tavalisel päeval – ei mäleta sinust enam mitte keegi. Ei su nime. Ei su nägu. Ei seda, et sa kord solvusid selle peale, mida keegi 2026. aastal valesti ütles. Ei sinu Facebooki saavutusi. Ei seda, kui väga sa muretsesid.

Kas see teadmine on masendav? Minu jaoks mitte, pigem vastupidi, see on tohutult vabastav. Kui mõtlen sellele, et sada aastat hiljem on maailm täis inimesi, kes ei tea, kes ma olin ja on täis muresid, mis pole minuga kuidagi seotud, siis tunnen, nagu oleksid mulle tiivad selga kasvanud. Jess, tuleb välja, et Universum ei pea minuga praegu vimma, see kõik on ajutine ja kaduv, kaasa arvatud hetkel kohutavalt suurena tunduvad mured ja probleemid. Ühel päeval kaob kõik ja maailm sammub edasi, otsekui poleks midagi olnud.

Tundub, et siin teebki suur osa inimestest oma arvutustes vea. Kui mina elan ainult tänases päevas (võtan ühe päeva korraga), siis paljude jaoks tundub, nagu nad elaksid igavesti, nagu neid hinnataks iga päev. Elatakse tundega, et keegi kogu aeg kuskil paneb hindeid, peab arvet, mäletab kõike. See sunnib meid veel tugevamini edasi rühkima ja näitama ennast heast küljest - püüame olla versioonid iseendast, mis näeksid hea välja kellegi teise silmis.

Nüüd küsin: aga kelle silmis täpselt? Selle inimese, keda saja aasta pärast ei eksisteeri?

Hetk on ainus asi, mis päriselt on.

Minevik on mälufail, mida aju pidevalt ümber kirjutab. Tulevik on prognoos, mis eksib peaaegu alati.

Ainus asi, mis päriselt eksisteerib, on praegune hetk: see hingetõmme, see mõte, see tunne kehas, see võibolla veidi ebamugav, võibolla veidi ilus hetk.

Täiel rinnal elamine ei tähenda iga päev mäetipu vallutamist, Instagrami väärilist elu või lakkamatut õnnetunnet.

Elada ilusat elu tähendab: olla kohal, lubada endal tunda, mitte joosta ära ebamugavuse eest ja mis peamine, mitte säästa elu „hilisemaks“.

Miks me nii väga kardame elada?

Sest me kardame eksida, olla naeruväärsed ja kahetseda. Tulen nüüd endise mõttekäigu juurde tagasi. Tee, mis sa praegu teed, aga sada aastat hiljem: ei tea keegi, et sa eksisid; ei tea keegi, et sa kukkusid; ei tea teegi, et sa ütlesid koosolekul midagi imelikku.

Kahetsus on kummaline luksus, mida me endale lubame, nagu see oleks ajatu vara. Tegelikult on see ajutine emotsioon väga lühikeses ajavahemikus.

Elu ei ole projekt, mida tuleb pidevalt optimeerida.

Oma elu elades sa ei pea olema maksimaalselt produktiivne, kasutama kõiki võimalusi ega püüdma saavutada „parimat versiooni iseendast“. Nagu juba mõistsime, siis sada aastat hiljem ei ole parimat, halvimat, mingisugust versiooni sinust.

On lihtsalt olnud elu. Ja kui sa vaatad elule tagasi, kas sinu elukvaliteeti mõjutas pigem saavutuste nimekiri või see, et sa tundsid, naersid, julgesid olla ehe ja vaba? Mind küll vähe huvitab fakt, et rahaliselt läks mul 1994. aastal väga hästi. Samas on mul tänaseni kristallselgelt meeles, kuidas ma samal ajal tõmbasin Riia maanteel kihutava auto eest ära teele ukerdanud lapse. Toona, noorena, hindasin muidugi pigem raha veetlust aga nüüd, elu eelõhtul, mõtlen pidevalt tagasi päästetud lapsele – ja mitte kordagi teenitud rahale või hetkelisele kuulsusele.

Toon vahelduseks väikese paradoksi: kui sa tõesti võtad omaks mõtte, et saja aasta pärast ei mäleta sind keegi, siis sa muutud lahkemaks, sa võtad riske, mis päriselt loevad, siis lõpetad enda pideva kontrollimise ja sa hakkad elama rohkem enda, mitte kujuteldava publiku jaoks.

Unustus ei tee elu mõttetuks. Ta teeb selle intensiivseks.

Nii, et tasub elada siis käesolevas hetkes. Mida siis tuleks teha? Algatuseks, mitte midagi suurt. Tee väikseid, päris asju: ütle üks aus lause, kuula inimest päriselt, naera, isegi kui see pole „praktiline”, mine jalutama ilma eesmärgita või tunnista, et sa ei tea – mitteteadmine ei tee sinust automaatselt rumalat inimest. Need on head nipid, kuidas elada elu päev korraga.

Kas on veel nippe, kuidas võtta elult viimast? Ilma läbipõlemata ja ilma teesklemiseta?

Mina olen õppinud tegema asju aeglaselt, vähemalt osa ülesannetest küll. Maailm sunnib meid kiirustama, kõike peab tegema võimalikult efektiivselt. Ma lähen küll päevase vooluga kaasa, aga hommikuti võtan aja maha ja teen kõike aeglaselt. Ma joon kohvi vähemalt pool tundi, solistan pesta teine samapalju. Siis varun piisavalt aega, et enne asjatoimetuste tegemist oleks mul aega teha üks mõnus jalutuskäik. Ja see kõik töötab – kui olen hommikul aeglane, tuleb päevakiiruses ringi tuhisemine välja palju efektiivsemalt.

Aeglus ei ole laiskus. See on kohalolu treening.

Teine asi, mida tasub proovida, on rääkida vähemalt üks lause, mida me tavaliselt hammaste taga hoiame. On see siis tänu avaldamine, piiri tõmbamine või aus arvamus. Kui oled enda ja teiste vastu aus, siis tunned kehas seletamatut sisemist kihelust ja õnnetunnet – sinu hormoonid tunnustavad sind õige käitumise eest.

Mis teeb veel elust päriselu, on kontoritoolilt tõusmine ja õue minek. Puuduta midagi päriselt, olgu see siis puit, kivi, muld, metall, vesi, putukas või kellegi käsi. Sinu keha tahab kinnitust, et maailm on päris – ja seda tehes muutub ka sinu tuju natuke paremaks.

Kui asjaliku maailma lained löövad üle pea, tee korraks midagi täiesti kasutut. Tee miskit, millel pole otsest tulemust. Näiteks sirgelda midagi paberile, kuula lamades muusikat (kui on ruumi ja boss lubab) või mine õue ja vaata pilvi. Kasutu tegevus ei ole aja raiskamine, see on endale hingamisruumi andmine.

Kui sa õpid elama hetkes, hakkad märkama väikeseid asju, mis on sinu ümber ja mis teevad meele rõõmdaks. See võib olla valgustriip seinal, kellegi hääl, sügisene mesimumm või ka vaikne hetk kontoris. Kui sa pisikesi asju enda ümber ei märka, ei tähenda see, et seda kõike pole olemas – lihtsalt, sa oled oma mõtetega mujal. Proovi oma mõtted iga päev, kasvõi korraks, pisiasjade nägemisele ümber lülitada ja sinu maailm muutub tundmatuseni!

Kui siiani oleme rääkinud vaimu teenimisest, märkamaks väikeseid asju, siis ei tohi ka ära unustada enda keha. Kui vähegi saad, liiguta keha nii, et see tunneks end elusana, mitte karistatuna. Ära liiguta mõttega, et nüüd peab trenni tegema, vaid venita end kergelt või kasvõi tantsi köögis kui võileiba meisterdad. Keha ei ole projekt. Ta on kaaslane.

Kui päeva lõpetad, täna ennast. See ei pea olema pikk eepos, piisab täiesti kui ütled: „Täna oli piisav.“ Ütle see neutraalne lause isegi siis, kui kõik ei läinud plaanipäraselt. Sõna “piisav” on vastumürk lõputule rahulolematusele.

Üks viis päev täiel rinnal enda jaoks elada, on ühe mikrovaliku enda kasuks tegemine. See on väike, aga teadlik samm. Ütle ”ei” asjale, mida sa tegelikult ei taha. Ütle ”jah” väikesele puhkepausile, kuigi aega nagu selle jaoks ei jaguks. Võta paus, enne kui tahad kellegi peale plahvatada. Elu ei muutu ühe suure otsusega, vaid paljude väikeste kaudu.

Lõpetuseks, mõtle igal õhtul, et see päev, mis just läbi sai, ei tule eales tagasi. Kas elasid selle päeva täisväärtuslikult? Kui mõtled möödunud päevale, tunned korraga nii ilu kui leina – ja just see teebki käesoleva hetke päriseks. Ära püüa möödunud päeva endaga kaasa võtta ega salvestada, samuti mitte korrata. Luba päeval selliseks jääda nagu ta oli. Kui seda teed, rahuned ja sind külastab kosutav