Täna tahaksin rääkida raamatust, mis võiks peituda iga eestlase raamaturiiulil. Tegemist on Tommy Helsteni kirjutatud teosega „Saad kõik, millest loobud.“
Selles väärt lektüüris käsitleb autor mitmeid elu paradokse, millega tahes-tahtmatult iga päev kokku puutume.
Ühena teemadest lahkab Tommy teemat, milleks on tugevus ja nõrkus, nende mõistete analüüs ja juppideks lahti lammutamine. Tõepoolest, mis on õigupoolest tugevus ja mis on nõrkus? Usume, et teame küsimusele une pealt vastust, aga kui hakkame asja peale sügavamalt mõtlema, siis tunneme kimbatust ja arusaama, sest asjad on märksa keerulisemad kui algselt mõtlesime.
Kas väliselt tugev inimene on alati tugev või püütakse tugevuse abil nõrkust varjata? Teisiti öeldes, kas on olemas haiglaslikku tugevust? Veelgi kaugemale minnes – kas on võimalik põdeda tugevust nagu haigust? Kas meie kultuur on tegelikult haigestumas tugevusse, kaotades kontakti nõrkusega?
Kuna autor ise on pärit Skandinaaviast, on talle vägagi tuttav meil valitsev macho-kultuur. Ülistatakse kõike tugevat, inimene peab olema tugev, et olla edukas ja ka asjad tema ümber peavad olema vastupidavad, tugevad. Õrnus, haprus, haavatavus on teemad, millest tugevate seltskonnas – ehk siis laiemalt ühiskonnas tervikuna – eriti ei räägita. Õrn ja habras meesterahvas võrdsustatakse sageli homoseksuaalsusega ja sealt edasi teame ju, et kogu homomajandus on meie ühiskonnas terviklikult negatiivse alatooniga.
Niisiis, kas tugevus on nõrkuse puudumine? Või sünnib tugevus sellest, et nõrkust eitatakse?
Tegelikult on ju nii, et tugevus ja nõrkus moodustavad vastandite paari, milles võime hoomata paradoksile omast dünaamilist pinget. Kogu meie elamine on üles ehitatud duaalsusele: on külm ja kuum, must ja valge, hea ja halb, tugev ja nõrk. Selle loogika põhjal võiks nagu väita, et ilma nõrkuseta ei oleks ka tugevust. Kuidas me oskame mõõta ja hinnata tugevust, kui meil puudub nõrkuse vastaspool? Mis juhtuks maailmas siis, kui me oleksime kõik tugevad – nii sisemiselt kui väliselt – ja nõrkust üleüldse ei eksisteeriks? Minu meelest jalutaksime siis otsejoones hukatusse, sest vahel on vajalik/kasulik/paratamatu olla nõrk. Kui jääme näiteks haigeks, on ka kõige tugevam jõujuurikas – kasvõi hetkeks – nõrk. Nõrkuse abil oskame hinnata, kes vajab meie ühiskonnas abi. Nõrkus ja õrnus on taimelavaks loomingule, sest ma pole veel kuulnud, et mõni edukas kulturist tegeleks tipptasemel luulega. Aga luulet on vaja, et rikastada meie loomingulist pagasit, mis omakorda mõjub hästi meie vaimsele tervisele.
Kõik tahaksid olla edukad, atraktiivsed, intelligentsed ja kaunid. Keegi ei taotle ebaõnne, kriise ega eluga ummikusse jooksmist. Ajame taga tugevust ja ja väldime nõrkust, sest kujutleme, et tugev saab, mida tahab ja nõrk seevastu jääb kõigest ilma. Kas tuleb tuttav ette? Ometigi küsigem endalt, kas selline tugevuse kultuse taga ajamine on teinud meid õnnelikuks? Küsitlused näitavad, et pigem ei: meie seas vohab depressioon, ärevus, üksildustunne, hirm, aga ka ülesöömine ja unetus.
Järelikult võime julgelt väita, et meie ühiskonnas on tugevuse ja nõrkuse probleem lahendamata. Me ei tunne tugevuse ja nõrkuse tegelikku olemust ja väärtust. Tugevusega on asi selge – see on cool, – aga mida teha nõrkusega? See küsimus ajab meid segadusse, sest tegelikult ei ole meil halligi aimu, kuidas suhtuda enda ja teiste nõrkusesse. Kuna me ei näe nõrkuses midagi väärtuslikku, siis olemegi eneste jaoks loonud kultuuri, mis on üles ehitatud tugevuse ülistamisele. Kuid see on kipakas ja ühele poole kalduv monstrum, milles puudub harmoonia. Universumile aga meeldib tasakaal, sest nagu öeldud, kõik meie ümber – ja ka meie ise – oleme üles ehitatud duaalsusele.
Seega oleks viimane aeg lõpetada Universumi seadustele vastuvoolu ujumine ja enda jaoks selgeks mõtestada nii tugevuse kui nõrkuse olemus ja nende omavaheline – hädavajalik! – sümbioos meie igapäevaelus. Nõrkuses, õrnuses ja haavatavuses ei ole midagi halba, oluline on lihtsalt õppida, et need on võrdväärsed ja võrdselt vajalikud tugevusega.
Kui me selle teadmise enda jaoks paika saaksime, muutuks meie ühiskond palju paremaks ja inimesed tervemaks. Olen selles enam kui kindel.
Comments