Olen natuke kade inimeste peale, kes kurdavad, et neil pole mitte midagi teha ja et neil on igav. Mulle teeb vahest koguni tuska, et ma pole kunagi igavust kogenud. Mitte kordagi. Sest alati on midagi teha, pidevalt on millegi üle mõtiskleda või kui ongi aeg puhata, siis pole keeruline korraks juhe seinast välja tõmmata ja lihtsalt olla.
Kui olen palunud inimestel kirjeldada, milline on igavus, jäävad nad üllatuslikult kimpu ega oska küsimusele selgelt vastata. Tundub, et igavuse taga on peidus muud põhjused, mis tekitavad motivatsioonipuudust ja nullivad ära tegutsemistahte.
Julia Cameron ja Emma Lively kirjutavad raamatus „Kunagi pole liiga hilja uuesti alustada“ tabavalt, et igavus on mask, mida kanname, öeldes enesele: „Ah, mis sellest kasu on?“
Teisisõnu, igavus varjab hirmu. Väidame, et meil on igav, aga tegelikult on meil hirm. Kardame riskida ja midagi uut proovida. Paljud inimesed kannatavad igavuse käes, sõna otseses mõttes kannatavad. Igavust tundes leiame, et oleme ummikus. Tundub, et miski ei tekita meis elevust. Mõtleme, kas igavustunne üldse kunagi möödub. Teadmata, mida teha, satume paanikasse ja vajume seega veelgi sügavamale pimedasse paika, kust ei usu enam eales välja pääsevalt.
Selleks, et igavusest jagu saada, peame loidusest loobuma. Inimesed, kellel on selged sihid ja midagi tegemist, ei tunne kunagi igavust. Üks asi veel, mis sünnitab igavust, on ideede puudumine. Mäletan selgelt, kui olin ise töötu ja mul polnud otseselt midagi teha, päästis mind trööstitust olekust uute ideede genereerimine ja tulevikuplaanide tegemine. Jah, mu elu oli toona üsna armetu, ent mul polnud kunagi igav, sest mul olid minu ideed.
Millegipärast tuli praegu pähe, et igavus on nagu sõltuvus, mille all inimesed küll kannatavad, kuid ei taha/ei julge avalikult tunnistada. Minu meelest on see väär. Me ei tohiks igavustunnet eirata, vaid peaksime sellega ausalt tegelema. Igavustunne võib olla ebamugav, kuid saame seda muuta, kui oleme valmis tunnistama, et igavus muserdab meid ja ühtlasi astuma selle kõrvaldamiseks teatud samme.
Üheks sammuks, kuidas igavust peletada, on meie loomingulisuse (taas)äratamine. Me kõik oleme loomingulised ja meil kõigil on piiramatult loovenergiat. „Kulutades“ energiat positiivselt, avardame ja parandame ümbritsevat keskkonda ning kisume end tasapisi välja igavusemülkast.
Kui inimesed igavlevad ega kasuta oma loomingulist energiat tõhusalt, kipuvad nad probleeme tekitama. Seega soovitan tungivat, et igaüks meist leiaks ka kõige stressirohkemal – või just kõige igavamal – perioodil aega tegeleda millegi loomingulisega, olgu selleks siis joonistamine, luuletamine, kunstikogumine või miks mitte kasvõi peegli ees tantsimine.
Igavuse üks negatiivsetest külgedest on ka see, et tahtmata oma elus midagi muuta, kipume seda enam sekkuma teiste inimeste eludesse ja üritama seal korda luua. Kas teil ei torka pähe mõni tuttav sõber või sugulane, kellel on kodus istudes igav ja kes armastab teiega aegajalt kontakti võtta kas sõnumi ja telefoni teel ning esitada alati ühte ja sama küsimust: „No tsau, mis teed?“ Minule küll tuleb.
Loomingulisust positiivsel moel rakendades ja end arendades pole meil aega teiste eludesse sekkuda. Oleme rahul ja meil pole vaja teistes rahulolematust tekitada.
Muidugi, meil võib olla endale ebamugav tunnistada, et meil on igav ja et me ei oska midagi ette võtta, kuid oluline on jääda enda ees ausaks. Kui oleme seda tegema, tulevad ka kiiresti lahendused, kuidas igavusest võitu saada. Igavus ei salli tõde, vaid eelistab keerutamist ja vassimist. Meenutades kirjatüki algust, siis pole igavus mitte midagi muud kui maskeeritud hirm.
Igavus on salakaval vaenlane: see sunnib meid esitama suuri ja hirmutavaid küsimusi nagu: „Mida ma oma eluga peale hakkan?“
Igavuseravim on tegelikult lihtne. Tuleb endalt vaid küsida: „Mida tulemuslikku (produktiivset) võiksin just praegu teha?“ Sellist küsimust kardab igavus nagu katku. Ja sageli, enne kui oleme selle küsimuse esitamisel lõpuni jõudnud, teame juba õiget vastust.
Mõnusat tegutsemislusti!
Comments