Kuidas toime tulla (füüsiliste) valudega?

Kui meil valutab hing, on see vaimse tervise probleem, ja sellest räägitakse üha enam. Mis on muidugi tore. Aga kuidas hakkama saada siis, kui sind painab vana „hea“ füüsiline valu? Mida teha, kui sul on kohutav hambavalu, piinavalt puuriv kõrvavalu või valude kuningas, elektrilööke üle keha laiali saatev seljavalu?

Algav aasta on mind „õnnistanud“ mitme sellise füüsilise valu kogemisega. Muidugi oli esimeseks sammuks võtta ette arstivisiit. Mida aga teha, kui oodatud lahenduse asemel laiutab doktor vaid käsi ja tema ainukeseks soovituseks on krõbistada valuvaigisteid? Või on sinu lemmikust hambaarsti juurde järjekord lausa poolteist kuud? Sinu valud aga ei oota, vaid närivad ja pakitsevad sinu ihu ja hinge kallal lausa hirmu tekitava energiaga.

Mida ette võtta, kui istud kodus, käed abitult rüpes, ja valu ei taha järele anda?

Ega füüsilisest valust taha keegi rääkida enne kui see reaalselt uksele koputab. Siis on iga hea nõu kulla hinnaga. Aga muidu, tervest peast, on tavalise inimese soovitus teisele, kes kurdab füüsilist valu, umbes selline: „Liigu rohkem!“ või „mõtle positiivselt!“ või mis kõige hullem: „ära keskendu valule!“

Kui sul on krooniline valu, liigeseprobleemid, valulik selg või kael, vaevab migreen, väsimus või on sul mõni muu kehaline jama, siis need laused kõlavad umbes sama kasulikult kui: „Ole lihtsalt rõõmus!“

Tervel inimesel on mõnikord raske mõista, et keha ja vaim ei ole eraldi osakonnad. Kui keha valutab, väsib ka meel.

Aga kui ravimid ei võta kogu valu ära?

Olgem ausad, mõnikord on nii, et ka kõige kallimad ravimid ei aita. Ja siis tulebki mängu eluoskuste komplekt. Millised on esmaabivõtted siis, kui tablett ei tööta?

Liigse liigutamise vältimine

Kui liigesed niisama valutavad või tunned, et kondid on kanged, siis väike painutusi ja jalutuskäiku sisaldav trenn on tavaliselt omal kohal. Kui aga tegemist on tugeva närvivaluga (näiteks hammas), siis liigne rahmeldamine teeb asja ainult hullemaks. Kui liigutad, siis piirdu aeglase sirutusega, võta soe dušš, liigu paar sammu toas ja püüa samal ajal sügavalt hingata. Sinu keha ei vaja alati füüsilist koormust – ta vajab lihtsalt märkamist.

Valu on sageli ka üleärritunud närvisüsteemi karje. Mõnikord tahab ta haigele kohale kuumakotti, teinekord hoopis jahutavat jääkuubikut. Soe ja külm võivad valuga võitlemisel olla tõhusad abimehed, vaja on ainult selgeks teha, milline variant konkreetsel juhul rohkem kasu toob.

Jah, tean, pidevalt tegutsemisega harjunud inimesel on keeruline korraks rahuneda ja lülitada end puhkuserežiimile. Tasub aga meeles pidada, et puhkus ei ole laiskus. Puhkus on taastumise tööriist.

Mis mind ennast valude talumisel hästi aitab, on huumor. Vaatan telekas vanu huumoriseriaale või loen Facebookist suht lamedaid nalju – see töötab, kuna tähelepanu liigub, kasvõi hetkeks, valult muudele asjadele. Huumor ei tee haigust olematuks, küll aga leevendab seda veidi.

Kuidas valuga normaalselt elada, mitte ainult hambad ristis vastu pidada?

Suur küsimus, millele ühest vastust pole ma senini leidnud. Ühte olen küll aru saanud: tuleb kehtestada endale uued standardid. Kui enne käisin toidupoes jala, siis nüüd, tänu valutavale seljale, teen ühe otsa jala ja tagasi tulen bussiga. Jah, olen kärpinud jalgsi läbitavat distantsi, ent natuke koperdan ikkagi, valust hoolimata, ja see täidab mu põue uhkuse, mitte pettumusega.

Teine oluline punkt on see, et alati tuleb vaadata eelkõige enda tervislikku seisundit ja võrrelda end ainult isiklike varasemate saavutustega. See, et keegi tegi Instagramis kümme tuhat sammu või tõmbas 50 lõuga, ei tohiks sinu meeleolu muuta kibedaks. Las teevad. Sina aga püüdle selle poole, et teeksid näiteks täna 50 sammu või kolm painutust rohkem kui eile. See loeb.

Veel tasub meeles pidada, et harva kaob füüsiline valu iseenesest. Sellel, miks füüsiline valu sinu keha pureb, on tavaliselt tõsine meditsiiniline näidustus. Ära kannata asjatult kodus, otsi abi – tänapäeva meditsiin on arenenud üllatavalt tõhusaks ja paljude vaevuste jaoks on olemas kiire ja hästi toimiv ravi.

Mis mind ennast on palju aidanud, on õppimine elada hetkes. Kui varem võtsin elu päev korraga, siis nüüd olen selle tõetera unustanud ja elan 15-30 minutit korraga. Ma ei mõtle, mida õhtuks süüa vaaritan, vaid keskendun sellele, kuidas valutava seljaga toidupoes ära käia. Või kui hommikuti ärkan, ei mõtle kohe sellele, kuidas tervet päeva mööda saata, vaid võtan eesmärgiks teha mõned kaelaharjutused. Eks siis paistab edasi, mis saama hakkab.

Hommikust rääkides, ei tasu unustada ööd, mil valud kipuvad kõige õelamalt ihu ja hinge uuristama. Kui magama poed, vali võimalikult valusõbralik asend. Unusta ära netist nähtud pildid, kus öeldakse, et normaalne asend on külje peal lebamine veidi kägardatud olekus. Sina mõtle vaid oma valudele ja leia positsioon, mis sobib sulle kõige paremini. Toeta patjade, tekkide ja rullidega selg, kael ja põlved. Vajadusel muuda iga 20-40 minuti järel asendit. Sinu keha vajab liikumist vaheldumisi puhkamisega, mitte kangelaslikku kangestumist.

Veel üks punkt, mida tasub füüsilise valu puhul märgata, on õige toitumine. Ega valudega elades isu polegi kõige suurem, aga vältida tasuks suures koguses magusa sisse vohmimist, sest valudele meeldib suur veresuhkru kõikumine ja siis kipuvad nad võimenduma. Joo rohkem vett, sest valud kuivatavad keha. Peamine, et sööd korrapäraselt lihtsat ja sooja toitu. Isegi, kui isu puudub täielikult, katsu midagi endale sisse suruda, sest nälg ja janu suurendavad valu tajumist.

Nüüd aga räägiksin mõne sõna ühest toredast meetodist, mida soovitas mulle üks hea inimene (aitäh Marika!). Tegemist on Mark Weisbergi ABC meetodiga, mille järgimine aitab sul mitte hulluks minna, kui keha protestib.

Nagu oleme mõistnud, siis tuleb ette päevi, kus keha ärkab varem kui vaim ja teatab, et ta ei viitsi teha koostööd. Sinu selg on solvunud, kael peab vaikivat streiki ja põlv käitub nagu pensionile jäänud staar, kes nõuab erikohtlemist.

Mida sellisel juhul ette võtta? Eks siin ongi kaks võimalust: kas minna valuga sõtta või õppida temaga… noh, vähemalt relvarahu sõlmima.

Siinkohal astub lavale Mark Weisbergi ABC-meetod, mis ütleb–„Kuule, sa ei pea seda valu võitma. Sa pead õppima temaga koos elama nii, et sina ei kaoks ära.“

ABC-meetodi järgi valu ei ole ainult füüsiline tunne. Valu on lugu, mida aju räägib. Näiteks küsib ta sinu käest kurval toonil: „Mis siis, kui see ei lähegi üle?“ või „äkki ma jään selliseks igaveseks?“ Nii mõeldes tekib lisaks valule ka hirm, mis suurendab oluliselt sinu kannatusi.

Weisbergi ABC-meetod ei küsi: „Kuidas valu ära kaotada?“, vaid hoopis: „Kuidas vähendada seda kaost, mis valu ümber tekib?“

Mida siis ABC all mõeldakse?

A nagu Awareness – teadlikkus ehk “oota, mis siin päriselt toimub?”

Esimene instinkt valu korral on ärrituda ja mõelda, et „see ei tohiks nii olla“. ABC esimene samm ongi märgata valu ilma hinnangut andmata. Ehk mitte mõelda paaniliselt: ”See valu on kohutav, jube, ma ei kannata seda välja!”, pigem aga nii: ”„Valu on paremal alaseljas, tuim, skaalal umbes 6/10“. Mark Weisberg ütleb, et see võib tunduda mõttetu nipina, aga tegelikult seda tehes aju rahuneb, keha lõdvestub veidi ja sina ei kao valusse ära.

Teadlikkus ei tee sind nõrgaks, vaid teeb sinust juhi, mitte paanikanupul tallaja.

B nagu Breathing – hingamine ehk “ära unusta, et sul on kopsud”

Valu paneb inimese hingama nagu hirmunud väikelooma: pinnapealselt, kiiresti, vahel üldse mitte. Ja see ütleb sinu ajule: “Olukord on väga, väga halb”. Weisberg ütleb, et enne kui sa midagi parandad, hinga. Aeglane hingamine mõjub rahustavalt närvisüsteemile ja see on nagu vaip, mis tõmmatakse paanika alt ära.

Tõsi, kui närvisüsteem rahuneb, ei kao valu täielikult, aga ta ei võta kogu sinu tähelepanu endale, vaid laseb sul mõelda ka teisi, valuväliseid mõtteid.

C nagu Choice – valik ehk “mida ma SAAN praegu teha?”

Valu üks salakavalaim kõrvaltoime on tunne: „Ma ei kontrolli enam midagi.“ See tunne lammutab inimest. Aga Weisberg tuletab meelde: sa ei pruugi kontrollida, millal valu tuli või millal ta lahkub. Aga sa saad valida, kas sa oled enda vastu julm või hooliv või kas sa puhkad süütundega või teadlikult antud loaga.

Valu meie sees saab teha väikeseid, kuid tähenduslikke otsuseid. Kontroll ei ole valu käskimine. Kontroll on enda eest seismine valu sees. Mina kujutan füüsilist valu kui reaalset

koletist või kolli, mis on asunud elama minu sisse. Sedasi on temaga hoopis kergem suhelda ja talle käsklusi anda. Ja imelik küll, sedasi tehes vajub valu sageli veidi enam taustale ja laseb mul mõlgutada ka teisi mõtteid.

Kas valu ja kannatus on sünonüümid?

Minu meelest mitte. Valu on füüsiline aisting. Kannatus on see, mida me mõtleme, kardame ja ette kujutame. Ehk siis valu on võimalik piiritleda, anda talle mingisugune vorm ja mõõde (suurus ja intensiivsus). Kannatus on midagi abstraktset, see on üks hall vormitu mass ebameeldivaid aistinguid.

Kuidas siis ABC-meetodist kasu lõigata, kui käes on tõesti rasked päevad? Kui mõistus on väsinud ja jõudu pole, siis tasub ehk mõelda järgmistele punktidele:

A: „See on ainult valu, mitte maailmalõpp.“

B: Soorita viis aeglast väljahingamist.

C: „Mis on üks väike asi, mis mind praegu toetab?“

Tuge võivad pakkuda näiteks soe dušš, vaikuses olemine, lamamine (ilma süütundeta) või miks ka mitte abi küsimine. Samuti on väga tähtis, kuidas sa endaga valu ajal räägid. Kui sa ei tee paanikat ja suudad eristada sind purevat valu ja ülejäänud elu, see on juba edasiminek.

Mida me täna õppisime?

Pika uurimise järel mõistsin, et Mark Weisbergi ABC-meetod ei võta valu ära (naiivne oleks seda eeldadagi). Aga ta aitab hädalisel jääda inimeseks ja mitte minna katki seestpoolt.

Seda materjali uurides ja kirja pannes panin tähele, et keskendudes millelegi muule kui valule, võitlemata selle vastu iga sekund, siis oh imet, valu annab veidi järele. Siit ka minu soovitus: kui vähegi võimalik, siis ei tohi lasta füüsilisel valul täielikult enda aju ära vallutada. Tuleb leida – kasvõi ennast sundides – kerged ja jõukohased toimetused, mis suruvad valu kaugemale ja lasevad end tunda natukenegi rohkem inimesena.