Kuidas paremini ajaga toime tulla?

Kiirusta aeglaselt – miskipärast tuli täna hommikul meelde tarkusetera, kui korraga istusid kukil kümme asja, millega pidin toime tulema. Hetkeks haaras mind paanika: kuidas kõik saab tehtud, kui tähtajad tukuvad ja tundub, et kellale on pandud turbopatareid? Siis aga meenus teine tarkus, mis kuidagi maha rahustas, nimelt see, et tuleb mitte selga võtta kõike ühteaegu, vaid minuti kaupa, üks asi korraga.

See kõik viis mõtiskluseni: kuidas aega hallata… ja mida teha siis, kui aega on liiga palju?

Ma olen elanud mõlemas äärmuses. On olnud perioode, kus mul ei olnud aega isegi mõelda.Ja on olnud hetki, kus mul oli… liiga palju aega. Mõlemad on üllataval kombel rasked.

Sest lõpuks ei ole küsimus ainult ajas. Küsimus on selles, kuidas ma iseendaga selles ajas hakkama saan.

Kui aega on liiga vähe

Kiire elu tundub pealtnäha lihtne probleem. Sellisel juhul kolksub peas üksainus tüütu mõte: “Mul on liiga palju teha.” Aga tegelikult on seal peidus midagi sügavamat. Sageli ei ole probleem selles, et meil on liiga palju aega täis broneeritud.

Probleem on selles, et me üritame teha kõike korraga, me ei vali, mis on päriselt oluline ja me ei oska vajalikul hetkel peatuda, et korraks hinge tõmmata. Kuidas siis ajanappusega kõige paremini toime tulla?

1. Ma lõpetasin “kõige tegemise”

Üks suurimaid muutusi minu jaoks oli see, kui ma sain aru: ma ei pea kõike korraga tegema. Ma pean tegema järjekorda sätitud õiged asjad.

Kui kiirus oli kui terav nõel tagumikus, hakkasin endalt küsima: mis on täna 1–3 asja, mis päriselt loevad? Mitte 15. Mitte “kõik”. Vaid 1–3 kõige olulisemat tegevust. Ülejäänu on tulevikku suunatud müra.

2. Aeg ei kao – tähelepanu kaob

Ma võin olla terve päeva “hõivatud” ja õhtul tunda, et midagi ei saanud tehtud. Miks?

Sest ma rippusin telefonis, hüppasin ühelt asjalt teisele ja lasin end välismaailmal katkestada. Tegelikult, kui rahulikult järele mõelda, aeg ei olnud probleem. Tähelepanu oli.

Mis oleks lahendus? Eks ikka vanade tõekspidamiste enda jaoks uuesti avastamine: võta käsile üks asi korraga, tee tööde ja tegemiste vahele teadlikud pausid ja mis peamine, ära kuluta tühja aega telefonis ringi surfamiseks.

3. Kalender ei ole vangla – see on tööriist

Varem ma vihkasin kalendreid. Tundus nagu elu oleks ära planeeritud ja kalender oleks kui vangla, mis piiraks minu inimõigust tunda ennast vabana. Täna ma kasutan seda hoopis teistmoodi: ma panen kirja olulised asjad ja jätan teadlikult molutamise tarbeks tühja ruumi. Sest kui kõik ajad märkmikus on täis, siis elu ei mahu sinna sisse.

4. “Ei” on aja juhtimise tööriist

See oli valus, aga vajalik õppetund. Iga kord, kui ma ütlen kellelegi “jah”, ütlen ma millelegi muule “ei”. Kui ma ei vali oma ajakasutust ise, valib keegi teine minu eest. Algul on ”ei ütlemine maru raske tegevus, aga kui see tehtud saab, on korraks nii hea vabastav tunne.

5. Ma ei pea olema kogu aeg asjalik ja tootlik

See on võib-olla kõige raskem osa, mida oma ajule selgeks teha. Vahel on lihtsalt vaja akna all istuda ja mõelda ning mitte midagi teha. See on otsekui patareide iseeneselik laadimine. Sest kui ma olen kogu aeg “tegemise režiimis”, siis ma põlen mingi aja pärast läbi.

Siiani vaatlesin momente, kui ajaga on kitsas käes. Aga päevad pole vennakesed: kuidas talitada siis, kui aega on liiga palju? See on see pool, millest räägitakse vähem. Aga selle probleemi lahendamine võib olla sama keeruline.

Tühjus ei ole alati puhkus

Kui mul on järsku palju aega, siis esimene reaktsioon on: “Lõpuks saan puhata.”

Aga kui see vaba moment kestab ja kestab… siis tekib midagi muud: hajusus, mõtete üleküllus ja tunne, et ma ei tee midagi. Ja seda võib olla isegi raskem taluda kui oravana rattas kiirustamist. Olen selleks puhuks, kui aega on üle, välja mõelnud järgmised punktid:

1. Struktuur ei ole vaenlane

Kui aega on palju, siis struktuur päästab. Mitte range graafik. Aga üldine raam, millal ma ärkan, mida ma päevas teen ja millal ma puhkan. Olen tähele pannud, et ilma struktuurita valgub aeg lihtsalt laiali. Ja mõnikord on see päris piinav ja vastik tunne.

2. Väikesed eesmärgid annavad suuna

Kui mul ei ole midagi, mille poole liikuda, siis ma hakkan triivima. Ja triivimine väsitab. Selle vastu aitab üks lihtne lahendus: võta endale üks väike eesmärk päevas, mingi selline töö, mida saab kindlasti ühekorraga ära lõpetada. See annab päevale kuju.

3. Liikumine hoiab mõistuse paigas

Kui ma olen liiga kaua paigal, siis keha muutub loiuks ja mõtted lähevad raskeks.  Liikumine ei ole ainult füüsiline tegevus, see on ka vaimne stabilisaator. Õnneks on Tartu inimeste jaoks olemas Emajõgi, mille ääres jalutades ei ole kunagi igav.

4. Liigne aeg võib tuua liiga palju mõtteid

Kui elu on kiire, siis ma ei jõua kõike läbi mõelda. Kui aega on palju… siis ma mõtlen üle. Pähe ronivad ebavajalikud detailid minekust, see kole küsimus ”mis oleks kui…” ja igasugused teised totrad mured.

Mõnikord ei ole lahendus rohkem mõelda. Vaid teha midagi lihtsat ja päris asja. Minul on igavate hetkede raviks kombeks, et ma hakkan sorteerima töölaual ja selle ümbruses vedelevat paberimaterjali. Esmapilgul tundub kõik olevat vajalik kraam, aga teemasse süvenedes ilmneb alati, et pooled paberitest võib rahulikult minema loopida.

5. Tähendus ei teki iseenesest

See oli minu jaoks kõige olulisem taipamine. Kui mul on palju aega, siis see ei tähenda automaatselt, et ma olen õnnelik. Tähendus tuleb tegemisest, panustamisest ja kontaktist teistega. Kui niisama kodus passid ja igavusest nina nokid, puudub sinu olemisel tähendus. Võtad ette pisikese ülesande, kasvõi vannitoa peegli puhastamise, ja kohe tunned, kuidas olukord muutub paremuse poole.

Kaks äärmust, üks probleem

Kiirus ja tühjus tunduvad vastandid. Aga tegelikult on neil üks ühine joon: mõlemas võib inimene ennast kaotada. Kiirustamise puhul, sest siis pole alati aega selgelt mõelda. Tühjuses viibimise puhul on olukord täpselt vastupidine: sul on liiga palju aega mõelda.

Mis siis päriselt aitab?

Kui ma selle kõik kokku võtan, siis ei ole küsimus ajas. Küsimus on suhtes ajaga.

Kui aega on vähe, siis vali vähem, aga paremini. Mis väga oluline, kaitse oma tähelepanu ja hetkelist keskendumist. Ja ikka see vana hea soovitus: õpi ära ”ei” ütlemine, see teeb sinu ajaplaneerimisele ainult head.

Kui aega on seevastu palju, siis loo päevastruktuur, vali mingisugune suund, mida võiksid teha ja seejärel ainult liigu ja tegutse. Ilma liigse mõtlemise ja muretsemiseta.

Õnneks on loodus nii sättinud, et meil on kõigil sama palju tunde päevas.  Aga meil ei ole sama suhe nende tundidega. Ja võib-olla aja juhtimine ei olegi lõpuks see, et ma kontrollin iga minutit.

Pigem see, et ma õpin olema kohal, kui on kiire ja rahulik ja kui on vaikne. Kõige tähtsam on ennast mõlemas olukorras mitte kaotama.

Lõpetuseks toon ära oma universaalse päevaplaani, mis on mind siiani väga hästi teeninud.

Kui päevaplaan muutub liiga keeruliseks, siis see ei tööta. Nii lihtne see ongi.Kõige parem päevaplaan on selline, mida sa päriselt ka kasutad, mitte see, mis näeb paberil ilus välja.

1. Panen paika ainult 3 peamist asja

Pikad töönimekirjad, mida kõike on vaja ära teha, pole minu jaoks. Ma küsin endalt igal hommikul sama küsimuse: “Mis on need 1–3 asja, mis täna päriselt loevad?” Selleks võib olla kõne arstile, ühe tööülesande lõpetamine või 20-minutilise jalutuskäigu planeerimine. Kui need ülesanded saavad täidetud, on minu päev juba korda läinud.

2. Jaga päev kolmeks osaks

Ära planeeri iga minutit. Lihtsam on mõelda nii: hommik on käivitumine, päev on tegemine ja õhtu on rahunemine.  Ja pane igasse ossa ainult paar asja.

3. Kirjuta päevaplaan üles (väga lihtsalt)

Näiteks: hommikul ärkan ja võtan kohvi kõrvale kümme minutit rahu. Seejärel täidan väikese ülesande. Päeval teen ära ühe olulise asja ja võtan lõuna jaoks piisavalt aega. Kui jõuan, teen ära veel ühe olulise asja. Õhtuks planeerin väikese jalutuskäigu, puhkuse ja õigel ajal uinumise (viimane on väga tähtis punkt!).

See ongi päevaplaan. Ei midagi keerulist. Aga toimib nagu Šveitsi kell, täpselt ja tõrgeteta.

Minu peamine taipamine on see, et kõige suurem viga tehakse siis kui planeeritakse päev liiga täis. Kui sul on 10 asja plaanis ja sa ei suuda neid täita, siis sa tunned end läbi kukkununa.  Kui sul on 3 asja plaanis ja sa teed need ära, siis sa võidad.

Lõpetuseks ütlen, et üks minu salanippidest on lõpetada iga päev ”linnukesega”. Õhtul, kui olen juba pestud ja voodis, küsin endalt: ”Mis läks täna hästi?” Vastuseks ei pea olema midagi suurt, minu ajule piisab isegi sellest, kui ütlen, et täna tõusin õigel ajal voodist või ma ei andnud alla. Piisab sellestki, kui meenutan, et kloppisin esikuvaiba ära. Aju saab sellest aru, on tänulik ja saadab omalt poolt kosutava une.

Tasub alati meeles pidada, et hea päev ei ole see, kus sa tegid kõike, vaid see, kus sa tegid piisavalt ja ei kaotanud ennast ära.