top of page
  • arengulugu

Kui deemonid kimbutavad...

Me kõik elame oma deemonitega. Mõnel on need paremini kontrolli all, teistel kipuvad nad end rohkem esile pressima. Ja kui nii juhtub, siis on kuri karjas. Deemonitel on suur võim haarata endale kogu võim inimese üle ja muuta ta mõneks ajaks hoopis teiseks. Teiseks, kes võib korda saata rumalaid tegusid, mida hiljem ei jõua ära kahetseda.


Ka minul on omad deemonid. Peavadki olema, sest vastasel korral oleksin vilets kogemusnõustaja. Aga mida teha siis, kui need paharetid – hoolimata kõikidest õpitud eneseabivõtetest – ühel hetkel ikkagi võimu haaravad?


Ega suurt vahet ei ole, milline pahe on inimesse sisse pugenud – see võib olla hasartmängusõltuvus, liigsöömine, alkohol – neid võimalusi on paraku palju. Sellest, kuidas nende pahalastega hakkama saada, on kindlasti kirjutatud tuhandeid raamatuid ja tehtud kümneid tuhandeid koolitusi. Ent ikkagi, paljud meist vaevlevad kõigest hoolimata endiselt erinevate sõltuvuste küüsis.


Miks on sõltuvustest lõplikult nii pagana raske vabaneda, teab vist üksi vanajumal. Ja miks on neid lõksusid inimeste jaoks loodud sedavõrd rohkesti, ka see on küsimus, millele teavad samuti vastust ainult taevased jõud.


Mind huvitab aga hoopis see, kuidas endaga hakkama saada pärast seda, kui deemon on jälle kord oma võimu näidanud. Lihtne on näpuga näidata ja hurjutada, et näe, täiskasvanud inimene ja jälle tegid lolli seatembu. Mina olen enda vastu veel eriti julm ja ei hoia jõudu ja energiat kokku, kui olen jälle sattunud tallama pahelisuse okkalist teerada. Siis ma karistan end korraliku koguse enesesüüdistustega. Ent kas see enesepiitsutamine on hea lahendus? Kas see üldse aitab? Eriti vist mitte, sest oled ju niigi õnnetu, muserdatud ja katki. Mida see viimane nael kirstu veel loeb...


Saatuse tahtel sattusin just nende mõtiskluste keskel lahti lööma Mia Törnblomi raamatu „Enesehinnang!“ ja seda just õige koha pealt, mis räägib oma puuduste aktsepteerimisest.


Alati on midagi, mis võiks olla paremini, keegi ei saa meist täiuslikuks. Eelkõige peame iseennast aktsepteerima ja armastama just sellisena, nagu oleme, nii väliste kui sisemiste puudustega.


Kas see on õige väide? Kas ei kõla see justkui vastutusest kõrvale hiilimine? Kui oled valmis lollusi tegema, ole valmis ka vastutama. Minu arvates siiski mitte, sest olles enesega sinasõber, on kergem võidelda puudustega, mis sinu loomuses on. Muidugi, veelkord, oma vigade eest tuleb vastutada, et mitte nende ohvriks muutuda.


Sellega olen küll nõus, et enesesüüdistused on täiesti rumalad ja mõttetud, need kahjustavad enesehinnangut. Me vastutame oma mõtete eest, mõtetest saavad aga teod, mis moodustavad suure osa meie elust.


Mida siis ikkagi teha, kui paha on sündinud ja sul on juhtunu pärast ääretult piinlik? Kui oled valesti toiminud, on tähtis vastutust kanda, kas siis vabandust paludes või tehtut heastades. Tõsi on, et kaugeltki mitte alati ei piisa ainult vabandamisest. Vabandus ilma muutuseta ei tähenda ju tegelikult midagi. Arusaamine, et toimisid valesti, ei ole kahjuks seesama mis enda muutmine või andeks palumine. Just muutus on oluline. Inimesed väidavad sageli, et on muutunud, aga seda saab tõestada ainult eelnevast erineva käitumisega.


Andekspalumine või oma vigade tunnistamine pole lüüasaamine. Vastupidi, see on julge ja vastutustundlik.


Mida siis sellest loost õppida? Kui oled pahandust teinud, julge vastutust võtta, aga ära peedista ennast enesesüüdistusega. See teeb asja ainult hullemaks.





335 views

Recent Posts

See All

Kas suvise palavusega on ennast võimalik arendada?

Õues kerib kuuma iga päevaga juurde, istun toas, aknakardinad all ja aknad kinni ning higistan nagu kevadine konn. Tabasin ennast mõttelt: kas sellise palavusega on üldse aktiivne ajutegevus võimalik?

Alternatiivne mõtteviis – mis imeloom see veel on?

Me kõik mõtleme, see on inimeseks olemise üks osa. Tavaliselt on meil omad harjumused ja viisid, kuidas me oma mõtteid loome, koondame ja korrastame. Seda tohuvabohu meie peas nimetatakse mõttemustrit

Kuidas tulla toime läbipõlemisega?

Meie aja üks katkudest on läbipõlemine. Visaku see minu pihta esimene kivi, kes võib käsi rinnal vanduda, et teda pole elu jooksul läbipõlemine kasvõi vihjamisi riivanud. See on otsekui raske haigus,

Comments


bottom of page