Kui kraamimise plaan ja telekas ei klapi: masendus värskelt lõhutud luksusest

Mõnikord juhtub nii, et ka kõige paremad kavatsused lõpevad suure õnnetusega. Olen praegu väga tusane ja kurb, sest lõhkusin kogemata ära tuttuue teleri, mis sai alles nädalapäevad tagasi koju toodud.

Et olukorda paremini selgitada, pean alustama kaugemalt. Nimelt tuli paar päeva tagasi vastu naabrimemm ja kurtis muret, et meie keldritesse on hakatud sisse murdma. Tõenäoliselt oma maja inimesed jätavad (tahtlikult?) keldri välisukse lahti ja siis on pättidel boksidesse sisse murdmine ainult hea tahte küsimus. Kuna mul on väike korter ja palju raamatuid, siis on olude sunnil mu head ja kallid raamatud kõik keldris hoiul.

Läksin sellest varguse uudisest muidugi pöördesse ja otsustasin natukenegi raamatuid keldrist koju vedada, et pättide saagiks ei langeks terve minu raamatukogu. Võtsingi suure IKEA koti ja kangutasin suure portsu raamatuid koju. Seisin siis keset elutuba, higi nirisemas mööda selga allapoole ja peas vasardamas üksainus mõte: kuhu kurat ma veel need raamatud ära mahutan?!

Pilk langes uhiuue teleri peale, mis seisis uhkelt nurgas nagu imperaator oma sõjaväe ees. Järsku turgatas pähe, jess, teleka taga põrandal on ju vaba ruumi küll! Keeruline juurde pääseda, aga ega telekas pahaks pane, kui teda natuke nihutan. Mõeldud tehtud.

Hakkasin raamatuid tasapisi teleka taha koondama, ise krinksus-kronksus nagu päikese kätte jäänud vihmauss. Ja ühel hetkel see juhtus. Kaotasin korraks tasakaalu, haarasin instinktiivselt telekast ja kohe see prõks ära käiski. Tegelikult ei kukkunud teler isegi maha ja minu puudutus polnud teab mis tugev. Aga sellest piisas. Hiljem, kui tahtsin lõõgastuseks oma lemmikseriaali vaadata ja lülitasin teleka sisse, avanes kohutav vaatepilt: terve ekraani ulatuses laiutas otsekui kuri ämblikuvõrk ja selle koha pealt, kust olin käega kinni haaranud, võis näha suur auku, justkui keegi oleks telliskiviga äsanud. Tundsin, et olen justkui puuga pähe saanud.

Olin teleka jaoks raha tükk aega kogunud ja nüüd siis selline aps. Kuidas küll need uued telerid nii õrnakesed on?

Kõige vastikum on see purunemise heli – krõps, klõks – jääb sulle pähe kummitama nagu halva draamasarja tunnusmeloodia.

Ja järsku oled sa enam mitte tubli raamatute päästja, vaid koduõnnetuse peategelane.

Esimene faas: „Miks mina?“

Alguses on see selge šokk ja eitus.

• “See ei saa olla tõsi.”

• “Äkki läheb ise korda?”

• “Võib-olla kui ma seda ei vaata, siis see on ikka terve?”

Siis tuleb see külm fakt:Ei, see on katki. Ja ei, see ei lähe ise korda. Ja jah, see maksis rohkem kui mu viimane puhkusereis.

Teine faas: viha (ja eneseviha)

Siin algavad sisemonoloogid:

• “Miks ma üldse seda telekat sikutama  hakkasin?!”

• “Oleks pidanud jätma need raamatud keldrisse, see päästetud käputäies ei maksa ju kaugeltki purunenud teleri hinda.”

• “Miks see telekas pidi olema täpselt nii õrn kui mu kannatlikkus pärast esmaspäeva?”

Sa võid isegi hetkeks mõelda, et see on märk universumilt, et liigne sahmerdamine on tervisele kahjulik.

Kolmas faas: kurbus ja tusk

See on see hetk, kus maailm tundub väiksem ja rahakott tühjem.Sa istud, vaatad oma kunagist uhket uut telekat, mis nüüd näeb välja nagu kaasaegne kunstiprojekt “Pragunemine ja valu”, ja tunned, kuidas motivatsioon edasi toimetada sureb samamoodi nagu su ekraan.

Aga… kuidas siit edasi minna?

Kui oled jõudnud sellesse kohta, kus tusk ja masendus istuvad su kõrval diivanil nagu kutsumata külalised, siis on aeg võtta väike paus ja… tõsta fookus mujale. Vähemalt nii ma proovin teha. Kuidas siis talitada?

1. Anna endale ruumi ja luba tundeid tunda

Jah, see on “lihtsalt asi”, aga see oli kallis asi. Ja uus. Ja ilus.Luba endal paar tundi (või kasvõi terve õhtu) mossitada.Mossitamine ei riku sind ära – see laseb sul tunded läbi elada, et need ei jääks pikemaks üürnikuks.

2. Pane end liigutama – aga mitte teleka kallale

Mine välja jalutama. Tee kasvõi nõude pesu (vähem riskantne).Liikumine aitab ajul ümber lülituda katastroofist “okei, maailm siiski jätkub” režiimi.

3. Räägi kellegagi ja lase draamal veidi õhku välja

Helista sõbrale ja tunnista: “Ma lõhkusin kogemata teleka.”50% juhtudest hakkab sõber naerma. 50% juhtudest räägib ta oma samaväärsest apsust. Mõlemal juhul aitab see sul end vähem lohaka klounina tunda.

4. Pane paika plaan

• Kas saad teleka parandada?

• Kas tasub minna mõnda poodi otsima asendust?

Tegelikkuse taastamine – samm-sammult – on parim viis meeleolu stabiliseerimiseks.

5. Luba endale midagi väikest ja head

Osta endale jäätis, tee tass head kohvi või pane mängima oma lemmikmuusika YouTube’is (telefoniekraanil, jah). Minu puhul aitab ka hea kopsutäis tubakat.See annab signaali: elu ei lõpe ühe ekraani purunemisega.

Ja lõpuks – ennetus edaspidiseks

Et tusatuju tulevikus vältida:

• Hoia elektroonika koristamise ja muude kodutoimetamise ajal turvatsoonis.

• Väldi liiga pikki, hoogsaid liigutusi kitsastes oludes.

• Ja kui kraamimise hoog on liiga suur – pane enne kallid asjad teise tuppa. Takkajärele tark olles oleks ju saanud teleka ilusasti eest ära tõsta ja siis majandada, nii palju kui süda lustib.

  
  

Kokkuvõte

Kas on masendav koristades tuttuus telekas ära lõhkuda? Jah.Kas see on maailma lõpp? Ei.Kas sellest saab hea loo, mida kunagi sõpradele rääkida, kui keegi ütleb “mul läks täna halvasti”? Absoluutselt.

Sest elus on nii: mõnikord võidad sa koristades puhtuse. Mõnikord võid kaotada teleka.Aga mõlemal juhul jääd sina alles.Ja see on lõpuks kõige tähtsam ekraan, millel pilt peab selge olema – see, mis on su peas.