Kui linnamüürid saavad kitsaks ja mets kutsub

On päevi, kus linn tundub nagu üks suur katel, mis podiseb pidevalt üle – autod tuututavad, inimesed sagivad, keegi naaber treib juba kolmandat nädalat puuriga seina ja sa tunned, et su närvisüsteem hakkab kahtlaselt sarnanema kohvimasina viimasele tilkumisele. Sel hetkel saab selgeks üks ja ainus asi: on aeg metsa minna.

Mets kui eestlase teine elutuba

Mets ei ole eestlase jaoks lihtsalt puude kogu. Mets on koht, kus:

• linnulaul kõlab sama rahustavalt kui kalli raha eest renditud hingeterapeut,

• värske õhk torgib kopsudesse eluenergiat,

• iga samm sambla peal on pehmem kui kõige moodsam ortopeediline suss.

Pole ime, et meil on sõna metsavenna kõrval ka metsavend hinges – see on koht, kus igaüks saab natuke iseendaga uuesti sõbraks.

Loomarajad ja linnulaul – tasuta teatripilet

Kui linnas on põnevaim vaatepilt see, kuidas naaber aknast suitsu teeb, siis metsas on teistsugune vaatemäng:

• kitsede peened rajad, mis on nagu saladuslikud maakaardid,

• mustikapuhmad, kus marjad ootavad sind nagu väikesed sinised kalliskivid,

• ja muidugi linnulaul, mis on nagu džäss – keegi ei kooskõlasta, aga kõik toimib suurepäraselt.

Pole vaja telepurki, kui loodus pakub oma seriaali, kus peaosades on tihane, orav ja üks närviline põdraonu, keda sa küll ei näe, aga tunned, et ta kusagil sind jälgib.

Seenekorvike – tõeline tujutõstja

Ja siis on see eriline hetk – kui taipad kaasa võtta seenekorvi. Alguses kõnnid niisama, imetled loodust, hingad rahulikult… ja järsku märkad seda pruuni kübarat samblavaibal.Kummardad, tõstad üles – ja süda hüppab nagu oleksid loteriivõidu saanud. Sest seen pole lihtsalt seen. See on:

• õhtusöögi päästja,

• tõend, et sa pole ainult kontorirott, vaid ka ürgne korilane,

• ja muidugi hea põhjus kodus hiljem teistele uhkelt öelda: “Mina leidsin!”

Iga seen lisab korvi mitte ainult grammides, vaid ka rõõmusentimeetrites.

Kuidas mets meid tegelikult laeb?

• Meeled puhastuvad – vaikus ja looduslikud helid annavad ajule puhkust infomürast.

• Keha tänab – liikumine metsarajal on parem kui ükskõik milline spordiklubi, kus keegi selja taga higistab.

• Mõtted settivad – see, mis kodus tundus maailma suurim probleem, muutub metsas tihti vaid väikeseks pisiasjaks.

• Loovus kasvab – metsas tekib sageli kõige paremaid ideid, sest pea saab lõpuks hingata.

Mets kui elutähtis laadija

Mets on eestlasele korraga kirik, spaa ja psühholoogi kabinet. Seal saad end tühjaks laadida kõigest linnamürast ja samal ajal täis laadida loodusenergiat. Ja kui veel õnnestub korjata peotäis mustikaid või seenekorv triiki täis saada – noh, see on juba puhas boonus.

Nii et kui tunned, et linnamüürid hakkavad sulle ümber kokku vajuma, võta jalad selga ja lase sammud metsa poole. Seal ootab sind rahu, rõõm ja võib-olla ka see kõige ilusam puravik, mis paneb sind hetkeks uskuma, et elu on ikkagi täitsa imeline.

Minuga juhtus kõik see, millest eelnevalt kirjutasin. Olin just kodus dušikabiini põranda puruks astunud ja maailm tundus pooleks minevat, kui helistas vana koolivend ja kutsus kaasa metsaretkele. Kuigi meel oli madalam kui muru ja viitsimist kohe kuidagi ei olnud, võtsin kutse vastu. Ja ennäe!, niipea kui metsa jõudsin, olin otsekui ümber vahetatud. Linnamured tõmbusid tagasihoidlikult kokku kuhugi taustale ja ma nautisin täiega Eestimaa ilu ja võlu. Lisaks mul vedas: kuigi oli juba jupimat aega suht kuiv aeg olnud, leidsin siiski söögikõlbulikke seeni. Rõõm mitmekordistus, mida ei nüristanud isegi käsivarrest rosinasuuruse tüki endale hauganud hiigelmõõtu parm.

Koju jõudes koukisin välja oma vanad kokaraamatud ja hakkasin otsima, mida head-paremat võiks õhtuks seentest vaaritada. Retsepte on muidugi ka internet kaanest kaaneni täis, aga vahest on tore päris kokaraamatuid sirvida, see annab roa valmistamise protsessile kuidagi pidulikuma tunde. Meditatsioon missugune!

Lõpetuseks soovitan neile, kellel puudub võimalus või tahe ennast korraks metsa sobitada, võtta üks tunnike vabaks ja lihtsalt jalutada mööda Emajõe kallast. Ka seal on imeilus ja üks pisikene jalutuskäik võtab tublisti vähemaks seda stressikoormat, mida linnaelu inimese õlgadele kuhjab.

Metsaskäija kümme käsku 

1.     Ära unusta, et mets ei ole parkla. Autoga saab ainult servani, edasi töötab looduslik mootor – jalad.

2.     Ära vali kontsakingi. Sambla sees need ei sära, vaid neelduvad.

3.     Kuula linnulaulu, mitte oma telefoni. Telefoni saad sorkida piisavalt ka linnas.

4.     Kui näed loomarada, ära mõtle, et see viib otseteed tagasi sinu auto juurde. See juhatab tõenäoliselt kitse või põdra juurde, kellel pole sinu autost sooja ega külma.

5.     Seenekorv on alati parem kui kilekott. Kilekotis seened higistavad, korvis nad poseerivad.

6.     Ära korja seeni, mida ei tunne. Sest “üllatusõhtusöök” võib osutuda kiirabireisiks.

7.     Mustikas määrib, aga andestab. Tühja nendest sinistest sõrmedest: T-särk pesus taastub, aga lapsepõlve maitse jääb.

8.     Ära karda vaikust. Kui keegi sulle ei helista, tähendab see, et sul on lõpuks puhkus -päriselt.

9.     Metsa ei minda tüliga. Kui läksid vihasena, tuled tagasi rahulikumana. Kui ei tulnud, jääd ilmselt metsa ekslema, kuniks vihapilved on veidikenegi hajunud.

10.  Ja pea meeles: mets on eestlase laadija. Seal ei ole küll USB-juhet, aga seal on sammal, õhk ja rahu – töötab paremini kui iPhone’i kiirlaadija.

Lõpetuseks: kui metsast seenekorviga tagasi jõuad ja tahad midagi kiiret ja maitsvat, siis üks kindel lemmik on küüslaugu-seene panniroog hapukoorega.

Vaja läheb:

·       400 g värskeid seeni (kukeseened või puravikud, – mida iganes korvist leiad ja mida kannatab kupatamata sisse vohmida)

·       1 sibul

·       2–3 küüslauguküünt

·       2 sl võid või õli

·       2–3 sl hapukoort

·       soola ja pipart

·       värsket tilli või peterselli

Valmistamine:

1.     Puhasta seened ja haki väiksemaks.

2.     Kuumuta pannil või/õli, prae hakitud sibul ja küüslauk klaasjaks.

3.     Lisa seened, prae kuni vedelik aurustub ja seened hakkavad pruunistuma.

4.     Maitsesta soola ja pipraga.

5.     Lisa hapukoor ja sega läbi – lase minutike podiseda.

6.     Puista peale värsket tilli või peterselli.

Serveerimissoovitus:Söö rukkileiva viiluga, keedukartuli kõrvale või sega pasta sisse – kiire, lihtne ja metsane!