Kui minevik ei lase lahti – kuidas õppida lahti laskma sellest, mida enam muuta ei saa

Kuidagi juhtus nii, et oskasin haigeks jääda. Ega siis midagi, kummelitee ja voodirežiim. Ühtäkki avastasin, et kogu maailma aeg on minu päralt. Mida kätte langenud ajaga peale hakata? Kuna pea kumises, ei tahtnud eriti lugeda, kirjutada ega telekat vaadata. Und ka nagu polnud. Kummelitee hakkas juba ninast ja kõrvadest välja immitsema. Ega siis palju muid variante üle jäänudki, kui tõmmata tekk kurguni ja lasta mõtetel voolata.

Märkasin, et kõik mõtted, mis ajust läbi koperdasid, olid moel või teisel seotud minevikuga. Mitte ühtegi mõttepojukest, mis oleks seotud oleviku või tulevikuga! Kuidas siis nii? Kas ma olen tõesti takerdunud minevikku, nii et ma seda pole ise tähelegi pannud?

Sulgesin silmad ja püüdsin tekkinud küsimusele vastust leida.

On inimesi, kes elavad olevikus, aga nende mõtted elavad kusagil ammu möödunud ajal. Nad lähevad hommikul tööle, räägivad teistega, teevad süüa, vaatavad õhtul televiisorit ja võivad isegi naerda. Kõrvalt vaadates tundub kõik täiesti tavaline.

Aga kusagil nende sees käib endiselt üks vana vestlus. Peas tiirlevad küsimused nagu: „Miks ma seda ütlesin?“,  „Miks ma seda ei teinud?“, „Miks ma talle ometi andestasin?“, „Miks ma ära ei läinud?“ Ja võib-olla kõige valusam: „Kui ma oleksin tol hetkel teisiti käitunud, oleks mu elu praegu hoopis teistsugune.“

Minevikul on kummaline võime panna meid elama maailmas, mida enam olemas ei ole. Me istume tänases päevas, aga vaidleme eilsega. Me tahame parandada vestlust, mida enam uuesti pidada ei saa. Tahame öelda sõnu, mille jaoks polnud tookord julgust. Tahame võtta tagasi otsuseid, mida ei saa enam tagasi võtta. Tahame saada vastuseid inimestelt, kes ei ole enam meie elus. Ja mõnikord tahame kõige rohkem tagasi iseennast – seda inimest, kes olime enne midagi, mis meid muutis.

Aga minevikuga on üks väga karm probleem: seal ei saa enam midagi teha. Ja võib-olla just selle tunnistamine on esimene samm vabanemise poole.

Me ei kannata ainult selle pärast, mis juhtus

Mõnikord arvame, et meid hoiab minevikus kinni sündmus ise.

Aga alati ei ole see nii. Mõnikord hoiab meid kinni meie enda lõputu katse sündmusele uut tähendust anda. Me mõtleme sama olukorra uuesti läbi. Siis veel kord. Ja veel kord.

Ainult et iga kord loodame alateadlikult, et seekord jõuame teistsuguse tulemuseni. Aga tulemust ei tule. Minevik ei muutu. Juhtunu jääb juhtunuks. Ainult meie väsime rohkem. Seda võib võrrelda vana haava pideva lahtikiskumisega. Haav hakkab paranema. Me vaatame seda. Siis hakkame mõtlema. Siis torgime. Siis küsime, miks see üldse juhtus. Siis meenub midagi uut. Siis muutume vihaseks. Siis tunneme süüd. Ja lõpuks on haav jälle lahti.

Mitte sellepärast, et elu oleks meile uuesti haiget teinud. Vaid sellepärast, et meie ise ei ole lasknud haaval rahus paraneda.

„Ma oleksin pidanud...“

Üks kõige ohtlikumaid lauseid mineviku kohta on: „Ma oleksin pidanud.“ Meie aju genereerib pidevalt selliseid mõtteid: ma oleksin pidanud varem aru saama. Ma oleksin pidanud ära minema. Ma oleksin pidanud talle vastu ütlema. Ma oleksin pidanud rohkem pingutama. Ma oleksin pidanud vähem jooma. Ma oleksin pidanud teadma, mis juhtub.

Aga siin on üks oluline küsimus: kas sina minevikus teadsid seda, mida sina täna tead? Ei teadnud. Sa tead seda nüüd. Ja just sellepärast saadki praegu öelda: „Ma oleksin pidanud.“ Tänane sina on targem kui eilne sina. Aga see ei tähenda, et eilne sina oleks olnud loll.

Ta tegi otsuseid selle teadmise, kogemuse, hirmude ja võimaluste põhjal, mis tal tol hetkel olemas olid. Me hindame väga sageli vana iseennast tänase tarkuse abil. See ei ole aus mäng.

Me kõik tahaksime ajamasinat

Kui aus olla, siis oleks ajamasin päris ahvatlev. Läheks ajas tagasi, võtaks uuesti ette ühe inimese, ühe vestluse või ühe pudeli. Ja teeks midagi teisiti. Aga kujutame korraks ette, et selline masin olekski olemas. Kuhu sa läheksid? Millisesse hetke?

Ja mis kõige tähtsam: kui palju peaksid sa muutma, et tänane sina üldse selliseks saaks, nagu ta praegu on?

Sest meie elu ei koosne ainult vigadest. See koosneb ka nendest asjadest, mida me minevikust kaasa saime, näiteks oskustest, sõprustest, armastusest, kaotustest ja inimestest. Isegi mõned meie kõige raskemad kogemused on õpetanud meile midagi, mida me täna oskame. See ei tähenda, et halb kogemus oli „vajalik“.

Kõik halvad asjad ei juhtu selleks, et me midagi õppima peaksime. Mõni asi on lihtsalt halb. Mõni asi on ebaõiglane. Mõni asi jääbki ebaõiglaseks. Aga sellest, mis juhtus, võib ikkagi saada midagi, mida sa oma tulevikus kasutad.

Andestamine ei tähenda, et see oli okei

See on üks suuremaid väärarusaamu minevikust lahti laskmisel. „Sa pead andestama.“ Aga mida tähendab andestamine? Kas see tähendab, et teine inimene tegi õigesti? Ei. Kas see tähendab, et juhtunut poleks pidanud juhtuma? Ei. Kas see tähendab, et pead selle inimese tagasi oma ellu laskma? Kindlasti mitte.

Mõnikord tähendab andestamine hoopis: „Ma ei taha enam kulutada oma tänast elu sellele, mida sina mulle eile tegid.“ See on suur erinevus. Sa võid kellelegi andestada ja samal ajal tema juurde mitte tagasi minna.

Sa võid mõista, miks keegi käitus nii, nagu ta käitus, ja otsustada ikkagi, et sa ei soovi temaga enam tegemist teha. Sa võid lõpetada vihkamise ilma suhte taastamiseta. Ja vahel ei ole isegi vaja öelda: „Ma annan sulle andeks.“ Piisab: „Ma ei kanna seda enam endaga iga päev kaasas.“

Mõnikord peame andestama hoopis iseendale

Teistele andestamine võib olla raske. Iseendale andestamine võib olla veel raskem. Sest iseenda eest ei saa põgeneda. Sa tead kõiki oma vigu. Sa tead, mida sa tegid. Aga võib-olla tead ka seda, mida sa ei teinud. Sa mäletad hetki, mil oleksid pidanud olema parem inimene. Ja võib-olla on sul peas mõni sündmus, mille kohta mõtled: „Ma ei suuda endale seda kunagi andeks anda.“

Aga siin on üks mõte, mida tasub proovida: äkki ei ole sinu ülesanne oma minevikku heaks kiita. Äkki on sinu ülesanne õppida selle inimesega, kes sa kunagi olid, rahu tegema. Ta võis olla rumal, isekas või piinelda sõltuvuse käes. Ta võis teha haiget. Ta võis teha kohutavaid otsuseid. Aga ta ei olnud kogu sina. Ta oli sina ühel hetkel oma elus. Ja sina oled temast edasi kasvanud.

Minevik ei kao ära

Lahti laskmine ei tähenda unustamist. See on väga oluline. Me kipume arvama, et tervenemine tähendab seda, et ühel päeval ei tunne me enam midagi. Ei kurbust, ei viha, ei kahetsust, ei valu. Aga võib-olla ei ole eesmärk üldse see. Võib-olla on eesmärk, et mälestus oleks olemas ilma sinu elu juhtimata. Sa võid mõelda inimesele ilma, et peaksid talle helistama. Sa võid meenutada oma viga ilma, et hakkaksid ennast vihkama.

Sa võid mäletada rasket aega ilma, et peaksid sinna tagasi minema. Sa võid öelda: „Jah. See juhtus minuga.“ Ja seejärel: „Aga see ei juhtu minuga praegu.“ See on suur erinevus.

„Mis oleks saanud, kui...“

Need on võib-olla kõige lõputumad sõnad üldse. Mis oleks saanud, kui... Mis oleks saanud, kui ma oleksin teinud teise valiku? Mis oleks saanud, kui ta oleks jäänud? Mis oleks saanud, kui ma oleksin lahkunud? Mis oleks saanud, kui ma oleksin õigel ajal abi küsinud? Mis oleks saanud, kui mu elu oleks läinud teist rada?

Vastus on: me ei tea. Ja see ongi kõige raskem osa. Meie aju tahab vastust. Aga minevikul ei ole alternatiivset salvestust. Me ei saa kontrollida paralleelset elu, mida kunagi ei elatud. Me võime ette kujutada, et seal oleks kõik olnud parem. Aga võib-olla poleks olnud. Võib-olla oleks teine tee toonud teistsugused probleemid. Võib-olla oleksime kahetsenud hoopis teist otsust. Me ei tea.

Ja mõnikord tähendab rahu leidmine seda, et oleme valmis ütlema: „Ma ei saa teada.“ See võib olla väga vabastav.

Üks kasulik küsimus

Kui minevik hakkab jälle peas ringi käima, proovi küsida: „Kas ma saan seda praegu muuta?“ Kui vastus on jah, siis tee midagi: helista, vabanda, paranda, mine arsti juurde. Muuda oma käitumist. Tee järgmine samm.

Aga kui vastus on ei? Siis tuleb teine küsimus: „Mida ma saan sellest praegu õppida?“ See muudab fookuse. Minevikust saab õpetaja selle asemel, et ta oleks vangivalvur.

Kahetsus võib olla kasulik

Kahetsust peetakse sageli halvaks tundeks. Aga kahetsusel võib olla väga oluline ülesanne.

Kahetsus ütleb: „Ma ei taha seda enam korrata.“ Kui me kasutame seda niimoodi, võib kahetsusest saada kompass. Probleem algab siis, kui kahetsus muutub karistuseks. Kipume endale sageli ütlema: „Ma olen halb inimene.“ See on enese hävitamine. Kahetsuse tervem vorm kõlab hoopis: „Ma tegin midagi, mida ma täna enam teha ei tahaks. Mida ma saan teha selleks, et ma seda uuesti ei teeks?“ See on vastutus. Ja vastutus on palju kasulikum kui süütunne.

Mõnikord tuleb lihtsalt leinata

Kõigest ei pea õppust tegema. Mõnikord tuleb lihtsalt kurvastada. Kui inimene on kaotanud kellegi, keda ta armastas, ei pea ta kohe otsima „õppetundi“. Kui suhe lõppes, ei pea sa kohe leidma kümmet põhjust, miks see tegelikult hea oli. Kui unistus purunes, ei pea sa järgmisel hommikul olema tänulik selle eest, mida elu sulle „õpetas“. Mõnikord on lihtsalt valus. Ja see on okei. Leinamine ei ole kinni jäämine. Kinni jäämine võib olla see, kui keeldume lubamast endal kurvastada ja hakkame selle asemel lõputult juhtunut analüüsima.

Mõnikord tahab süda lihtsalt öelda: „Mul oli sellest inimesest väga kahju ilma jääda.“ Ja sellele ei ole vaja kohe lahendust.

Ühtäkki tabas mind võibolla kõige raskem küsimus: kui minevik ei vaja enam kogu sinu tähelepanu... mida sa teed oma olevikuga?

Sest minevikust lahti laskmine tekitab vahel kummalise tühjuse.

Kui oled aastaid mõelnud sellele, mis juhtus, siis ühel hetkel jääb sinna kohta vaikne ruum.

Ja alguses võib see tunduda isegi hirmutav. Tekivad küsimused: mida ma nüüd mõtlen? Mille üle ma muretsen? Mida ma nüüd lahendan? Kes ma olen, kui ma ei ole enam see inimene, kellele kõik halb juhtus? See on väga oluline hetk. Sest siit võib hakata tekkima uus elu. Mitte minevikuta elu. Vaid elu, kus minevik ei istu enam juhiistmel.

Mida me täna kasulikku kaasa võtame?

Kui minevik täna jälle koputab, ära pea temaga tingimata võitlust. Võid talle ukse pealt öelda: „Ma mäletan sind, aga ma elan täna.“ Ja siis pööra ringi. Vaata enda ette. Sest seal on midagi, mida minevikul ei ole. Võimalus. Võimalus teha järgmine otsus. Võimalus proovida veel kord. Võimalus elada natuke teistmoodi kui eile.

Sa ei saa muuta seda, mis sinuga juhtus. Aga sa saad otsustada, mida sa sellega edasi teed. Ja võib-olla ongi lahti laskmine lõpuks kõige lihtsam asi, mida me oleme aastaid liiga keeruliseks mõelnud: ma ei saa eilset tagasi. Ma ei pea seda enam endaga kaasa vedama. Täna on minu käes.