Miks me end teistega pidevalt võrdleme – ja kuidas sellest nõiaringist välja tulla

See teema on mul pikalt peas ringi tiirelnud. Täna sain selle lõpuks enesest välja tõugatud.

On üks väga kummaline harjumus, mida enamik meist teeb peaaegu iga päev, sageli isegi märkamata. Vähemalt minu puhul on see nii. Me vaatame teist inimest ja mõtleme: tal läheb paremini kui minul. Ta on edukam. Tal on parem töö. Tal on rohkem raha. Tal on ilusam kodu. Tal on rohkem sõpru. Ja siis vaatame iseennast. Mitte enam selle pilguga, millega vaatasime ennast eile. Vaid läbi selle teise inimese. „Miks mina selline ei ole?“

Sellest võib alguse saada väga vaikne, kuid visa sisemine nõiaring. Me võrdleme ennast. Tunneme, et jääme alla. See teeb haiget. Siis hakkame ennast muutma, tõestama või karistama. Mõnikord saavutame midagi. Aga selle asemel, et rõõmustada, vaatame uuesti kõrvale. Ja leiame kellegi, kes on meist veel ees. Ja...võistlus jätkub.

Me ei võrdle ennast tegelikult teistega

Või vähemalt mitte ainult teistega. Sageli võrdleme ennast hoopis kujutlusega sellest, millised me enda arvates peaksime olema. See on väga oluline erinevus. Kui ma vaatan inimest, kellel on minust suurem maja, siis ei pruugi probleem olla tegelikult tema majas.

Probleem võib olla minus tekkinud mõttes: „Kui mul oleks selline maja, siis oleksin ma edukas inimene.“

Või kui näen inimest, kes on oma karjääris väga kaugele jõudnud, mõtlen automaatselt: „Kui mina oleksin tema positsioonil, oleksin ma väärtuslikum.“

Kolmas näide. Kui näen õnnelikku paari, torkab kohe mõttesse: „Kui mul oleks selline suhe, oleksin ka mina õnnelik.“ Teine inimene muutub justkui mõõdupuuks, mille abil hakkame enda väärtust hindama. Ja siin tekibki probleem. Sest me ei võrdle kunagi tervet elu. Me võrdleme ühte väikest nähtavat osa.

Me näeme teiste inimeste esikülge

Mõtle korraks sotsiaalmeediale. Keegi postitab pildi reisilt. Pildil on naeratav inimene rannas, sinine taevas, võibolla kõlgub laual klaas veini, taustal imekena hotell. Ja meie aju teeb sellest väga kiiresti järelduse: „Tal on ilus elu.“

Aga me ei näe lennujaamas puhkenud tüli, üksildast õhtul hotellitoas, krediitkaardivõlga, probleeme kodus ja kümmet ebaõnnestunud pilti, mis enne selle ühe postitamist tehti.

Me näeme valitud hetke. Ja võrdleme seda oma elu tervikuga. See on ebavõrdne võistlus.

Me võrdleme oma telgitaguseid teiste lavaga

See on üks kõige ebaõiglasemaid asju, mida inimene saab iseendaga teha. Me teame enda kohta kõike. Me teame oma vigu. Me teame, mida oleme tegemata jätnud. Me teame oma halvemaid päevi. Me teame neid vestlusi, kus ütlesime midagi rumalat. Teise inimese kohta teame võib-olla ainult seda, mida ta meile näitab.

Seega: meil on enda kohta dokumentaalfilm, teiste kohta treiler. Ja siis imestame, miks meie elu tundub kehvem.

Võrdlemine ei ole alati halb

Siin tuleb teha üks oluline vahe. Igasugune võrdlemine ei ole mürgine. Võrdlemine võib olla isegi kasulik. Me vaatame teisi ja saame inspiratsiooni. Näeme kedagi, kes õppis uue oskuse. Mõtleme: „Võib-olla võiksin ka mina seda proovida.“ Näeme kedagi, kes muutis oma elu. Mõtleme: „Kui tema suutis, võib-olla suudan mina ka.“

See on terve võrdlemine. Selle tunnus on lihtne: teise inimese edu annab sulle energiat, mitte ei võta seda ära. Ebatervislik võrdlemine teeb vastupidist. Pärast teise inimese nägemist tunned ennast väiksemana.

„Ülespoole“ võrdlemine

Psühholoogias räägitakse sageli ülespoole ja allapoole võrdlemisest.

Ülespoole võrdlemine tähendab, et võrdleme ennast inimesega, keda tajume endast paremas olukorras olevana.

See võib meid motiveerida. Aga see võib tekitada ka kadedust, häbi ja alaväärsust.

Näiteks: „Tema on juba ettevõtja. Mina pole isegi oma esimest projekti lõpetanud.“ Või:  „Tema on 35 ja tal on oma maja. Mina olen 53 ja elan siiani üürikorteris.“ Probleem ei ole selles, et teisel inimesel läheb hästi. Probleem on selles, mida me tema edu kohta enda kohta otsustame.

Kõige ohtlikum lause on „mina olen maha jäänud“

Maha jäänud millest? Ja kelle ajakava järgi? Elul ei ole ühte universaalset graafikut. Me elame mudeli järgi: kool, ülikool, töö, abielu, kodu, lapsed, karjäär, edu, pension. Meile õpetatakse sageli justkui nähtamatut ajakava: „Selleks vanuseks peaks sul olema...“ Aga kes selle ajakava koostas? Miks peaks 25-aastane inimene teadma, mida ta kogu ülejäänud eluga teha tahab? Miks peaks 35-aastasel olema kõik paigas? Miks peaks 50-aastane olema oma karjääri lõplikult välja kujundanud? Miks ei võiks inimene 60-aastaselt midagi täiesti uut alustada? Elu ei ole rong, millest pärast ühte peatust mahajäämisel enam kunagi peale ei saa.

Mõnikord võrdleme ennast inimesega, kelle elu me tegelikult ei tahakski

See on eriti huvitav. Võime vaadata kedagi ja mõelda: „Ma tahaksin tema moodi olla.“ Aga kui me hakkaksime tema elu päriselt elama, võiksime avastada, et see ei sobi meile üldse. Võib-olla tahame tema palka, aga mitte tema töökoormust. Tahame tema tuntust, aga mitte avalikkuse tähelepanu. Tahame tema maja, aga mitte selle ülalpidamise kulusid. Tahame tema suhte pilti, aga mitte tema suhte tegelikkust. Tahame tema keha, aga mitte seda elustiili, mida ta selle saavutamiseks järgib. Tahame tulemust. Me ei taha tingimata teed.

Kadedus võib vahel olla sõnum

Kadedust peetakse sageli halvaks emotsiooniks. „Ära ole kade.“ Aga emotsioon ei ole moraalne kuritegu. Kadedus võib olla informatsioon. Kui ma vaatan kedagi ja tunnen tugevat kadedust, võiksin endalt küsida: „Mida see inimene minus puudutab?“ Kas ma kadestan tema raha? Võib-olla igatsen turvatunnet. Kas ma kadestan tema loomingut? Võib-olla olen omaenda loovuse unarusse jätnud. Kas ma kadestan tema suhet? Võib-olla igatsen lähedust.

Kadedus võib olla kompass. Mitte selleks, et minna teise inimese elu varastama. Vaid selleks, et avastada, mida meie enda elus napib.

Aga mida siis teha?

Esimene samm on üsna ebamugav: märka hetke, mil võrdlemine algab. Mitte alles siis, kui tunned ennast halvasti. Vaid varem. Näiteks avad telefoni ja näed uudisvoos tuttava uut autot. Esimene mõte, mis automaatselt pähe kargab: „Kõigil läheb paremini kui minul.“

Stopp! See ongi hetk, kus tuleb hetkeks peatuda. Ära hakka kohe mõtet uskuma. Ütle endale: „Ma võrdlen ennast praegu teise inimesega.“ See üks lause loob juba väikese vahe sinu ja mõtte vahele.

Teine samm: küsi, mida sa tegelikult tunned

Kas see on kadedus? Häbi? Kurbus? Pettumus? Üksindus? Hirm? Ebapiisavuse tunne? Väga sageli ütleb inimene: „Ma olen tema peale kade.“ Aga sügavamal võib olla mõtleb ta hoopis: „Ma kardan, et minu elu ei lähegi kunagi selliseks, nagu ma lootsin.“

Need on kaks täiesti erinevat asja. Esimese puhul vaatad teist inimest. Teise puhul vaatad iseenda haava.

Kolmas samm: eralda fakt ja lugu

Näiteks võtame fakti, et su tuttav sai uue töökoha. Aga lugu, mille sina faktile juurde paned, on umbes selline:  „Ta on edukam kui mina.“

Võtame teise näite. Fakt: „Tal on oma maja.“ Lugu sinna juurde: „Ta on oma eluga hakkama saanud, mina ei ole.“ See vahe on tohutu. Fakt on see, mis juhtus. Lugu on see, mida meie aju juhtunu kohta jutustab.

Neljas samm: võrdle ennast iseendaga

See kõlab labaselt, aga töötab paganama hästi. Küsi endalt: mida ma oskan täna, mida ma aasta tagasi ei osanud? Millest olen läbi tulnud? Millise raske olukorra olen üle elanud? Millise harjumuse olen muutnud? Mida ma olen õppinud?

Mõnikord on meie areng nähtamatu, sest me elame selle sees. Nagu puu, kes ei näe, kui palju ta ühe suvega kasvas.

Viies samm: vähenda võrdlemise kütust

Kui tead, et mingi konto, inimene või keskkond tekitab sinus pidevalt alaväärsust, ei pea sa ennast selle juurde vägisi jätma. Sa ei pea kedagi vihkama. Sa ei pea kedagi blokeerima suure draamaga. Võid lihtsalt eemalduda. Sulge konto. Vähenda sotsiaalmeedia aega. Ära mine uudishimust vaatama, mida see inimene jälle teeb. Mõnikord on kõige tervem lause: „See ei tee mulle praegu head.“ See on piisav põhjus.

Kuues samm: ehita endale oma mõõdupuu

Kui sinu ainus mõõdupuu on teiste edu, oled sa alati kellegi taga.

Alati leidub sinust rikkam, ilusam, targem, kuulsam ja noorem inimene. Sellel võistlusel pole lõppu. Seepärast tuleb küsida: milline elu on minu jaoks hea elu?

Mitte: „Milline elu näeks teiste silmis hea välja?“ vaid: „Millises elus tahaksin mina ise ärgata?“ Need ei pruugi olla sama asi.

Siinkohal tahaksin eriti rõhutada, et me ei pea muutuma paremaks kui teised. Me võiksime muutuda rohkem iseendaks. See on hoopis teine eesmärk. Kui keegi teine jookseb sinust kiiremini, ei tähenda see, et sina jooksed vales suunas. Võib-olla tema võistlus on tema oma. Sina ei pea seda jooksma.

Mõnikord tuleb endalt küsida: „Kelle elu ma tegelikult elan?“

See võib olla ebamugav küsimus. Kas ma tahan päriselt seda tööd? Või tahan selle staatust? Kas ma tahan päriselt suurt maja? Või tahan tunnet, et olen edukas?

Kui jõuame vajaduse juurde, võib selguda, et soovitud asi oli ainult sümbol. Ja päris vajadus on midagi muud.

Mõnikord tuleb lihtsalt lubada endal olla pooleli

See on ehk üks kõige raskemaid asju. Me tahaksime olla igatipidi valmis. Tahaksime teada, kuhu läheme. Tahaksime, et meie elu oleks ilusasti korras. Aga päris elu ei ole valmis. Inimene on pidevalt pooleli. Mõni peatükk on segane. Mõni otsus on vale. Mõni unistus muutub. Mõni suhe lõpeb. Mõni uus algus tuleb ootamatult. Ja see ei tähenda, et elu ebaõnnestus. See tähendab, et elu toimub.

Mida me tänasest kaasa noppisime?

Sa ei pea olema teistest ees, et oma eluga rahul olla. Sa ei pea olema parim. Sa ei pea olema kõige edukam. Sa ei pea jõudma kuhugi esimesena. Sa ei pea tõestama inimestele, kes sinust tegelikult midagi ei tea, et oled väärtuslik. Sinu elu ei ole avalik konkurss.

Ja võib-olla ei ole küsimus lõpuks üldse selles: „Kas mul läheb paremini kui temal?“ vaid: „Kas ma liigun selles suunas, mis on minu jaoks päriselt oluline?“

Kui vastus on jah, isegi väga väikese sammuga, siis võib-olla oled palju rohkem õigel teel, kui sa ise praegu arvad. Sest elu suurim vabadus ei pruugi tulla sellest, et me jõuame teistest ette.

See võib tulla hoopis sellest hetkest, kui sa enam ei pea vaatama kõrvale, et teada saada, kas sul läheb piisavalt hästi.

Sa vaatad enda poole. Ja ütled: „See on minu elu. Ma ei pea seda kellegi teise omaga võrdseks tegema.“