Sõbrad, kes kaovad, kui sul neid kõige rohkem vaja on

Täna oli mul tarvis arstile helistada. Võtsin välja telefoni ja hakkasin kontaktide menüüs ringi sobrama. Arsti numbri leidsin ruttu üles, aga samas täheldasin ka midagi muud. Märkasin, et viimase poole aasta jooksul on maru palju sõpru ja tuttavaid ”ära kukkunud”. Kes enam ei kirjuta, kes enam ei helista ega tunne huvi, kuidas mul läheb. Huvitaval kombel hakkasid nad ära kaduma siis, kui otsustasin oma elus teha suuremad ümberkorraldused ja ära lõpetada igasugune pidudel käimine ja alkoholiga flirtimine.

Teema tundus väga huvitav. Niisiis tegin tassi kanget kohvi ja asusin mõtisklema. Ehk siis, on üks kummaline asi, mida taastumise teekonnal varem või hiljem märkad. Kui sul läheb halvasti, muutub maailm vaiksemaks. Mitte alati kohe. Alguses võivad inimesed küsida, kuidas sul läheb. Nad võivad helistada. Nad võivad öelda, et nad on olemas. Mõni võib isegi lubada, et ükskõik mis juhtub, ta ei kao kuhugi.

Aga siis hakkab midagi muutuma. Üks inimene ei vasta enam sõnumile. Teine ütleb, et tal on praegu väga kiire. Kolmas ilmub küll kohale, aga ainult siis, kui sul on hea päev. Ja neljas kaob lihtsalt ära. Põhjuseks pole mitte tüli, mitte hüvastijätt, mitte selgitus. Lihtsalt vaikus.

Ja kõige valusam polegi mõnikord see, et inimene läks. Kõige valusam on küsimus: „Kas ma olin talle sõber ainult seni, kuni minuga oli lihtne?“ 

Meile meeldib mõelda, et sõprus tähendab kohalolekut

Sõprusest rääkides mõtleme sageli headele hetkedele. Ühised naljad. Pikad vestlused. Õhtud, mida ei taha lõpetada. Spontaansed sõidud. Sünnipäevad. Pudel veini või tass kohvi. Lõputud telefonikõned. Mälestused, mida ainult teie kaks mõistate.

Ja loomulikult ongi see kõik sõpruse osa. Aga sõpruse tegelik väärtus ei tule alati välja siis, kui kõik läheb hästi. Kui elu on korras, on üsna lihtne olla hea sõber. Kui inimene naerab, on teda lihtne armastada. Kui ta on energiline, huvitav ja seltskondlik, on temaga tore aega veeta. Kui ta ei vaja midagi, ei pea me ka midagi andma. Aga mis saab siis, kui inimene hakkab lagunema? Kui ta ei ole enam lõbus? Kui ta helistab kell kümme õhtul ja ütleb, et tal on väga halb?

Siis selgub, kui paljud inimesed olid tegelikult meie sõbrad ja kui paljud lihtsalt meie hea elu kaaslased. Need ei ole sama asi.

Mõni inimene armastab sind ainult siis, kui sa oled mugav

See on valus tõdemus. Aga mõnikord on see tõsi. On inimesi, kellele sobib sinu seltskond seni, kuni sa oled lõbus, kättesaadav ja probleemivaba.

Nad tahavad sinu head energiat. Sinu nalju. Sinu seltskonda. Sinu kuulamisoskust. Sinu kohalolu. Aga kui sina hakkad midagi vajama, muutub olukord. Sest nüüd peaks sõprus olema vastastikune. Nüüd ei saa nad enam ainult võtta.  Nüüd tuleks midagi ka anda.

Ja mõned inimesed ei oska seda. Või ei taha. Või lihtsalt ei suuda. See ei tähenda alati, et nad on halvad inimesed. Mõnikord on neil endal liiga palju probleeme. Mõnikord ei oska nad teise inimese valuga toime tulla.

Mõnikord kardavad nad sõltuvust, vaimse tervise probleeme, kriise või emotsionaalset lähedust. Mõnikord meenutab sinu olukord neile midagi nende enda elust, mida nad ei taha näha.

Ja mõnikord on kõige lihtsam viis selle kõigega mitte tegeleda: kaduda.

Taastumine muudab sõprussuhteid

Sõltuvusest taastudes võib juhtuda midagi väga kummalist. Sa hakkad oma sõpru nägema teise pilguga. Mitte sellepärast, et nad oleksid muutunud. Vaid sellepärast, et sina oled muutunud.

Kui sa varem jõid koos nendega, võis tunduda täiesti loomulik, et teie sõprus keerleski suuresti alkoholi ümber. „Lähme võtame ühe“ või „tule läbi, istume natuke“ – kas tuleb tuttav ette? Need hetked võivad tunduda sõprusena. Ja võib-olla olidki. Aga kui sina enam ei joo, tekib küsimus: millest meie sõprus nüüd koosneb? Kui vastust ei ole, võib see olla väga valus.

Sest siis võib selguda, et osa suhteid ei olnudki üles ehitatud sellele, kes sina inimesena oled. Need olid üles ehitatud ühisele harjumusele. Ühisele põgenemisele. Ühisele enesehävitamisele. Ühisele õhtule, mida hommikul ei mäletatud. Ja kui üks inimene sellest ringist välja astub, ei jää alati sõprust alles.

„Sa oled ju nüüd teistsugune“

Seda lauset võib taastuja kuulda rohkem kui korra. Mõnikord öeldakse seda kriitikana. Mõnikord naljaga. Mõnikord isegi heatahtlikult.

„Sa oled kuidagi muutunud.“ Jah. Olen. See ongi taastumise mõte. Ma pidin muutuma. Ma ei saanud jääda samaks inimeseks ja loota, et mu elu muutub. Aga muutumine tähendab ka seda, et mõned vanad suhted enam ei sobitu. See võib olla üks taastumise kõige vaiksemaid leinasid. Sa ei kaota ainult ainet. Sa võid kaotada seltskonna. Harjumused. Kohtumispaigad. Naljad. Isegi oma identiteedi ühe osa. Ja mõnikord ka inimesed, keda sa pidasid sõpradeks.

Kõige raskem on see, kui sa ise olid see, kes teised eemale lükkas

Siin tuleb mängu ebamugavam osa. Me ei saa alati rääkida ainult nendest sõpradest, kes kadusid. Sest võib-olla oli aegu, mil meie ise olime need, kes kadusid. Me ei vastanud kõnedele. Me valetasime. Me lubasime ja ei pidanud lubadustest kinni. Me ootasime, et teised meid päästaksid.

Ja lõpuks võis mõni inimene lihtsalt enam mitte jaksata. Seda tuleb taastumises ausalt tunnistada. Muidu võib juhtuda, et räägime endale lugu: „Kõik hülgasid mind.“

Aga tegelikkus võib olla keerulisem. Mõni inimene hülgas meid tõesti. Mõni inimene lihtsalt seadis piiri. Mõni inimene oli meie kõrval nii kaua, kui ta suutis. Ja mõni inimene lahkus, sest me tegime talle liiga. Need neli asja võivad korraga tõesed olla.

Piir ei ole hülgamine

See on üks tähtsamaid asju, mida taastumise ajal õppida. Kui inimene ütleb: „Ma ei saa enam sinu pärast öösiti üleval olla“ või: „ma ei anna sulle enam raha“, siis ei pruugi ta sind hüljata. Ta võib lihtsalt kaitsta iseennast. Sõprus ei tähenda, et teine inimene peab koos sinuga põhja vajuma.

Mõnikord on kõige armastavam asi, mida sõber saab teha, öelda: „Ma hoolin sinust, aga ma ei saa seda sinu eest teha.“ See võib alguses tunduda külm. Aga piir võib olla hoopis armastuse vorm.

Ja siis on need inimesed, kes lihtsalt kaovad

Aga jah, mõnikord inimene tõesti lihtsalt kaob. Sa kirjutad, aga ta ei vasta. Helistad, ta ei võta vastu. Sa küsid ühise tuttava käest, mis värk on. Saad vastuseks midagi ebamäärast: „Tal on vist palju tegemist.“ Mõne aja pärast saad aru, et ta ei tulegi tagasi. See võib olla isegi raskem kui tüli. Tüliga on vähemalt mingi lõpp. Sa tead, mis juhtus. Sa saad vihastada. Sa saad vabandada. Sa saad andeks anda.

Kadumise puhul jääb õhku küsimus. Miks? Kas ma olin liiga palju? Kas ma rääkisin liiga palju oma probleemidest? Kas ma muutusin igavaks? Ja kõige hullem: Kas minuga on midagi valesti?

Ära tee teise inimese lahkumisest enda väärtuse mõõdupuud

See on võib-olla kõige olulisem mõte kogu selle teema juures. Inimese lahkumine ei tõesta, et sa oled väärtusetu. See tõestab ainult seda, et see inimene ei ole praegu sinu kõrval.

Need ei ole sama asi. Me kipume tegema väga kiire järelduse: „Ta lahkus, järelikult olen halb.“ Aga sama hästi võib olla põhjus selles, et ta lahkus, sest ei osanud sellises olukorras olla. Või ta lahkus, sest meie elud läksid erinevates suundades. Mõnikord ei ole vaja leida süüdlast. Vaja on lihtsalt tunnistada: see suhe ei kandnud enam.

Taastumine õpetab ka üksindust taluma

See on üks raskemaid õppetunde. Kui oled harjunud oma tühjust täitma alkoholi, ainete, pidude või pideva seltskonnaga, võib vaikne õhtu tunduda peaaegu talumatu. Siis võib sõbra kadumine tunduda veel suurema katastroofina. Sest nüüd pole sul mitte ainult igatsus inimese järele.

Sul on ka tühi õhtu. Tühi telefon. Tühi korter. Tühjus, mida varem täitis mingi tegevus. Ja siin võib taastumine anda ühe ootamatu kingituse: õppida olema üksi ilma tundmata, et oled hüljatud. Need on kaks erinevat asja. Üksi olemine ei tähenda, et keegi ei hooli. Vaikus ei tähenda, et sind ei armastata. Telefon, mis ei helise, ei tähenda, et sa oled väärtusetu. Mõnikord on see lihtsalt elu.

Kõik sõbrad ei pea jääma

See on raske lause. Aga võib-olla vabastav. Meil on vahel ettekujutus, et päris sõprus peab kestma kogu elu. Lapsepõlvest vanaduseni. Aga inimesed muutuvad. Elud muutuvad. Väärtused muutuvad. Mõni inimene tuleb meie ellu kümneks aastaks. Mõni kolmeks. Mõni üheks aastaks. Mõni ainult üheks keeruliseks perioodiks. See ei muuda nende rolli olematuks.

Võib-olla oli keegi sinu elus just selleks, et aidata sul ühest etapist läbi tulla. Ja kui teed lahku lähevad, ei tähenda see tingimata, et kõik oli vale. Mõni sõprus võib lihtsalt olla lõpetanud oma töö.

Aga mõned inimesed jäävad

Ja just siin tuleb loo ilusam osa. Sest kui sa taastumise käigus kaotad mõned inimesed, võid avastada, et mõned jäävadki. Mitte sellepärast, et nad kiidavad kõike heaks. Vaid sellepärast, et nad näevad sind inimesena. Nad võivad sulle öelda: „Ma olen sinu pärast mures“ või „ma ei taha sinuga koos juua.“ Aga nad ei kao. Nad helistavad. Nad küsivad, kuidas sul päriselt läheb. Nad mäletavad, mis sul eelmisel nädalal juhtus. Nad rõõmustavad sinu väikeste võitude üle.

Nad ei tee sinu taastumisest nalja. Nad ei sunni sind jooma. Nad ei ütle: „Ole nüüd normaalne.“ Nad ütlevad: „Kuidas ma saan sind toetada?“ Selliseid inimesi ei pruugi olla palju. Aga võib-olla polegi vaja palju. Mõnikord piisab ühest.

Mõnikord tuleb uus sõprus alles siis, kui vana elu lõpeb

Taastumise alguses võib tunduda, et kõik on kadunud. Aga aja jooksul võib juhtuda midagi ilusat. Sa kohtad inimesi, kellega sul pole vaja oma minevikku varjata. Inimesi, kes teavad, mida tähendab iha. Inimesi, kes teavad, milline on tagasilanguse hirm.

Inimesi, kes saavad aru, miks üks kainena veedetud nädal võib olla suurem saavutus kui kõrvaltvaatajale tundub. Ja ühel hetkel võid avastada, et sul on uus sõprus. Mitte selline, mis põhineb sellel, mida te koos tarbite. Vaid selline, mis põhineb sellel, kes te olete. See on hoopis teistsugune lähedus.

Mida teha, kui sõber kaob?

Kõigepealt ära jookse kohe enda kallale. Ära kirjuta kümmet sõnumit. Ära palu endale kinnitust. Ära hakka mõtlema, mida kõike sa valesti tegid. Peatu. Hinga. Ja küsi endalt: Kas ma tean päriselt, miks ta lahkus? Kui ei tea, siis ära täida teadmata kohta kõige julmema võimaliku seletusega.  Näiteks: „Ta ei vasta, sest ma olen halb.“ See on oletus. Mitte fakt. Kui sõprus on sulle oluline, võid kirjutada ühe ausa sõnumi. Mitte süüdistava. Mitte meeleheitliku. Lihtsalt: „Ma olen märganud, et oleme viimasel ajal kaugenenud. Sa oled mulle oluline ja kui olen midagi teinud, mis sind haavas, olen valmis sellest rääkima.“ Ja siis lase teisel inimesel otsustada. See on raske. Aga sõprus vajab kahte inimest. Sa saad avada ukse. Sa ei saa sundida kedagi sisse astuma.

Ära jookse tagasi vana elu juurde ainult selleks, et kedagi tagasi saada

See on eriti oluline taastujale. Mõnikord võime igatseda inimest nii väga, et hakkame igatsema ka kogu vana elu.

Peas keerlevad mõtted nagu: „Kui ma läheksin jälle temaga välja...“ või „kui ma jooksin ainult ühe õhtu...“ või  „kui ma oleksin jälle selline nagu varem...“ Võib tekkida mõte, et äkki tuleks vana elu tagasi. Aga mõtle korraks: Kas sa igatsed inimest või seda tunnet, mis sul temaga koos olles oli? Need võivad olla erinevad asjad. Ja kui sõprus sõltub sellest, et sa pead uuesti hävitama seda, mille nimel sa taastud, siis selle hinnaks on liiga palju. Sinu kainus ei ole valuuta, millega sõprust tagasi osta.

Mõned inimesed kaovad selleks, et sa õpiksid ennast mitte kaotama

Võib-olla on see kogu loo kõige valusam ja samal ajal kõige ilusam osa. Me kardame nii väga, et teised lahkuvad, et vahel hoiame neist kinni isegi siis, kui nende kõrval olemine teeb meile haiget. Taastumine õpetab teistsugust küsimust. Mitte: „Kuidas ma saan panna teda jääma?“ vaid: „kuidas ma saan jääda iseendaks, isegi kui ta läheb?“ See on tohutu erinevus. Sest lõpuks ei saa me kontrollida seda, kes meie ellu tuleb. Me ei saa kontrollida seda, kes lahkub. Me ei saa kontrollida seda, kas keegi mõistab meie muutumist. Aga me saame kontrollida üht asja: kas me hülgame iseenda koos nendega.

Ja võib-olla tulebki õppida hüvasti jätma

Mõne inimesega ei ole vaja lõputult võidelda. Mõne suhte puhul ei tulegi õnnelikku lõppu.

Mõnikord tuleb lihtsalt tunnistada: „Sa olid mulle oluline, meil oli häid aegu.“ Ja siis lasta minna. Ilma vihata. Ilma ennast süüdistamata. Ilma soovita teisele inimesele halba. Lihtsalt lasta. Sest lahti laskmine ei tähenda, et inimene polnud tähtis. See tähendab, et sa otsustasid edasi elada.

Kes jääb, kui tuled iseendale tagasi?

Võib-olla on see küsimus, mida tasub taastumise ajal aeg-ajalt endalt küsida. Mitte: „Kes jääb, kui mul on kõik hästi?“ Seda on lihtne teada saada. Vaid: „Kes jääb, kui mul on halb?“ Kes vastab sinu murekõnele? Kes kuulab ilma kohe lahendust pakkumata? Kes suudab sulle öelda ebamugava tõe? Kes rõõmustab sinu taastumise üle? Need inimesed on väärt hoidmist. Ja võib-olla sama tähtis: kas sina oled nende inimeste jaoks selline sõber?

Sest taastumine ei seisne ainult selles, et leiame inimesed, kes meid toetavad. See seisneb ka selles, et õpime ise olema inimene, kelle peale saab loota.

Mida me täna õppisime?

Kui keegi on sinu elust kadunud just siis, kui sul oli teda kõige rohkem vaja, siis ma ei hakka sulle ütlema: „Ära muretse, ta polnudki sinu sõber.“ Elu ei ole nii lihtne. Võib-olla ta oli sinu sõber. Võib-olla väga hea sõber. Võib-olla ta lihtsalt ei osanud sinu kõige raskemas hetkes kohal olla. Aga üks asi on kindel. Tema lahkumine ei pea tähendama sinu lõppu.

Sa võid leinata. Sa võid igatseda Need tunded võivad olla korraga olemas. Aga ära unusta ennast nende tunnete keskel. Sest taastumise üks sügavamaid õppetunde võib olla just see: mõnikord ei ole kõige tähtsam see, kes sinu kõrvale jäi. Mõnikord on kõige tähtsam see, et sina jäid lõpuks iseenda kõrvale.

Ja sealt võibki hakata sündima täiesti teistsugune elu. Üks, kus sõprust ei mõõdeta selle järgi, kui palju te koos jõite. Üks, kus lähedus ei tähenda teineteise probleemidesse uppumist. Üks, kus armastus ei tähenda enda piiridest loobumist. Ja üks, kus sa ei pea enam kartma iga lahkumist, sest tead: isegi siis, kui keegi läheb, ei pea mina minema.