Kui pea läheb paiste (ja süda ka) — üks lugu haiglast, hirmust ja hilisest tänulikkusest

Ma ei ärganud sel hommikul üles mõttega, et veedan järgmised päevad haiglas, peaga, mis nägi välja nagu oleksin end hommikusöögi asemel meepotiga kummardanud mesilasepesasse. Aga just nii juhtus. Ükskõik, kas põhjuseks oli: kas allergiline reaktsioon, salakaval infektsioon või universumi huumorimeel, fakt oli see: mu pea paistetas üles. Ja mitte niisama veidi – vaid nii, et isegi mu peegel vaatas mind ettevaatliku kaastundega.

"Haiglasse? Jah, miks mitte..."

Kiirabi oli kiiresti kohal. Mind viidi haiglasse nagu mingit... noh, pisut vähem glamuurselt vormindatud versiooni printsessist kanderaamil. Valgetes seinades kõndimine pani mind hetkega tundma nagu oleksin sattunud Stranger Thingsi (vaatasin selle seriaali haiglas ära, päris hea teine) paralleelreaalsusesse, ainult et siin ei olnud Elevenit – oli ainult kuupäevatu puder ja veidral kombel alati poolkülm tee.

Esimesed tunnid möödusid teadmatuses ja mure varjus. Arstid kõndisid ringi nagu elegantsed mõistatused, kellel on saladuslik plaan, mida nad mulle veel ei avalda. Ja samal ajal mina – inimene, kelle peanahk tahtis ilmselgelt karjuda –, pidin lihtsalt ootama ja lootma, et kõik läheb hästi.

"Valu õpetas vaikust. Ootus õpetas kannatust."

Aga sa tead, mis seal haiglas juhtus? Midagi väga olulist. Ma aeglustusin. Aeg, mida ma muidu kasutan Facebooki sirvimiseks ja kohvitassi täitmiseks, muutus millekski, mis sundis mind sissepoole vaatama.

Mäletan üht õhtut eriti selgelt. Olin voodis, toas vilkus tuhm lamp, ja ma kuulsin eemalt kellegi naeru. Mitte valjult. Õrnalt. See oli helin, mis kandis endas elu. Ja ma sain aru, et tahan elada täiel rinnal, ilma et peaksin ootama kriisi või paistetust, et seda väärtustada.

"Väljatulek — sõna otseses ja metafoorses mõttes"

Kui sain lõpuks haiglast välja, oli tunne, nagu oleksin uuesti sündinud – ainult et seekord ilma mähkmeteta ja koos väga konkreetse plaaniga: olla tänulik.

Ma olen tänulik iga hommikuvalguse eest. Tänulik oma keha eest, mis paraneb ja hoiab mind. Tänulik arstide, õdede, isegi selle kurikuulsa külma tee eest, sest see kõik aitas mind taas rajale. Olen tänulik, et mul on sõbrad, pere ja lugejad, kes kannatavad ära ka siis, kui kirjutan blogipostitusi nagu see – paistes, emotsionaalne, aga aus.

"Tervena olemine on privileeg. Tänulikkus on valik."

Elu on habras. Üks hetk sul on kõik kontrolli all, järgmisel hetkel otsid end peeglist, küsides: "Kes see on, ja miks tal on padi peas, mitte kaelal?"

Aga iga kriis, kui me selle lubame, võib olla pöördepunkt. Ja mina valisin pöörde. Valisin elada kergemalt, naerda rohkem ja tänada sagedamini.

Kui sul on täna kõik korras – hingad vabalt, näed selgelt ja su pea ei meenuta kosmoselasti – täna selle eest. Sest mitte kõik ei ärka üles teadmisega, kui väärtuslik see on.

5 SOOVITUST HAIGLAS OLEMISE AJAKS

1. Luba endal tunda – ükskõik mida sa tunned Olgu see hirm, kurbus, viha või segadus – kõik tunded on õiged. Ära suru neid alla. Kui vajad, nuta. Kui jaksad, räägi kellelegi. Tunded ei tee sind nõrgaks – nad aitavad sul paraneda.

2. Keskendu väikestele rutiinidele Kui päevad sulavad ühte ja kellad kaotavad mõtte, loo endale väikesed rutiinid: hommikul pese nägu, tee voodis mõni sirutus, loe paar lehekülge raamatut. Need väiksed harjumused annavad sisemist selgroogu.

3. Leia üks asi, mille üle saad kontrolli Haiglas on palju, mida sa ei saa juhtida – aga ehk saad ise valida, millal sööd oma jogurti, mida kuulad kõrvaklappidest või millal kirjutad päevikusse. Kontrolli killuke annab jõudu ja väärikust tagasi.

4. Suhtle – kui vähegi võimalik Isegi lühike vestlus hooldaja või naaberpatsiendiga võib muuta päeva inimlikumaks. Kui jõuad, kirjuta kellelegi sõnum või palu kedagi külla. Tugevust ei pea kandma üksi.

5. Tuleta endale meelde: see on ajutine Isegi kui aeg venib ja ööd on pikad – haiglas olemine on protsess, mitte seisund. Sa oled teel paranemise poole, isegi kui see tundub aeglane. Sina ei ole su diagnoos. Sina oled rohkem.

Hoia end. Paranemine võtab aega, aga sina liigud õiges suunas.