Kui suvelehed krõbisevad ja reied ka: elust paksuna palavusega

Juba mitmendat aega on käes vist selle suve kõige kuumemad suvepäevad. Seda kuuma sai ju kaua oodatud: küll oli kurtmist, et suvi ei taha ega taha tulla ja külmad päevad tüütasid vahepeal ikka väga ära. Aga nüüd on käes see aeg, mida sai niiväga igatsetud:  väljas on pea iga päev põrgukuumus, mis tahab jälle hinge seest välja süüa. Oleme ju ikkagi eestlased: kogu aeg peab olema mingi häda.

Täna hommikupoole oli küll natuke jahedam, aga munesin õige jalutamise aja maha. Kui aga pärastlõunal välja hiilisin, lajatas päike otsekui panniga lagipähe.

Jalutasin natuke, väsisin siis aga ära ja istusin pingile, mis oli kuum nagu otse ahjust võetud kohupiimakook. Tundsin, kuidas selg sulas aeglaselt särgi külge. Jube olukord: kõndida ei taha, seista ei jaksa, istuda pole kusagil – vähemalt mitte nii, et kui sa pärast püsti tõused, on tunne, et midagi jäi sinust toolile maha.

Tere tulemast suvesse, kus paksud inimesed higistavad ka varjus ja kaenlaalused saavad päikesepiste.

Kuna olen ka ise keskmisest tüsedam ilmakodanik, on kuumad suvepäevad minu jaoks parajaks katsumuseks. Sest oleme ausad – paksud inimesed ei vaja suvel eraldi trenni.

Otsustage ise:

• Särgi selgapanek on juba väike vägitegu.

• Trepist ülesminek on nagu pisemat sorti palverännak.

• Ja kõndimine läbi linna tähendab, et lõpuks võib pluus läbi higistada rohkem kui mõnel teismelisel koolieksami ajal.

Kõik, kes arvavad, et paks olla on lihtsalt ”laiskade inimeste valik”, eksivad suurelt. Paks olla tähendab needust ja ma pole veel kohanud paksukest, kes oleks siiralt õnnepisarates, et teda on õnnistatud kas paremal juhul pirni- , või nagu minu puhul, kõrvitsakujulise kehaga.

Kus on rõõm, kui isegi reied on tülis?

Kuumaga on veel see jama, mis on igal tüsedamal inimesel päevakajaliseks probleemiks, ja selleks on reievahe. Või õigemini – reie puuduv vahe.Paksud inimesed teavad: kui püksikud ei ulatu reieni või kui unustad jalgevahele määrida mingit kreemi või talki, siis oled paari tunniga õnnetusehunnik, kellel on kõnnak nagu kauboil ja boonuseks punetab su nägu nagu tulekustutuskapp.

Mingil hetkel ei aita enam ka kõige lohvakamad dressipüksid – sa lihtsalt… sulad.

Aga see kõik väsitab. Ja mitte ainult kehaliselt.

Kui su igapäevane tegevus (näiteks poodi jalutamine või ühistranspordis püsti seismine) muutub rängaks füüsiliseks pingutuseks, siis tekib loomulikult küsimus:

Kas ja miks ma pean kogu elu seda jama lihtsalt taluma ja taluma ja taluma?

Vastus on: ei.Aga lahendus ei tule piitsaga ega häbistamisega. Sest kui häbitunne aitaks, siis oleksid kõik paksud inimesed juba ammu joogainstruktorid ja tippmaratoonlased.Häbitunne halvab. Tugi, huumor ja väikesed sammud aitavad.

Okei, aga MIDA siis teha? Alljärgnevalt toon ära mõned hästi lihtsad soovitused.

1. Alusta liikumisest, mitte kannatamisest

Sa ei pea kohe jooksma.Proovi:

·       kõndida natuke rohkem kui eile,

·       kui on istuv töö, tõusta toolilt iga paari tunni tagant püsti,

·       võtta lifti asemel trepp – kui selleks muidugi jaksu on.

2. Ära võta end käsile nagu projekti – võta end ette nagu sõpra

Tervislik muutus ei pea tulema vihaga.Proovi rääkida endaga mitte nagu distsiplineerija, vaid nagu toetaja. Küsi:

·       „Mis aitaks mul täna ennast paremini tunda?“

·       „Millist väikest asja saaksin muuta, ilma et vihkaksin elu?“

3. Leia toiduga rahu, mitte vaen

Toit ei ole vaenlane.Sa ei pea elama ainult riisikookide peal või haukama paljast selleripulka.Aga: õpi vaikselt kuulama, mida sa tegelikult vajad. Ja millal sa tegelikult näljas oled, mitte tüdinenud, ärev või lihtsalt pahane.(Mitte et tunded poleks ka nälg. Aga see on teine blogipostitus.)

4. Leia endale truu kaaslane: tugi, kogukond, teraapia, huumor

Olgu see hea sõber, tugigrupp, terapeut või lihtsalt paksudest inimestest koosnev Facebooki kogukond – keegi, kellega saad olla sina ise ja mitte “projekt, mida tuleb parandada”.

5. Ja lõpuks: ära oota, et sa pead kõigepealt “alla võtma”, et elama hakata.

Mine randa.Osta see kleit või püksid, mida oled ammu ihaldanud.Tantsi külasimmanil või niisama kodus peegli ees.Tee see matk, millest oled unistanud - jällegi, kui jaksad, liiga suurt ampsu pole mõtet ette võtta.Ela kohe, mitte hiljem, naudi elu kohe nüüd ja praegu. Ka sellisena, nagu sa hetkel oled.

Kokkuvõtteks

Suvi on raske. Ja paks olla on suvel eriti raske. Aga see ei tähenda, et elu peaks jääma ootama “õiget suurust”.

Kui sa tahad muutuda – tee seda helluse ja huumoriga, mitte vihaga.Kui sa tahad lihtsalt leevendust – küsi, mis teeks su elu täna 10% kergemaks.Ja kui kõike tundub liiga palju – hinga. Pane märg rätik kuklale. Ja naera kasvõi selle üle, et sul on higist küpsev selg ja uued püksid liimitud reite külge.

Sest see, et sa oled elus, on juba midagi.Ja kui sa tahad, siis saad sel suvel olla veidi tervem, veidi kergem – mitte ainult kehakaalus, vaid oma hinges.