Kui Võililled on Minipannkoogid ja Sitikas On Su Elu Juht

Kujuta ette: kõnnid tänaval. Sul on kiire. Kohv tilgub topsist, Google Maps kisab 

vasakule, aga sina keerad paremale, sest sisetunne ütleb, et “ma ju käisin siit eile ka, mis seal viga olla saab”.  Telefon vibreerib taskus nagu närviline hamstrimassaažiseade ja keegi möödub sinust… naeratades.

Aga sina ei märka.

Sest sa kiirustad.

Me elame maailmas, kus me teame täpselt, mida Jeff Bezos eile sõi (või vähemalt, et ta tellis selle drooniga), aga me ei tea, kas täna hommikul, kui sa toast välja astusid, oli õhk karge või kerge või lõhnas see nagu niidetud rohi ja võimalus. 

Ja ausalt — kas sa üldse kuulsid, et kusagil läheduses kilkas laps? 

Või lendas sinust mööda üks naksakas sitikas, keda sa oma hinges isegi imetleda tahaks, aga no... Exceli tabel tööpostil ei täitu ju ise?

Mindfulness ehk kohalolu on see kummaline nähtus, mis kõlab nagu joogainstruktori loits või mõtteterade kalendri märtsikuu leht. 

Aga tegelikult on see üsna radikaalne mässamine praeguse hetke märkamise nimel. See on julge vahepeatus maailmas, kus kõik vurab ja vilgub. See on nagu öelda: "Oot, kas need võililled näevad mitte välja nagu kollased päikesekettad, vaid nagu...           minipannkoogid?!" Jep. Sest nad ongi.

Ja see naeratav mööduja? Võibolla oli see tema päeva ainus naeratus. Ja sina 

võinuksid selle vastu võtta nagu kallistuse, ilma füüsilise ebamugavuseta.

Kohalolu ei tähenda, et pead kogu aeg lootoseasendis akna peal istuma ja silmi 

kissitama nagu Zen-bulldog.  

See tähendab, et märkad. Et elu ei lipsa su näppude vahelt nagu liiga libe banaan. Et tänad. Et kuuled. Et hingad (jah, sa hingad kogu aeg, aga millal sa teadlikult hingasid viimati?).

Tänulikkus on kohalolu vend– see veidi turske tüüp, kes ei karju kunagi, aga kelle kohalolek muudab ruumi soojemaks. 

Kui sa oled tänulik, et su kohv on soe, et su varbad on su sokkides, et keegi kirjutas sulle 

sõnumi – isegi kui see oli vale number – siis sa oledki kohal.

Nii et järgmine kord, kui tuuleõhk su põske paitab, ära tõmba sallikraed üles nagu 

kaitserefleksiks. Vabalt võib olla, et tuul üritab sulle öelda: “Hei. Sa oled elus. Naudi seda.”

Ja kui jälle üks putukas sust mööda vuhiseb, ära laksuta käsi. Vaata talle järele. 

Võibolla oli see sitikas tegelikult su vaimne teejuht. 

Elu ei ole ainult sihtpunktide vahel jooksmine. Vahel on elu hoopis see hetk, kus sa taipad, et naabri aias on rohkem võililli. Ja sa oled selle üle rõõmus.

10   viisi, kuidas õppida kohal olema

Hinga, nagu see oleks su töö. Aga ära stressa üle– keegi ei vallanda sind, kui sa vahepeal ära unustad. Lihtsalt märka, et hingad. Isegi kui see on haigutus.

Maitsesta elu nagu toitu. Järgmine kord, kui sööd, keskendu igale ampsule. Ära loe e-kirju või vaata YouTube'i – isegi porgand väärib tähelepanu.

Tee üks asi korraga. Multitasking on nagu žongleerimine lõkketikkudega – näeb äge välja, aga lõpuks põletad end. Tee asju ükshaaval, teadlikult. Isegi pesu voltimine on Zen, kui sellele keskenduda.

Pane telefon pausi peale. Kas su taskus helisev ruut on boss või teenija? Pane see vahel hääletuks. Päris maailm ei saada sulle märguandeid, aga ta pakub hetki.

Kuula muusikat nagu esimest korda. Pane lemmiklugu käima ja kuula iga pilli, iga hingetõmmet. Justkui see oleks su kõrvadele Michelini tärniga restoran.

Vii prügi välja... täielikus kohalolus. Jah, isegi see. Tunneta prügikoti raskust, krudinat, õuesoojust. 

Vaata inimesi silma (aga mitte psühhopaadi pilguga). Kui suhtled, tõesti suhtle. Ära mõtle, mida ütled järgmiseks – kuula, märka, vasta.

Harjuta “vaikset imetlust”. Istu pargis, jälgi inimesi, pilvi või võililli. Ära mõtle, mida postitad Instagrami. Mõtle, et see hetk on ainult sinu jaoks.

Ütle “aitäh” – ka mõttes. Tänulikkus on kohalolu kiirtee. Tänad kohvi eest? Tänad sooja teki eest? Tänad selle hetke eest? Siis sa oledki kohal.

Naera. Just nüüd.Naer on kõige kohalolulisem heli. Kui sa suudad naerda hetke üle – enda üle, elu üle, või selle listi üle – siis oled sa kohal rohkem kui 99% planeedist.

Lõpusõna:Kohalolu ei tähenda, et sul peab alati olema viiruk, tiibetlane ja kuldne padjakene. Piisab, kui sul on tahe märgata. Märka ennast. Märka elu. Ja kui kõik ebaõnnestub – märka, et sa just praegu lugesid midagi, mis sind naeratas. See on juba midagi.