Kuidas leida sõpru ja võita inimesi ehk vampiirid koduuksel

Viimased paar-kolm nädalat on olnud väga rasked. Seda kõikides sektorites, olgu selleks siis kas füüsiline või vaimne tervis, suhted inimestega või kasvõi tilkuv kraan köögis (tegelikult, neid koduseid koostööst keelduvaid atribuute on veelgi). Kui kõikvõimalikud probleemid järjest pea peale kuhjuvad ja midagi eriti ei lahene, avaldub see paratamatult mõju inimese mõtlemises ja käitumises.

On ju kummaline, kuidas elu toimib. Kui sul läheb hästi – töö edeneb, päike paistab ja isegi pesumasin ei tee enam seda kahtlast kolinat – on su ümber järsku inimesi nagu kevadisel karjamaal lambaid. Kõik tahavad su seltskonda, kõik naeravad su naljade üle ja kõik on “nii uhked su üle!”.

Aga siis… tuleb see kurikuulus raskem aeg. Need hetked, kui elu annab korraga kolm vitsa, neli arvet ja ühe eksistentsiaalse kriisi. Ja äkki on ümberringi tühjus. Messenger vaikib. Sõbrad on “väga hõivatud” või annavad sulle isalikku/emalikku nõu, kuidas tuleb mõelda positiivselt ja end jõuga elust läbi suruda. Ja sina istud seal, diivaninurgas, mõeldes: “Kas mul on üldse keegi?”

Tere tulemast ellu, mu head sõbrad! Selle vastiku olukorra nimi on elu filtriefekt. Rasked ajad on nagu espresso – nad aurutavad kõik liigsed inimesed su elust välja ja jätavad alles ainult tõelise essentsi. Kummalisel kombel ei kesta see filtreerimisprotsess pikalt, vaid Universumil sinu ümber on justkui röövlooma nina: piisab nädalast-kahest kui sul viltu veab ja juba sa tunned, kuidas ”tugigrupp”, kes headel aegadel vankumatult sinu ümber seisid, vaikselt laiali laguneb.

Rasked ajad kui sõpruse detektor

Kui elu on otsustanud sind raputada ja sa viibid otsekui hiiglaslikus tsentrifuugis, näed üsna ruttu, kes jääb sind püsti hoidma ja kes lihtsalt uudishimust vaatab, kuidas sa kukud.

Raskused on nagu UV-valgus: nad paljastavad nähtamatu mustri. Need “tuttavad”, kes olid su kõrval ainult pidudel ja rõõmupäevil, kaovad kiiremini kui hea ilm Eestis. Aga üks või kaks inimest jäävad – nad helistavad, nad küsivad, nad kuulavad. Ja vahel piisabki, et see üks järele jäänud inimene ongi su päästerõngaks.

Minu jaoks on olnud hämmastavaks leiuks üks kunagine kaaspidutseja, sisuliselt poolvõõras kutt, kes nüüd alati helistab ja uurib, kuidas läheb. Ilma tagamõtteta. Ma tean, et ta on sage külaline AA-s (Anonüümsed Alkohoolikud) ja on püsinud aastaid kainena. Tema pealt näen selgelt, kuivõrd annab kainus uut energiat ja võimet seda teistelegi jagada.

Aga tagasi teema juurde.

Tegelikult pole ju halb, kui raskused puhastavad su sotsiaalset ringi. See võib haiget teha, aga ausalt öeldes – kas sul on vaja oma elus inimesi, kes on su kõrval ainult siis, kui sa neile lõbusa õhtu või tasuta tunde annad? Rasked ajad on nagu Türgi saunas antav massaaž – valus, aga puhastav.

Kuidas leida see päris sõber

Sõprus ei teki klikkides “lisa sõbraks” ega siis, kui keegi jagab su postitust. Ka selle illusiooni olen üle elanud: ma pole end eales üksildasemana tundnud kui mu Facebook kontol oli mitu tuhat sõpra. Praegu on neid kümme korda vähem ja ma olen palju õnnelikum. Tõeline sõprus tekib seal, kus on vaikus, siirus ja ausus. Ja jah, vahel natuke ebamugavust ka. Inimsuhted ei meenuta kunagi täiuslikult ümarat piljardikuuli, pigem on need kärnilised ja mügarlikud nagu Eesti kartul (oli vist Jõgeva Kollane).

Aastate jooksul olen märganud, et on olemas kindlad mustrid, kuidas märgata, et inimene on päris sõber, mitte hooajaline nähtus:

Ta ei kao, kui sul on halb tuju

Ta ei tee nägu, et “ah, küll sa saad hakkama”, vaid istub sinuga koos diivanil ja kuulab su vaikimist. Mõnikord see ongi kõik, mida vaja – lihtsalt keegi, kes ei põgene. Teinekord piisab ka sellest, et inimene ei tule sinu juurde füüsiliselt kohale, vaid vastab sinu telefonikõnele või Messengeri näppimisele ja lihtsalt kuulab su mure ära. Ilma hinnanguteta.

Ta ei mõõda suhte väärtust kasu järgi

Ta ei küsi “mida ma sellest saan?”, vaid “kuidas sa päriselt tunned?”. Päris sõprus ei ole investeeringuportfell, kus tuleb kasumit teenida. Minu kogemuste hulgas leidub juhus kui mul oli väga halb olla, siis ”sõber” ilmus küll kohale, aga lõpuks koorus ikka välja, et ta tuli tagamõttega minult laenu küsida (kuna ma olin sel hetkel nõrk ja haavatav).

Ta oskab ka ebamugavaid asju öelda

Kui keegi julgeb sulle otse öelda, et sa teed vea – ilma sind hävitamata –, siis hoia teda nagu pühakirja. Need on inimesed, kes ei toeta su deemoneid, vaid tuletavad meelde, kes sa oled. Seda meetodit praktiseeritakse sageli ka sõltuvusravis: ühel hetkel ei jää muud üle kui inimesele öelda: ”Kui sa joomist ei jäta, sured ära!” See reeglina mõjub rohkem kui kuudepikkused ninnu-nännu heietused.

Ta naerab su naljade üle isegi siis, kui need on halvad

Oluline märk. Sest empaatia + huumor = tugev sõprus. Kunagi ei tohi unustata huumori ja naeru teraapilist mõju. Minule lausa meeldib ennast ka kõige raskemal ajal kirbe eneseirooniaga kostitada. Mingil kummalisel kombel see ei laasta, vaid annab hoopis uut vurtsu ja jõudu edasi tegutseda.

Ja nüüd räägime ka natuke ebamaistel teemadel… vampiirid

Tegelikult ei tahtnud ma rääkida ei Draculast ega vereimeja-nahkhiirtest (kuigi ka see on põnev teema). Ei, minu sihtmärgiks on üks kindel kildkond inimestest, kes on sinu külje alla ujunud ja teesklevad sõprust. Need on sotsiaalsed verelutsijad, kes toimetavad alati samamoodi – neil on alati draama, alati häda, alati nõudmine, aga mitte kunagi tänu.

Kuidas ära tunda energiavampiiri?

Siinkohal tuleb mulle meelde, et sellel teemal on kirjutatud üks hea raamat, mis on tõlgitud isegi eesti keelde, aga mille olen kuhugi välja laenanud ja loomulikult pole keegi seda siiani tagasi toonud. Noh, mis seal ikka, püüan mälu järgi mingi pildi taastada.

Pärast kohtumist oled tühjaks imetud. Mitte lihtsalt väsinud, vaid nii, et tahaks duši alla minna ja oma aurat pesta. Minul on konkreetselt ette näidata üks inimene, kes nimetab mind oma sõbraks, aga iga kord kui ta Messengeris kirjutab, on mul tunne, et ei jaksa enam jalul seista ja peale langeb vastik väsimuse tunne. Kui temaga kohtun, siis pärast seda piinavat protseduuri loovin hädaga koduni ja kindlasti magan tunnikese-kaks. Samas, pealtnäha on see inimene täiesti tavaline, väga sõbralik ja ilma kihvadeta. Aga vampiir mis vampiir.

Temal on alati probleem, sinul alati roll – päästja või süüdlane. Sa kas parandad teda või palud vabandust tema tunde eest. Taas on mul silme ees kindel inimene. Temaga on iseenesest tore koos aega veeta, aga kunagi ei saa seda teha sundimatult ja pingevabalt. Isegi saunalaval koorib ta esile mingisuguse keerulise draama, mida peame hakkama koos lahkama. Väsitav, väga väsitav.

Temaga vesteldes kaob ruumist hapnik. Ükskõik millest jutt algab, see lõpeb alati tema murede või saavutustega. Märksõnaks on lõputu ”mina”, ”mina”, ”mina”. Isegi siis, kui ta kuuleb, et minul on raske ja ta justkui helistab, et mind lohutada, siis kulgeb vestlus tavaliselt nii, et pärast viisakuste vahetamist ütleb ta: ”Nojah, sinu olukord on suht kehvake, aga vaata minul on hoopis selline lugu, et…” ja lähebki tatraveski käima. Mõttetu mees, kui laenata mõttetera Kreisiraadio sketšist.

Ta küsib rohkem kui annab. Aega, tähelepanu, raha, energiat – kõike, mis sinul endal napib. See on tüüp inimesi, kes on pooleldi päris head sõbrad, nad on sinuga isegi sinu kõige raskematel momentidel, oskavad kuulata ja abi anda. Samas, kui hakkad hoolikamalt järele mõtlema, on see suhe ikkagi kiivas. Umbes nii, et kui tema tõi ühe korra sulle koju suppi (olid näiteks gripis), siis pärast pidid tänutäheks kaks nädalat tema suvilat ehitama. Ehk siis: saad ühe rosina, pead vastu andma kilo viinamarju. Halb diil.

Paljud muidugi naeravad kui rääkida energiavampiiridest, ent mina olen küll kindel, et see on sulatõsi. Kui tunned end mõne inimese kõrval järjekindlalt kehvemini, siis see pole kokkusattumus. See on hoiatussilt.

Kuidas end kaitsta

Sa ei pea olema kõigi psühholoog ega päästja. Empaatia on imeline, aga see vajab piire.

Üks nipp, kuidas end kaitsta: õpi viisakalt distantseeruma. “Ma saan aru, et sul on raske, aga ma ei jaksa praegu kõike kanda.” See ei ole külmus. See on enesehool.

Hoia oma energia “konto” tasakaalus. Kui su sõprus on nagu pidev ülekandmine ilma tagasimakseteta, siis lõpuks oled pankrotis.

Pane tähele oma keha reaktsiooni. Kui tunned, et süda hakkab juba enne kohtumist kloppima, on aeg mõelda, miks sa üldse minema pead.

Meenub meie esivanemate tarkusetera: tõeline sõprus on nagu hea ilm – haruldane, aga väärt ootamist.

Rasked ajad tulevad ja lähevad. Inimesed tulevad ja lähevad. Aga need, kes jäävad, kui sa oled kõige hapram, on su elu kullavarud. Just keerulised hetked on need, mis eraldavad terad sõkaldest.

Nii et kui sa täna oled keset tormi ja tunned, et oled üksi – tea, et see on vaid puhastusperiood. Kõik, mis on tõeline, jääb püsima. Kõik, mis on võlts, pudeneb nagu sügislehed. Oluline on meelde jätta need, kes olid sinuga siis kui sa olid omadega Mustas Augus.

Ja kui järgmine kord keegi ilmub su ellu särava naeratuse ja “me peaks rohkem suhtlema” hoiakuga – vaata, kas ta tuleb valguse pärast või sinu sooja pärast. Üks võtab, teine jagab. Hirmutav on see, et minu elukogemus põhjal on üheksa inimest kümnest energiavampiirid ja ainult üks selline, kes tõesti sinust ka hoolib ja on valmis suhtesse panustama. Ma ei räägi siin vaid elukaaslasest või pruudi-peigmehe suhtest. Suhe võib olla ka tööalane, rahvatantsutrennis mingi jorsiga või kasvõi oma naabriga. Seega tasub olla ettevaatlik: vampiirid luuravad iga nurga peal!

Mida me siis täna õppisime? Et elu ei mõõdeta Messengeri sõprade arvuga, vaid sellega, kes sinuga vihmas kõnnib, isegi siis, kui sind keegi enam Facebookis ei laigi.

Ole tänulik nende eest, kes jäävad. Ja kui vampiirid koputavad uksele – no ütle neile rahulikult: “Mul on täna küüslaugupäev.”