top of page
  • arengulugu

Kuidas saada rohkem puhkust

Ma ei oska puhata. Kohe üldse mitte. Ja sellepärast on mul läbipõlemises must vöö. Või isegi kaks. Ei häbene öelda, et ma suisa kadestan neid, kellel on oskus aeg maha võtta ja võimekus pärast mõnusat rähklemist oma patareid uuesti täis laadida.


Kui ma Soomes elasin, läksin kord viimases hädas psühhiaatri jutule. Ta kuulas mu itkemise ja halamise kannatlikult ära ja võttis mu jutu kokku üpris üheselt ja lakooniliselt: „Te olete ülitundlik inimene ja te lihtsalt mõtlete liiga palju“. Olen selle diagnoosiga enam kui päri, sest minu peas tormlevad ringi kümned mõtted. Lakkamatult. Ööpäev läbi. Isegi öösiti ärkan kümmekond korda selle peale, et mu pähe on end sisse seadnud järjekordne mõte, - mis on reeglina tööga seotud - ja mis lausa nõuab koheselt läbi nämmutamist. Tulemuseks on muidugi puudulik uni, uimasus ja väsimus ehk nagu rahvakeeli öeldakse, „unepohmell“.


Muidu poleks ju elul väga vigagi, kui üldine kurnatus ei avalduks muuhulgas läbi füüsiliste sümptomite. Näiteks liigesevalud ja kange kael. Kas oli see papa Jung või mõni teine targem pea, kes kirjutas, et üks viis, kuidas alateadvus võib teadvusse jõuda, ongi füüsiliste sümptomite kaudu. Näiteks krooniline kaelavalu pinges lihaste tõttu võib olla tingitud alateadlikest katsetest lülitada välja ühendus meelte ja kehade vahel. Ehk siis füüsiline vaevus võib olla organismi paaniline punase tule vilgutamine, et midagi on nihu ja tarvis on midagi muuta.


Mida siis konkreetselt ette võtta? Kui füüsiline ja vaimne väsimus on haripunktis, ei ole mõtet peale lennata naivistlike soovitustega olla positiivne: sellisel juhul ei aita enam mõttes päikese embamine või looduses lepatriinu patsutamine.


Olen kokku kogunud mõned nipid, mis aitavad elu paremini organiseerida, nii et päevakavasse mahub ka puhkus või nagu nüüd on moodne öelda, molutamine.


Kõigepealt muidugi klassika ehk uni. Inimene vajab iga päev teatud arv tunde voodis lebotamist, olgu see siis unes või ärkvel. Teadlased on välja arvutanud, et voodis peaks kokku veetma 8-10 tundi ööpäevas. Lisaks tuleb iga päev võtta oma aeg mediteerimiseks ja mõtisklemiseks. Ja kui juba vinti peale keerata, siis peaks igas päevas kulutama tunnikese kehalisele tegevusele õues. Teoorias kõlab see soovitus lihtsalt, aga katsu sa selle järgi päriselt elada, kui mõtted sagivad peas lakkamatult ringi ja seletamata ärevus ajab pidevalt midagi sekeldama, toimetama, tegelema. Siinkohal tulebki abiks kindla käega kirja pandud päevaplaan ja enesele rutiini tekitamine. Sõna rutiin on muidugi ära lagastatud ja sellele on omistatud läbinisti negatiivne kontekst. Kuid see pole päris nii. Hea rutiin on ärevale ja ülitundlikule inimesele tõhus tööriist, ikka selleks, et tõmmata selge joon töö ja puhkuse vahel.


Teine kindel nõudmine enesele peaks olema – mida järgisid piinliku täpsusega juba meie esivanemad – on see, et üks päev nädalas olgu täiesti vaba: ei mingeid käike, ei mingit kodus töötamist. Sellel päeval maga niipalju kui jaksad, nosi midagi head, vahi telerit või tegele oma hobidega. Samuti ei juhtu midagi katastroofilist, kui sa sel päeval ei piilu internetti või ei keri end lõputult edasi-tagasi mõnel sotsiaalmeediaplatvormil.


Suurem plaan on võtta terve aasta peale üks kuu puhkust, soovitatavalt aasta peale laiali jaotatuna. Jällegi kõlab see võibolla natuke tobedalt, aga kui muidu ei saa, tuleb ükskord teha kange kohv ja märkida märkmikusse terve aasta lõikes piinliku täpsusega ära puhkepäevad või – tunnid. Ahjaa, kui ülitundlikul inimesel puudub selline asi kui märkmik, siis on viimane aeg see ära osta. Sest pole midagi paremat kui selgelt üles kirjutatud (puhkuse)plaan.


Kui sinu jaoks on tuttav läbipõlemine, püüa vähemalt kord aastas tekitada kahenädalane auk, kus sa ei tee mitte midagi peale magamise ja ringi uimerdamise. Ei mingit tööd sellel perioodil! Lubatud on vaimne programm, vaatamisväärsused, head söögikohad, looduskaunid kohad jalutuskäiguks, muusikasündmused või kunstinäitused. Sedasorti puhkuse planeerimine on jõukohane igaühele ja mis peamine, see ei nõua suurt finantsi.

Kõlab jälle pagana lihtsalt, kas pole? Aga käsi südamele, kui paljudel meist on märkmikusse üles tähendanud nädala-kahe pikkune molutamine? Kahtlustan, et kaduvväikesel osal inimkonnast.


Olen ka varem puudutanud mediteerimise teemat, aga ei pea paljuks seda üle korrata: võta iga päev kasvõi natuke aega selleks, et korraks mõtted vabalt lasta ja lihtsalt olla. Nagu rutiinist, on ka mediteerimisest tehtud mingisugune über tähtis tegevus, mis on jõukohane vaid väikesele osale valgustatutest. Tegelikult saab mediteerida iga inimene, olenemata varasematest kogemustest või ettevalmistusest. Ja see on jama jutt, et mediteerimise ajal peab kõik mõtted välja lülitama. See ei toimi, oma mõtetest kahjuks pääsu ei ole. Küll aga on võimalik natukeseks ajaks oma mõtetega rahu teha, sulgeda viivuks silmad ja lihtsalt olla. Kes viitsib, võib mõttes skänneerida läbi terve oma keha, alustades varvastest ja lõpetades pealaega. Kui nii teha, ei pane sa ühel hetkel tähelegi, kuidas igapäevased stressimõtted on taandanud ja asemele on pugenud kummaline rahutunne.


Ahjaa, on eriti tore, kui sul on võimalik tekitada kodus turvaline paik, kus on meeldiv mediteerida, lugeda ja muudmoodi omaette puhata. Kui selline koht on tekitatud, siis hakkab see automaatselt töötama sinu kasuks: piisab vaid sellest, kui oled end oma turvapaigas kerra kerinud, kui üle terve keha valgub mõnus rahulolutunne.


Neid nippe, kuidas õppida paremini puhkama, on muidugi küll ja veel. Kuid selleks korraks vast piisab, muutused oma elus tuleb ellu viia jõukohases tempos, mitte üle pingutades.


Aga tänane raamatusoovitus? Hm, võibolla siis „Ülitundliku inimese töövihik“, mis on tegelikult mahukas raamat, kus on samuti palju näpunäiteid kuidas oma elu struktuuri kõpitseda ja korrastada.


242 views

Recent Posts

See All

Maagiline sõna – prokrastinatsioon

Hea lugeja mõtleb nüüd kindlasti, et olen hakanud igavusest uusi ja võimalikult koledaid sõnu välja mõtlema. Tegelikult asi nii hull ei olegi: prokrastinatsioon on mõistena täiesti olemas ja selle all

Laiskus – meie kehasse (ja vaimu) istutatud parasiit

Laiskus. Oeh, kui palju erinevaid tundmusi ja emotsioone mahub selle pisikese sõna sisse! Seda võib võtta kurjalt ja negatiivselt, samal ajal võib laiskust defineerida ka nunnutades, suisa hellitledes

Kui sotsiaalne ärevus kummitab...

Ükspäev, kui külastasin toidupoodi, tabas mind ebameeldiv üllatus. Ühtäkki – mäletan täpselt, see oli hakklihaleti ees – tundsin, kuidas külm higi hakkas mööda nägu voolama ja süda tahtis otsekui kurg

Comments


bottom of page