Eelmises postituses puudutasin põgusalt meditatsiooni ehk tehnikat, kuidas oma tusatuju leevendada või (mure)kivi hingel pisendada. Minult on nüüd mitu inimest küsinud, et mis imeloom see meditatsioon ikkagi on. Umbmääraselt teavad kõik, et see on mingi udupeen värk, mida harrastavad vaid „valgustunud“, lihtinimesele käib see tegevus üle jõu. Kas aga nii on ka päriselt?
Ametlikus keeles on meditatsioon (ladina keeles meditatio) ehk meeleharjutus (ka mõtisklus, mõlgutus või mõtlus) vaimne tehnika teadvusseisundi muutmiseks ja rakendamiseks.
Olgu siin kohe ära öeldud (eriti ajage kõrvad kinni nüüd teie, sõltlased – maiasmokad), et meditatsiooni puhul kasutatakse teadvusseisundi muutmiseks eelkõige vaimseid või psüühilisi ja kehalisi või füsioloogilisi vahendeid, mitte tugevatoimelisi psühhotroopseid aineid nagu narko, alko, hallutsinogeenid ja muu säärane kama.
Mööndusega on lubatud nõrgematoimeliste ainete kasutamine nagu viiruk, tubakas, kohv, tee, aga parem on medikat teha ikkagi nö puhtalt lehelt.
Ehk siis oma sõnadega: mediteerimine on tegevus või seisund, mille sa saavutad iseenda sees kas istudes, kõndides, kirjutades või koosolekul istudes. Kõige enam levinud on siiski klassikaline mõnus istumisviis, padi tagumiku all.
Klaarime siin algatuseks veel ühe asja ära. Laialt on levinud arusaam, et meditatsioon on midagi müstilist, et selle jooksul pead kõik mõtted minema peletama ja istuma nö tühja peaga. See peletab paljud proovijad eemale, sest katseta palju tahad, no ei lähe mõtted peast ära. No ei lähe. JA SEE ON NORMAALNE. Tegelikult me ei saa oma mõtteid käsutada. Meditatsiooni ajal on ok, kui sul mõtted peas ringi vurisevad. Küsimus ongi selles, mida sa nende mõtetega peale hakkad ja kuidas neid oma peakolu sees paigutad.
Teine eksiarvamus on see, et kui ma mediteerin, siis ma ainult munen, pea tühi ja asjad arenevad justkui iseenesest. Ka see on müüt. Meditatsioonile ei saa läheneda passiivselt, see eeldab üsna peent pingutust, mis seisneb häälestumises ja teadlikkuses. Just seda häälestamist õpitakse järk-järgult meditatsioonipraktika käigus, sest õnneks on seda võimalik õpetada.
Kõige olulisem põhimõte, mis aitab mõista mediteerimise olemust, kõlab nii: mediteerime selleks, et iseennast tunda.
Tavaliselt mõeldakse meditatsioonist kui harjutusest või protsessist, aga meditatsioon on ka suhe. Suhe sinu endaga. Ja kui mediteerimine on protsess, on see selline protsess, mille käigus loome armastava suhte omaenda Teadvusega,
Meditatsiooni alguseks on hea võtta vastu teadlik otsus panna selleks ajaks kõik muud asjad kõrvale. Pane kõrvale tööga seotud mõtted ja kõik oma plaanid ning otsustada kindlalt, et ei lase neil tähelepanu kõrvale juhtida. Nagu enne öeldud, mõtteid ei saa lambist kustutada, neid saab suruda veidike taustale, tahapoole. Ja sellest esialgu piisab.
Teine samm seisneb oma kavatsuste meenutamises iga kord, kui mõistus viskab ette mõne ahvatleva suutäie. Kui hakkame mediteerima, näeme ja taipame, kuidas ihad paiknevad kihtidena üle terve mõistuse. Ainult siis, kui püüame ihadest lahti lasta, hakkame taipama kui levinud ja häirivad need tegelikult on. Selline taipamine ongi üks neid suuri ja õpetlikke meditatsioonikogemusi.
Iga kord meditatsioonipadjale istudes anname endale võimaluse seista silmitsi kõikide maskeeringutega, milles ihad end esitlevad. Selles näeme ka seda, et ka lihtsal ihal on suur vägi meid teelt kõrvale juhatada.
Üks lihtne näide on kohvi lõhn või mõte kohvile. Alles sinu mõte hakkab argimuredest eemalduma ja juba sa mõtledki, et oleks aeg kohvi teha ja mmmm, sul on ju kohvikõrvaseks ostetud kaks imelist kohupiimakorpi. Ja plaksti, ongi sinu mediteerimisega korraks kööga. Enne kui arugi saad, oled tõusnud püsti ja leiad end poolelt teelt kööki.
Ihadel on kombeks täita sinu mõistus täita suurepäraste põhjendustega, miks peaksid sa alluma nende ahvatlevale kutsele. Loomulikult peaksid hommikusööki just praegu – muidu hilineksid tööle. Või tõusma püsti ja vaatama seda videot praegu – sest vahetult enne magamaminekut pole hea koormata oma aju kujutluspiltidega. Või tuleb kohe üles kirjutada see hiilgav idee – sest oled ju nii inspireeritud (tegelikult on hea hoidagi meditatsioonipadja kõrva märkmikku, et saaksid sinna kritseldada märkmeid oluliste ideede kohta, mis sind tabavad).
Kokkuvõtteks. Niisiis õppisime täna seda, et mediteerimine pole mitte midagi keerulist ega müstilist, vaid viis ennast paremini tundma õppida ja paremat oskust oma ihasid ning mõtteid hallata.
Kes tahab meditatsioonist rohkem teada, siis soovitan Sally Kemptoni raamatut „Armastan mediteerimist – enesetundmise rõõm.“
Kommentare