Mida teha, kui hinge hiilib kriipiv raskus... ja sa ei oska sellega midagi peale hakata?

Elu ei ole alati roosamanna. Mõnikord tuleb ette hetki, mil universum otsustab sulle veidi rohkem vürtsi lisada: on selleks siis tervisemure, ootamatu kaotus, südamevalu või lihtsalt tunne, et sa oled emotsionaalselt pannkoogiks keeratud ja keegi istub veel sellel pannkoogil.

Aga mis nüüd saab? Võtame selle vürtsise olukorra ette – huumorivarjundiga ja natuke südamesoojalt – ning vaatame, kuidas kriisidest läbi navigeerida nagu tõeline elukapten.

Lein ei kanna musta, ta kannab kõike

Lein ei käi kandilise portfelliga ja mustas ülikonnas. Ta võib ilmuda varavalges kohvitassi kõrvale, öise nutuhoona või isegi täiesti ebaõigel hetkel, kui püüad just kedagi kallistada ja ootamatult hakkab silm värisema. On tähtis teada: lein ei ole nõrkus, vaid sügav kinnitus sellele, et sa hoolisid.

Leina viis staadiumi – tuntud ka kui Kübler-Rossi mudel – on psühhiaater Elisabeth Kübler-Rossi poolt 1969. aastal kirjeldatud etapid, mida inimesed võivad läbida, kui nad seisavad silmitsi kaotuse, leina või raske elumuutusega. Algupäraselt seostati neid surmaga toimetulekul, kuid aja jooksul on see mudel laiendatud kõikvõimalikele kaotustele: lahkuminek, töökoha kaotus, terviseprobleemid või ka unistuse purunemine.

Oluline on meeles pidada: need staadiumid ei pruugi esineda kindlas järjekorras ja mitte kõik ei koge kõiki viit. Inimene võib liikuda edasi ja tagasi, pidama jääda või kogeda neid korraga segamini – lein on väga isiklik ja kaootiline protsess.

1. EITUS (Denial) – “See ei saa olla tõsi.”

Eitus on esimene loomulik kaitsemehhanism. See aitab ajul ajutiselt “pimeda silma” pöörata tohutule šokile, mis meid tabab. See on psüühika viis öelda: “Võtame hetke, enne kui kogu valule otsa vaatame.”

Mõtted ja tunded:

• “Ta ei saanud ju minna.”

• “See ei saa minuga juhtuda.”

• “Arstid eksivad.”

• “Äkki ta lihtsalt helistab varsti.”

Eituse faas ei tähenda, et inimene on “reaalsusest väljas”, vaid et ta vajab aega, et kogetu endale teadvustada – osade kaupa.

2. VIHA (Anger) – “Miks just minuga?”

Kui eitus enam ei hoia valgust eemal, saabub viha. See on suunatud kõigile ja kõigele: arstid, Jumal, lahkunud inimene, sina ise, isegi ilm. See tundub ebaõiglane, ja sageli see ongi.

Mõtted ja tunded:

• “Miks pidi just tema minema?”

• “Miks ma ei saanud midagi teha?”

• “Mis mõtet üldse on?”

• “Kõik teised saavad elada rahus, ainult mina kannatan!”

Viha on valus, aga see tähendab, et sa hakkad tundma – see on samm lähemale paranemisele. See on kaitsereaktsioon haavatavuse vastu.

3. KAUPLEMINE (Bargaining) – “Aga kui ma nüüd... siis ehk...”

Kauplemine on lootuse meeleheitlik väljendus. “Äkki, kui ma palvetan, hakkan paremini käituma, teen midagi teisiti, siis asjad muutuvad?” Inimene tahab justkui ajaratast tagasi kerida ja leida auke, kustkaudu oleks saanud tragöödia vältida.

Mõtted ja tunded:

• “Oleksin ma ainult varem helistanud…”

• “Äkki oleks kõik teisiti, kui ma poleks seda öelnud…”

• “Ma luban, et hakkan paremaks inimeseks, kui see kõik tagasi pöörduks.”

Selles faasis otsitakse kontrolli – aga elu näitab, et alati ei saa kõike parandada.

4. MASENDUS (Depression) – “Kõik on tühi.”

Siin hakkab kaotus kogu täiega kohale jõudma. Eitust pole enam, viha on jahtunud, lootus on hägune – alles jääb valus teadmine: see juhtus päriselt. See on sügav kurbus, leinaprotsessi vaikne ja tume süda.

Mõtted ja tunded:

• “Mul pole enam mõtet.”

• “Ma ei taha midagi teha.”

• “Kõik on mõttetu. Ta on läinud. Ma ei saa teda tagasi.”

See faas ei ole vaimse haiguse “diagnoos”, vaid normaalne osa leinast. Ometi tasub märgata, kui see faas venib liiga pikale või muutub talumatult raskeks – siis võib olla vaja tuge professionaalilt.

5. AKTSEPTEERIMINE (Acceptance) – “See on juhtunud. Ja ma lähen edasi.”

Aktsepteerimine ei tähenda, et kõik on hästi. See tähendab, et sa oled valmis elama koos valuga, ilma et see sind defineeriks. Sa ei unusta. Aga sa õpid edasi elama.

Mõtted ja tunded:

• “Ma igatsen teda, aga ma suudan nüüd naeratada.”

• “See jääb minuga, aga ma ei jää kinni.”

• “Mul on uus rütm, uus elu – koos mälestusega.”

Aktsepteerimine toob tagasi rahu ja ruumi – mitte “selle asemel”, vaid selle kõrvale, mis kaotatud. See ei tähenda loobumist armastusest – vaid loobumist valuga võitlemisest.

KOKKUVÕTE: Lein ei ole sirgjooneline teekond

Lein ei ole nagu rongisõit, millel on viis peatust. See on pigem nagu jalutuskäik udusel rabateel, kus mõnikord tagurdad, mõnikord eksid ja siis leiad uue raja. Mõni päev on kergem, mõni päev viskab laine sind jälle pikali.

Aga tead mis?

Igaüks leinab omamoodi. Ja iga lein on armastuse kaja. Me ei kurvasta millegi pärast, mis meile ei tähendanud midagi.

Kriisikomplekt – 7 tööriista, mis ei vaja kruvikeerajat

1. Luba endal tunda kõike

   
   

   Ei ole olemas “õiget” viisi kurvastamiseks. Kui sa tahad karjuda padja sisse, karju. Kui tahad süüa jäätist otse karbist teleri ees, siis palun väga – aga ainult ajutiselt! Ära jää sinna elama.

2. Kirjuta, räägi, joonista, podise

   
   

   Väljenda end. Väljendamata valu jääb tihti sees käärima nagu üleküpsenud kapsas. Kirjuta päevikut, räägi sõbraga, räägi terapeudiga või... räägi oma kassiga. (Kassid on suurepärased kuulajad.)

3. Tee väikeseid, mõnusaid asju

   
   

   Kruus lemmikteed. Jalutuskäik pargis. Lehtede krabistamine jalgade all. Ära oota, kuni suur muutus toimub. Alusta väikestest hetkedest.

4. Liikumine kui ravim (ilma retseptita)

   
   

   Mitte keegi pole öelnud, et pead maratoni jooksma, aga väike liikumine aitab kehal ja vaimul hingata. 20 minutit kõndimist võib olla su hinge pesumasin.

5. Tee asjad lihtsaks

   
   

   Kui sul on kriis, ei pea sa korraga lahendama maailma näljahäda ja Exceli tabelit. Jaga oma päev väikesteks hammustusteks. Hommik: voodi üles. Lõuna: söö midagi. Õhtu: mõtle vähem.

6. Leia midagi, mille nimel hommikul tõusta

   
   

   See võib olla raamat, uus hobi, potilill, kes sind usaldab. Või kasvõi see, et saad hommikul kohvi ja vaadata, kuidas päev valgub aknasse.

7. Ära karda abi küsida

   
   

   Superkangelased on toredad, aga isegi Batmanil oli Alfred. Ära jää üksinda. Kõige tugevam tegu võib olla öelda: “Mul on raske.”

8. 
   

Ja kui kõik tundub lootusetu...

...siis tea, et isegi kõige pruunim mätas hakkab kevadel kuskilt rohetama. Valu ei kao, aga ta muutub. Ta muutub sosinaks, mis tuletab meelde, kui palju sa oled võimeline tundma – ja see on omamoodi kingitus. Elu ei nõua sinult, et sa oleks alati rõõmus. Elu palub, et sa oleksid päriselt kohal.

Viimased sõnad (vähem traagilised kui Hamletil)

Kui sa loed seda hetkel, mil kõik tundub tume ja raske – tea, et see ei jää igaveseks nii. Tõenäoliselt tuleb veel hetki, kus sa jälle naerad, jälle naudid. Võib-olla isegi praegu, väikese muige saatel selle blogipostituse peale.

Ja muide – kui kõik muu ebaõnnestub, siis alati aitab ka üks hästi sassis tukaga sõber, kes kuulab sind ära ja ütleb:„Ma ei tea, mida öelda, aga ma olen siin.“See on sageli rohkem, kui sõnad suudavad.