Täiuslikkuse lõks – miks „piisavalt hea“ võib olla palju parem kui täiuslik

Olen tähele pannud, et sageli pole mitte edasiviivaks jõuks, vaid hoopis takistavaks teguriks – täiuslikkuse taotlus. Olgu see siis peresuhte loomisel, söögitegemisel või kasvõi sokisahtli korrastamisel. Miks see ometi nii on? Mina arvan, et vastuse saamiseks tuleb tagasi minna lapsepõlve.

Meile on juba lapsest saadik õpetatud, et tuleb anda endast parim. See kõlab ju iseenesest hästi: õpi korralikult, tee korralikult, pinguta, ära anna alla, tee paremini – ühesõnaga, ole parem kui eile.

Ja kusagil selle kõige vahel võib juhtuda midagi kummalist. „Anna endast parim“ muutub märkamatult mõtteks: ma ei tohi eksida.  „Tee hästi“ muutub: see peab olema täiuslik.  „Ole tubli“ muutub: ma olen väärtuslik ainult siis, kui olen tubli.  Ja siis olemegi lõksus. Täiuslikkuse lõksus. Siit  tekibki mul loogiline küsimus: kas täiuslik inimene on vist väga õnnelik?

Kui vaadata kõrvalt, tundub perfektsionist mõnikord isegi kadestamisväärne. Ta teeb asju korralikult, tema kodu on korras ja töö on hästi tehtud. Ta pingutab. Palju. Väga palju. Aga me ei näe alati seda, mis toimub tema peas. Ta võib vaadata valmis tööd ja näha kümmet asja, mis on valesti. Ta võib saada üheksa kiitust ja jääda mõtlema sellele ühele kriitikale. Ta võib olla saavutanud midagi, mida teised peavad suurepäraseks, aga ise mõelda: oleks võinud paremini.

Ja kui miski on hästi läinud, ei pruugi ta seda nautida. Sest juba ootab ees järgmine asi. Järgmine eesmärk. Järgmine viga, mida vältida. Järgmine võimalus paremaks saada. Puhkamiseks pole aega. Sest täiuslikkus ei ütle kunagi: „Aitab.“ Täiuslikkus ütleb: „Veel natuke.“

Mulle tundub – võibolla ma ka eksin – et perfektsionism ei tähenda alati kõrgeid standardeid. See on oluline mõistmine. Kõrged standardid võivad olla väga head. Kui inimene tahab teha oma tööd hästi, õppida, areneda ja oma lubadustest kinni pidada, pole selles midagi halba. Perfektsionism algab sageli seal, kus kvaliteet muutub eneseväärtuse küsimuseks.

Perfektsionisti sõnavaras leidub üks väga tugev sõna: pean. Ma pean selle täna valmis saama. Ma pean paremini kirjutama. Ma pean rohkem pingutama. Ma pean suutma. Ja kui ei suuda? Siis tuleb järgmine automaatmõte: ma olen läbi kukkunud! Aga kas päriselt? Või oled sa lihtsalt inimene?

Aga inimene ei ole masin. Masinal on ideaalne töörežiim. Inimesel ei ole. Inimene ärkab mõnel hommikul suurepärases vormis ja teisel hommikul tundub isegi sokkide jalga panemine suure tööna. Mõnel päeval tuleb looming iseenesest. Teisel päeval vaatad tühja ekraani ja ei oska kirjutada isegi pealkirja. Mõnel päeval suudad kõik ära teha. Teisel päeval saad hakkama ainult kõige olulisemaga. Ja see ei tähenda, et sinuga oleks midagi katki. See tähendab, et sa oled luust ja lihast inimene, oma vooruste ja puudustega.

Mulle hakkab tasapisi kohale jõudma, et täiuslikkus võib olla edasilükkamise teine nimi.

See on üks perfektsionismi paradokse. Inimene tahab teha midagi suurepäraselt. Seetõttu ei julge ta alustada. Ütleme ju endale pidevalt:  „Ma teen siis, kui on rohkem aega“ või „ma tahan enne kõik läbi mõelda.“ Ja nii jääbki tegemata. Kõige kurvem on see, et lõpetamata suurepärane idee ei anna maailmale midagi. Keskmine valmis projekt annab. Keskmine esimene katse annab kogemuse, mille põhjal saab teha järgmise katse. Valmis on parem kui ideaalne, mida kunagi ei sünni.

Ühes asjas olen endaga rahu teinud: esimene mustand peabki olema halb. See kehtib eriti kirjutamise puhul. Paljud inimesed ei saa aru, et esimene versioon ei peagi olema lõplik. Esimene versioon võib olla kole, segane ja liiga pikk. Seal võivad olla halvad laused. Mõtted võivad hüpata. Pealkiri võib olla halb. See on normaalne. Sest esimese mustandi ülesanne ei ole olla suurepärane. Esimese mustandi ülesanne on: olla olemas. Hiljem saab parandada. Aga kõigepealt peab midagi olema.

Siinkohal üks mõte, mida tahaksin eriti rõhutada neile, kes midagi kirjutavad, loovad või avaldavad. Me võime karta, et üks viga rikub kõik. Üks kirjaviga. Üks halb lause. Üks kehv foto. Ja mõistus teeb sellest kohe katastroofi: nüüd on kõik rikutud! Aga ei ole. Viga on viga. Seda saab parandada.

Ja isegi kui mõni väike viga jääb lõpuks sisse, ei muuda see kogu ülejäänud töö väärtusetuks. Inimesed ei loe head raamatut selleks, et leida sealt üks komaviga. Nad loevad seda, sest seal on midagi, mida nad tahavad teada, tunda või kogeda. Täiuslikkuse tagaajamine võib panna meid unustama kõige tähtsama: mida me üldse tahtsime inimesele anda?

Perfektsionismi toidab ka võrdlemine. Sa vaatad kellegi teise valmis tulemust. Sa ei näe tema kümmet aastat tööd. Sa ei näe tema ebaõnnestunud projekte. Sa ei näe tema esimesi kohmakaid katseid. Sa näed ainult valmis asja. Ja võrdled seda enda poolelioleva tööga. See on ebaaus võrdlus.

Sama juhtub sotsiaalmeedias. Teise inimese parimad hetked satuvad sinu kõige tavalisemate hetkede kõrvale. Ja siis mõtled: „Miks mina ei ole selline?“ Aga võib-olla pole sul vaja olla. Võib-olla pead olema lihtsalt: rohkem sina.

Kui minna perfektsionismiga sügavamale, võib sealt leida hirmu. Hirmu kriitika ees või hirmu tagasilükkamise ees. Hirmu selle ees, et keegi avastab: „Ma ei olegi nii hea, nagu nad arvavad.“ Ja siis ehitame enda ümber kaitsekihi. Kui kõik on täiuslik, ei saa keegi meid kritiseerida. Kui tekstis pole ühtegi viga, ei saa keegi öelda, et me ei oska kirjutada. Aga see hind on kõrge. Me hakkame elama selleks, et vältida teiste hinnanguid. Ja ühel hetkel ei tea enam isegi, mida meie ise tahame.

Me elame ajastul, kus arengust on saanud peaaegu religioon. Kogu aeg öeldakse meile: ole parem, õpi uus oskus, treeni või mediteeri. Aga küsime korraks: mis siis, kui mõnel päeval ei ole vaja ennast optimeerida? Mis siis, kui mõnel päeval piisab sellest, et oled? Mitte parem. Mitte produktiivsem. Mitte edukam. Lihtsalt olemas.

Perfektsionism ei puuduta ainult tööd. See võib pugeda ka suhetesse. Me ootame partnerilt täiuslikku mõistmist. Täiuslikku suhtlemist. Täiuslikku romantikat. Ja kui teine inimene eksib, tekib pettumus: „Kui ta mind päriselt armastaks, ta ju teaks.“ Aga inimene ei ole mõtete lugeja. Ta võib sind armastada ja ikkagi unustada midagi olulist. Ta võib olla hea partner ja ikkagi vahel käituda halvasti. Ta võib sind mõista ja ikkagi mõnikord sinust täiesti valesti aru saada. Hea suhe ei ole vigadeta suhe. Hea suhe on suhe, kus vigadega saab midagi peale hakata: sa räägid, parandad ja proovid uuesti.

Veel üks mõttepabul: meie lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid. See on võib-olla üks kõige olulisemaid kohti, kus „piisavalt hea“ mõte aitab. Laps ei vaja robotit. Ta ei vaja vanemat, kes kunagi ei ärritu, kes kunagi ei väsi või ei eksi. Ta vajab turvalist inimest, kes suudab pärast viga tunnistada:  „Ma ütlesin enne halvasti.“ See õpetab lapsele midagi palju väärtuslikumat kui täiuslikkus: vigadest saab taastuda.

Minu suhteliselt pikk ja kirju elu on õpetanud ühte asja: kui sa ootad ideaalset hetke, võid oodata väga kaua. Ideaalsest hetkest on alati midagi puudu: pole piisavalt raha, aega, teadmisi või kasvõi õiget ilma. Aga elu ei pruugi kunagi anda sulle kõiki tingimusi korraga. Seetõttu võib olla kasulikum küsida: „Mis on parim, mida saan teha nende tingimustega, mis mul praegu on?“ See küsimus on praktiline. Ja vabastav.

Ma arvan, et maailm ei vaja inimesi, kes kardavad nii väga eksida, et nad ei julge enam midagi teha. Me vajame inimesi, kes julgevad proovida. Julgevad õppida. Julgevad tunnistada, et nad sellest või teisest asjast ei tea mitte muhvigi. See ei ole nõrkus. See on küpsus.

Kuidas õppida perfektsionismisoovist mööda hiilima? Tegelikult üpris lihtne. Sa ei pea tegema midagi suurepäraselt ja laitmatult. Mitte nii, et keegi ei leiaks midagi kritiseerida. Lihtsalt tee ära. Saada see kiri. Kirjuta esimene lehekülg. Helista. Korista laud. Mine jalutama. Ütle välja see, mida oled kaua mõelnud. Lõpeta üks asi, mis on liiga kaua pooleli olnud. Ja kui see pole täiuslik? Siis pole. Elu ei ole eksam, mille lõpus saad teada, kas said sada punkti. Elu on midagi, mida sa parasjagu elad.

Ja selle juures on kummaline paradoks: mida rohkem püüame elu täiuslikuks teha, seda vähem me seda tegelikult elame. Sest samal ajal kui meie silmad otsivad vigu, läheb hetk mööda. Ja me oleme ikka veel selle ühe koma kallal.

Kindlasti tasub meeles pidada, et „piisavalt hea“ ei ole allaandmine. See on loobumine ühest väga kurnavast uskumusest: „Ma pean olema laitmatu, et mul oleks õigus rahul olla.“ Ei pea. Sa võid olla rahul ja ikkagi areneda. Sa võid olla alles alguses. Ja ikkagi olla piisavalt hea.

Võib-olla isegi palju parem kui see inimene, kes kulutab kogu oma elu täiuslikkuse tagaajamisele ega jõua kunagi päriselt kohale. Sest võib-olla ei ole eesmärk üldse kohale jõuda. Võib-olla on eesmärk teel olles kohal olla.

Ja vahel tähendab see lihtsalt: teha oma parim, anda endale andeks, kui parim täna välja ei tulnud, õppida, proovida uuesti ja edasi minna.

Mitte täiuslikult. Aga päriselt.