Kui elasin Tallinnas ja töötasin peenel töökohal, siis oli äärmiselt oluline, et iga päev tuli välja paista otsekui moeajakirja kaanelt tulnuna: kolleegid jälgisid kiivalt, mida sa kannad, milline käekell sul täna on, kas juuksed on ikka pestud ja mis papud sul jalas on. Kui läks hästi ja rahvas sinu garderoobivalikuga rahul oli, said kiita ja päev oli juba eos poolenisti korda läinud. Ja muidugi vastupidi: kui olid mingisuguse aksessuaariga puusse pannud, võisid teenida kõveraid kõrvalpilke või isegi suitsunurgas sapise märkuse.
Nüüd elan Tartus ja ma tunnen, et siin elab maailm Tallinnale vastupidist elu. Mitte kedagi ei huvita, mis autoga sa sõidad või milline on sinu tubakamark. Ammugi mitte, mida sa seljas kannad. Kõik on tüüne ja rahulik, inimesed naeratavad ja on sõbralikud, isegi siis, kui unustasid hommikul kammi juustesse lüüa. Mnjah, Tartu ja Tallinna erinevustest on räägitud palju, aga minu meelest just inimese välise külje võrdluses lööb nende kahe linna erinevus eriti kontrastselt välja.
Aga elagem me Tallinnas või Tartus, Viljandis või Helsingis, vahest tunneme, et meie elus on tarvis läbi viia mõned muutused. See juhtub enamasti siis, kui oleme (sageli) endas ja ümbritsevas pettunud. Pettumine käib käsikäes liiga suurte ootustega. Meie ebarealistlikud ootused loovad pidevalt meie elus pettumusi. Selle tagajärjel oleme stressis ja murelikud.
Ootused on ühed imelikud asjad. Need eksisteerivad alati meie mõtetes, ükskõik kui stressis või masenduses me ka ei oleks. Ootusi loome sageli siis, kui me ei ela olevikus, vaid pigem selles, mis on ees. Kui argipäev on liiga hall, on loomulik, et keskendume millelegi toredale, mis meil plaanis on. See pole ju iseenesest paha. Probleemiks muutub see juhul, kui elame üksnes sellele, mis on ootamas. Kui teeme minu töö juures gruppe, siis näen sageli, kuidas inimene räägib minevikust ja olevikust tuhmunud hallide silmadega ja elavneb korraks vaid siis, kui hakkab rääkima tulevikus(plaanide)st. Näen kurbusega, et need inimesed elavad ainult tuleviku nimel, sest olevik ei paku neile turvatunnet ja lohutust. Ja see on juba üsna kehv lugu.
Iga lapski teab, et me elame olevikus, praeguses hetkes. Minevikku me enam muuta ei saa ja tulevikku pole meil samuti võimalik ette vormida. Nii jääb meile vaid see viiv, milles just nüüd ja praegu viibime. Kui lisame argipäevale sära ja õpime hindama väikeseid argisündmuseid, on olevikule keskendumine lihtsam. Oeh, nüüd läks jutt märkamatult oskusele nautida olevikku, mis on tegelikult omaette eraldi suur teema. Tulgem tagasi ootuste ja muutuste juurde.
Miks ma seda mainisin, et tuleb õppida elama olevikus ja hinnata seda, mis meil just praegu käes/saadaval on? Aga sellepärast, et siis ei ole meil mingit vajadust luua ootusi sellest, mis juhtuma hakkab, samuti väheneb igatsus olevikust eemale pääseda. Kui oled millegi üle kurb, võib see olla tingitud sellest, et miski või keegi ei vastanud sinu ootustele. Sinna ei saa midagi teha, selline on elu. Mõnikord lihtsalt ei lähe nii, nagu me oleme ette kujutanud. Ajad lähevad valesti. Sind ümbritsevad inimesed valmistavad sulle pettumuse ja pole alati ausad. Ka ei kohtle nad sind alati samamoodi, nagu sina kohtled neid. Kõik ei ole alati õiglane. Aga sina saad valida, kuidas tahad sellele reageerida ja millise hoiaku võtad, kui see juhtub.
Siin me jõuamegi otsaga tagasi muutuste juurde. Ütleme, et sul olid ootused mõne inimese suhtes ja ta ei täitnud su ootusi. Mida sa siis teed? Üks võimalus on üritada teda muuta, aga see on pikk ja piinarikas protsess. Sellepärast valivad inimesed reeglina teise tee ja üritavad ennast muuta, ennast kohendada vastavalt teise inimese vajadustele, soovidele ja harjumustele. Tuleb tuttav ette, eriti kui räägime paarisuhtest?
Kui soovid enda elus läbi viia mõnda muutust, on eriti oluline selgeks teha, kas teed seda enda jaoks või tahad sa muutuda kellegi teise pärast. Ma ei ütle, et üks variant on hea ja teine halb, sest elu on väga kirju ja olukorrad alati erinevad, kuid üldistavalt öeldes olen enda naha peal kogenud, et enda kallal muutust tasub ette võtta eelkõige ikka enda pärast, mitte kellegi teise jaoks. Kui sa ise ei taha muutuda, vaid teed seda kellegi teise pärast, kerkivad sul samas ootused teise inimese suhtes, et ta märkab sinu ponnistusi ja elu muutub paremaks. Aga uskuge mind, kui need ootused purunevad ja sa tunned, et tegid muutused oma elus ilmaasjata, on kaotusvalu palju suurem kui siis, kui pettud pelgalt iseendas.
Kokkuvõtteks, ootused ja muutused on väga keeruline teema, sellest võib jäädagi rääkima. Minu soovitused oleksid järgmised: liiga kõrgete ootuste üles kruvimine võib kaasa tuua samavõrra suure pettumuse. Püüa elada võimalikult palju praeguses hetkes, ära ela minevikus ja ära ürita olevikus läbi elada võimalikke tulevikustsenaariume. Ja mis kõige olulisem, kui soovid oma elus läbi viia muutust, õnnestub see kõige paremini siis, kui teed seda enda, mitte kellegi teise pärast.
Ahjaa, lugemissoovitus ka. Võibolla täna midagi kergemat ja optimistlikumat. Näiteks sobib selleks raamat, mis on ka eesti keeles ja kannab pealkirja „Ela hetkes, stressa vähem“.
Comments