Natuke retoorikast ehk kuidas me suhtleme

Me suhtleme iga päev. Kes lobiseb pidevalt, kes vahetab päevas mõned viisakusfraasid. Tulenevalt sellest, mida me ütleme, edeneb ka meie dialoog teis(t)e inimes(t)ega.

Poliitikute suust kuuleme pidevalt, et kasutatakse seda või teist retoorika võtet. Selle keerulise sõna taga ei peitu tegelikult midagi müstilist. Retoorika hõlmab suulise kõne oskusliku ja tõhusa loomise ning edastamise teooriat, tehnikat ja kunsti.

Juba Aristoteles defineeris retoorika kui oskuse leida igal võimalikul juhul üles see, mis on saavutatud veenmise vahenditega. Vahel samastatakse retoorikat ka propagandaga, kuigi see pole õige.

Keel on meeletult tugev vahend, iga päev suheldes kasutame seda tõhusat relva oma eesmärkide saavutamiseks. Keel ei tähenda aga niisama mulisemist, vaid sellega võib saavutada mitmesuguseid olulisi eesmärke.

Näiteks keel põhjustab erinevaid tegevusi üleskutsete ja nõudmiste kaudu. Selle esmane motiiv on tegevust käivitada või sellele üles kutsuda. Nii võime mõnikord kasvõi paari sõnaga käivitada edasiste tegevuste möllu või vastupidi, lõpetada mõne tegevuse.

Lisaks keele abil suuname pidevalt oma tegevust, seda mitte ainult kaugemate eesmärkide saavutamiseks, vaid ka utoopiliste mõttearenduste puhul, pidevalt arvustades, väärtushinnanguid esitades, teadlikult kuulajatega manipuleerides või neid tulemuslikult motiveerides.

Huvitav on ka see, et keel võib asendada tegevust. Nii on uue aasta alguses antud head lubadused hiljemalt kevadeks ununenud. Siiski mõtestab keel meie teod, seejuures ütleb meie sisemine hääl, mida teha ja mida mitte.

Aga on olemas ka selline vembumees nagu must retoorika. Seda kasutame ka meie oma igapäevastes vestlustes, ise seda sageli hoomamatagi. Must retoorika on manipulatiivne võimalus kõikide vajalike võtetega kõnelust mitte ainult juhtida, vaid ka eesmärgipäraselt soovitud rööbastele suunata ning suhtluspartnerit või publikut soovitud tulemuste juurde juhatada.

Must retoorika ei tähenda ainult rääkimist. Üks nipp on näiteks keset tulist vaidlust – kui see ei rahulda sinu eesmärke – lihtsalt vait jääda. Algul on sinu vestluspartner hämmeldunud, aga varsti segaduses, ta hakkab küsima abistavaid küsimusi ja enne kui ise aru saab, ongi kompromiss saavutatud. Siinkohal on oluline ära tabada see, et vestlusesse ei tohi tekitada piinlikku pausi, vaid peab tekitama ärritust, mis annab sulle taktikalise eelise. See toimub suhete tasandil ega asenda mingil juhul sisu.

Must retoorika on pidev edasiviivate lahendusettepanekute küsimine...ja nende närviajav eiramine. Sa ei suru oma mõtet peale, vaid küsid muudkui teiselt erinevaid lahenduskäike, ja seda niikaua, kui ärritunud vestluspartner jõuab sinule sobiva lahenduseni...mille sa siis armulikult vastu võtad ja ettepanekuga nõustud.

Musta retoorika puhul on oluline, et väljenduslaad peab olema lihtne ja rahva suust pärinev. Seda ütles juba Martin Luther ja seda on meisterlikult ära kasutanud meie enda EKRE poliitikud.

Teine oluline asi, kui tahad oma sõnumit kohale viia, on selle pidev kordamine. Kui sinu jutt esimest korda ei mõjunud, võta asja rahulikult, aja natuke mullikesi edasi, nooguta rahulikult ja esimesel võimalusel esita uuesti oma arvamus. Ükskord see jääb peale niikuinii.

Seda võtet kasutas meeleldi natside propagandameister Joseph Goebbels.

Veel üks hea nipp oma tahte saavutamiseks on must-valgete lahenduste pakkumine. Kuigi kõne või argumentatsioon pakub laia valikuvõimaluste kaleidoskoopi, kerkib esmalt esile ikkagi „jah või ei“, „see või too“, „must või valge“ meelsus, veendumus. Lai valik lahendusi muudab sõnumi kohale jõudmise raskemaks.

Veel üks tähelepanek. Piiride hägustamine tõe ja vale, informatsiooni ja teadliku mitteinformatsiooni vahel annab eelise. Kes argumente või kogu kõnet punkt punktilt püüab ümber lükata, hägustab kuulaja tähelepanu. Jällegi tasub siinkohal eeskujuks tuua osa meie poliitikutest, kes kasutavad meisterlikult üldistades, rehmates vastaspoole jutule käega, öeldes: „Nad valetavad, see kõik on jamajutt!“

Lõpetuseks tooks ära veel ühe hea nõksu, nimelt vaid isiklik pöördumine on see (MINA- sõnum, ära kasuta umbisikulist teguviisi), mis sageli edu toob. Kes vaid oma vastase argumentidele soovib vastu vaielda, see jätab vastaspoole avatuks suure hulga argumentatiivseid tagauksi. Samuti ei tasu vestluspartneri(te)st üldsõnaliselt mööda rääkida, vaid kasu lõikamiseks tema hämmeldust ära kasutada ja panna ta mõtlema küsimusele „Kuidas see mind puudutab“. Sinu vestluspartneri (segadusse viidud) emotsioon on edu võti.

Nagu näeme, on musta retoorika eesmärk vastaspool tasakaalust, oma rütmist välja viia, teda ärritada ja sobival hetkel oma selge, isiklikult vormistatud ettepanek letti laduda.

Ma ei propageeri musta retoorikat, aga mõnikord on seda hea teada ja kasutada, kui vestlus kipub sinule mittesoovitavale rajale valguma või sa näed, et sinu argumendid ei ole võitja positsioonis.

Kellele must retoorika meeldib, siis on doktor Karsten Bredemeier kirjutanud toreda teose „Must retoorika“ mis on ka kenasti eesti keeles saadaval.