top of page
  • arengulugu

NATUKE TAIMETOIDUST

Mõtlesin, et võiksin paar sõna rääkida sellest, kuidas ma taimetoidu maailma sattusin.


Nagu eelnevalt mainisin, kaalusin „parematel päevadel“ üle 140 kilogrammi ja ei aidanud ei söömist pärssivad ravimid, ei jõusaalis trenažööril tammumine ega isegi mitte nõia külastus.


Siis sattus juhuslikult pilk peale taimetoitlaste sekeldamisele. Ja nad tundusid olevat kõik nii kõhnad, nii õnnelikud!


Otsustasin siis, et mida mul kaotada on, hakkan ka taimetoitlaseks. Registreerisin end isegi Helsingis paikneva veganite klubi liikmeks ja veeresin koosolekule kohale. Tuli aga välja, et seal on koos pelgalt piitspeenikesed neiud, kes on millegipärast väga kurjad kogu meessoo peale. Ikka kohe väga tigedad. Miks, mine võta kinni. Ja ma tundsin nende tuld purskavate pilkude kaskaadi all, et see koht pole vist ikka minu jaoks. Ja tulin tulema. Peale selle, see ajakiri, mida Soome veganite selts välja annab, on pehmelt öeldes väga igav. Null inspiratsiooni.


Niisiis, hakkasin omal käel katsetama. Kõigepealt tegin muidugi algajatele nii tüüpilise vea: arvasin, et kui jätan liha menüüst välja, kaovad kilod kolinal. Vale puha. Kui sa loobud lihast, aga pugid endiselt rõõmsate põskedega sisse nisukukleid ja kulistad peale piimatooteid, ei juhtu sinu kehaga mitte kui midagi.


Siis jätsin ära teraviljatooted ja asjad hakkasid juhtuma. Kätelt ja näost kadusid tursed ja kõht ei meenutanud enam viimseni täis puhutud kummipalli.


Mõne aja pärast loobusin ka piimatoodetest, jättes alles kohustusliku keefiri ja hapukoore. Ja asi läks veel paremaks. Muide, piimatoodetele on üllatavalt palju ägedaid asendusaineid ja ma ei räägi ainult imelikult maitsvast sojapiimast. Etteruttavalt öeldes – minu meelest on kõik sojatooted natuke ebameeldivad ja midagi maitsvat neist vaaritada on paras väljakutse. Välja arvatud tofu, võibolla. Kui seda õigesti praadida, saab päris hea snäki.


Kaal küll kahanes ja meel oli muidu mõnus, ent ilmnes täiesti uus probleem: kui läksin toidupoodi, näiteks hiiglaslikku Prismasse, oli raha küll taskus ja mahukas toidukorv näpus, ent kimbatus sellest hoolimata suur. Nimelt jäi üha vähemalt toiduaineid, mida võis osta ja millest passis toitu vaaritada. Suur pood ja osta ei ole midagi! Müstika!


Lisaks hakkasid toiduretseptid otsa lõppema. Kogu aeg ühte ja sama tatraputru sisse vohmida muutus kuidagi tüütuks.


Siis liikusin uuele tasandile ja hakkasin kõike ise valmistama. Idandasin võrseid, valmistasin valgest jahust seitanit (gluteenikäkk, millest saab asju praadida), keerutasin kokku hummust. Tuleb tunnistada, et ühel hetkel haaras see teema mind üleni endasse. Eneselegi märkamatult hakkasin õhtuti jalutamas käima – energiat lihtsalt jäi sedavõrd üle.


Ühel hetkel kaotasin (natuke) kontakti reaalsusega ja hakkasin suisa toortoitlaseks ehk minu toidulaual vedelesid ainult pähklid, marjad, vist oli ka mesi lubatud. Aga see oli juba liiast, sest toidulaua katmisele ja enese pasliku toidu varustamine võttis ära terve päeva.


Kilod muudkui kadusid ja mis peamine – ma ei tundnud seejuures kordagi nälga! Tõeline õnn ilmus minu eeskotta aga siis, kui taipasin hakata oma eriti välja tulnud retsepte üles kirjutama ja toite üles pildistama. Nii tekkis mul ajapikku täitsa oma kokaraamat, mida oli ideepuudusel hea sirvida.


Nägin seda raamatut viimati paar aastat tagasi maal keldris ja olin isegi imestunud, kui piraka teose olin valmis meisterdanud :)


Aga nagu igal muinasjutul, on ka sellel lool kainestav lõpp. Ma ei maininud alguses, et lisaks tohutule ülekaalule oli mul kõhnumiseks teinegi motivaator. Õigemini, kaks tükki. Esimene tuli mu endiselt ülemuselt, kes mu kõhnumisplaane kuuldes ütles, et kui ma suudan kaine olla ja piisavalt kaalust alla võtta, siis saan oma vana töökoha tagasi. Teine – ja ausalt öeldes peamine – signaal tuli minu eksabikaasalt, kes andis läbi lillede märku, et kui ma saavutan taas normaalse inimese mõõtmed, lähen tööle ja unustan alkoholi, siis võiks meist uuesti asja saada (sest meie lahkuminek oli puhtalt minu enda tegu, kuna ma ei soovinud perekonda endaga Põrgusse kaasa vedada).


Ühel päeval kaalusin ennast ja ennäe!, ligi 45 kilogrammi oli nagu lipsti kadunud, lisaks olin olnud üle aasta täiesti kaine ja mis kõige „hullem“, käisin ka regulaarselt jõusaalis.


Rõõmsalt laulu ümisedes läksin endise tööandja juurde, kes küll avaldas mu saavutuste üle kiitust, ent nentis kurvastusega, et tal vaba töökohta siiski hetkel pakkuda ei ole. No heakene küll.


Suurem pauk tuli aga minu eksabikaasalt, kes mind samuti kiitis, aga kes oli vahepeal avastanud, et vaba inimese elu mekib ikka paremini kui rutiini ja kohustusi peale suruv kooselu. Ja nii ma üksinda, tillaki-töllaki, tema juurest minema lohisesin.


Nõnda ma siis seisin, üksiku ja õnnetuna öises linnas. Mina olin muutunud, aga maailm minu ümber oli jäänud täpselt samasuguseks. Ja ma ei mõelnud pikalt, vaid läksin poodi ja ostsin suure jäätise. Ja sealt edasi veeres vanker tagurpidi mäest alla juba oodatud tempos.


Praegu neid ridu kirjutades libistan mõttes käe üle armistunud (hinge)armide ja mõtlen esimest korda üle pika aja, et peaks õige pulli tegema ja maalt selle enda koostatud kokaraamatu üles otsima. Mine tea, äkki hakkab pall uuesti veerema? :)

244 views

Recent Posts

See All

Kas suvise palavusega on ennast võimalik arendada?

Õues kerib kuuma iga päevaga juurde, istun toas, aknakardinad all ja aknad kinni ning higistan nagu kevadine konn. Tabasin ennast mõttelt: kas sellise palavusega on üldse aktiivne ajutegevus võimalik?

Alternatiivne mõtteviis – mis imeloom see veel on?

Me kõik mõtleme, see on inimeseks olemise üks osa. Tavaliselt on meil omad harjumused ja viisid, kuidas me oma mõtteid loome, koondame ja korrastame. Seda tohuvabohu meie peas nimetatakse mõttemustrit

Kuidas tulla toime läbipõlemisega?

Meie aja üks katkudest on läbipõlemine. Visaku see minu pihta esimene kivi, kes võib käsi rinnal vanduda, et teda pole elu jooksul läbipõlemine kasvõi vihjamisi riivanud. See on otsekui raske haigus,

Comments


bottom of page