Natuke ärevusest

Kirjutan kohe – enne kui meelest unub –, mida ma täna Liina käest kuulsin. Selgus, et Liina oli hiljaaegu lugenud huvitavat raamatut ärevusest (raamatu nimi läks ka kahjuks meelest ära). Seal oli ärevuse mehhanism ära seletatud vägagi huvitaval moel.

Selgus, et ärevus töötab otsekui kõmureporter, ütleme, et Õhtulehe oma. Näiteks, kui me saame ülemuse käest kirja, aga meil ei ole (kohe) võimalust kirja lugeda, siis toodab ärevus meie sees kohe kõlavaid pealkirju stiilis: „KUIDAS HAKKAMA SAADA TÖÖTUNA JA KODUTUNA?“ või „ÜLEMUS KOTTIS ALLUVA KIRJA TEEL POOLSURNUKS!“. Tuleb tuttav ette see tunne? Mul küll tuleb – ja kuidas veel!

Ja rohkem polegi tarvis. Ilma kirja sisu nägematagi on sul juba pulss laes, tuju rikutud ja ärevusekass päikesepõimiku all küünistab nagu pöörane.

Mida sellises olukorras ette võtta? Liina seletuse põhjal tuleb eneses korraks esile manada – vastupidiselt kõmuajakirjanikule – tõsise ja usaldusväärse ajakirjaniku roll. Ma ei tea, kas Eestis on võtta mõnda hea näidet väljaandest, mille sisu on usaldusväärne ja allikad mitmekordselt kontrollitud... Postimees? Mnjää....Eesti Ekspress? Nujaa...Delfi? Hihihi.

Olgu, et asi oleks igati klaar, ütleme, et usaldusväärne ajakirjanik on Jussi Pekki meie põhjanaabrite igati ontliku ajalehe Helsingin Sanomat juurest. Jussi vaatab kohe olukorrale teise pilguga. Ta ütleb STOP! KATKESTA KOHE ENDALE SELLE JURA SISENDAMINE! Sest me ju tegelikult ei tea, mida ülemuse kiri sisaldab. Reporter Jussi pakub kohe välja teistsuguse pealkirja: „ÜLEMUS SAATIS ALLUVALE TÖÖALASE KIRJA!“ Tunnete, kuidas pinge taandub ja jalatallad ei aja enam välja külmi higimulle?

Ja muidugi selgub kirja avades, et ülemusel polnudki plaanis sind hurjutada või lahti lasta, vaid ta küsis ühe täiesti tavalise rutiinse tööküsimuse kohta täpsustava küsimuse. Ja kõik.

Minu meelest väga hea ja lihtne tehnika. Alati, kui meis tekib ärevus ja pead tõstab Õhtulehe kõmuajakirjanik, tuleb koheselt äratada neutraalne ajakirjanik Jussi ja lasta tal paar korda Õhtulehe klemmile põhjuseta kisa tõstmise eest paar korda peaga kõhtu joosta.

Niisiis, võtame loo kokku. Ärevus tõstab pead: PEATU. VAATLE OLUKORDA KÕRVALT. HINDA TOIMUVAT. KATKESTA PÕHJENDAMATU ÄREVUSE TEKITAJA.

Ja elu jookseb taas omasoodu rahulikus tempos edasi nagu jänesepabulate rada metsateel.